Meie maja on nagu Tallinna linn. Kunagi ei saa valmis. Ja jumal teab, mis siis veel saaks kui lõpuks valmis saaks. Võib olla hakkaks igav? Igatahes jõudsime me* nüüd sada aastat hiljem kolaruumi koristamiseni. See on selline ruum, mis ideaalis pidi olema sahver-panipaik, aga juhtus nii, et mina viskasin sinna kõik, mis oli kiiresti vaja silma alt ära saada ja Marek koondas sinna kõik oma tööriistad ja -riided. Kokkuvõtvalt oligi see vaid üks kole ja poolik kolaruum. Nüüd kui mu Nipernaadi on tuppa tagasi kolinud, hakkas tal loomulikult ka toas igav ja minu suureks rõõmuks võttis ta ette kolaruumi. Lõpuks ometi saab meie garderoob suuremaks ja ma saan oma sahvrinurga, kuhu koondada kõik kodumasinad ja muu selline, mida ma igapäevaselt ei kasuta. See tähendas ka seda, et kolaruumi sisust suur osa läks ära viskamisele. Te ei kujuta ettegi kui palju asju inimesed alles hoiavad mõeldes, et äkki läheb vaja. Nojah…ehk lähebki ja ongi läinud, aga kuna selle ruumi riiulid on kõik olnud lihtsalt tohutu segadus, siis me ei ole neid üles leidnud, mäletanud, et need olemas on ja ikka uued ostnud. Jaa jaa, ma tean…aga seepärast me suurpuhastust teemegi.
Ma olen täiesti veendunud, et te mõtlete juba, kuidas see ometi pealkirjaga haakub. Muuhulgas tulid ühest vanast kohvrist välja ka meie pulmapiltidega CD. Irooniline on see, et praeguseks hetkeks kui ma tahtsin neid siin postituses kasutada, on see CD jälle kadunud. Nii palju ma siis meie abielu väärtustangi.
Nali.
2008. Suht sel ajal kui ma blogima hakkasin.
Vägagi väärtustan, aga mõnikord kipub nii iseenesestmõistetavaks muutuma, et jääb tahaplaanile. Kui te veel ei tea, siis ma hakkasin blogima 11 aastat tagasi, aasta peale abiellumist. Ma pean oma blogi siiani pigem hobiks kui tõsiseltvõetavaks sissetulekuks või elustiiliks, aga võrreldes algusaastatega kui see tõesti oli vaid anonüümne salapäevik ühest Mutrikesest, on see muutunud niipalju suureks, et mõnikord ma võtan seda tööna. Mida aasta edasi algusaastatest kui Mutrikesele tekkis ka nägu ja nimi, seda rohkem ma sukeldusin blogimaailma. Võtsin seda nii tõsiselt. Ma isegi ei tea, miks. Aga kui tegu oli mõne reklaampostitusega, siis võis mind tõesti leida tunde arvutis klõbistamas. Eriti kadusin ma blogimaailma ära paar aastat tagasi. Kuidagi tundus, et see ongi elu ja kõige olulisem on see, et lugejad oleks appdeititud ja vajalikud postitused tehtud. “Oodake, ma blogin”, “Mul on vaja see ära kirjutada”, “Ma kohe, vaid natuke veel” olid vaid mõned laused, mida ma kasutasin ettekääneteks blogis klõbistada. Mul oli igal pool ja alati arvuti kaenlas. Ma mäletan, et isegi vanaema ütles mingi hetk, et issand jumal, kas sa võiksid vahelduseks selle ära ka panna ja meie sekka tulla. Ma olen alati teadnud, et ka Marekile ei meeldi see, et ma pärismaailma asemel virtuaalmaailma olen eelistanud, aga hea abikaasana on ta selle alati alla neelanud. Ja oodanud kuni ma ühe või teise postituse, mis on kindlasti kohe praegu vaja kirjutada olnud, ära olen kirjutanud. Praegu seda viimast lauset kirjutades saan ma ise ka aru kui lamp see tegelikult on, aga mis sa teed kui oled nutisõltlane. Ja blogi tõepoolest on mu kirg, teen ma seda siis hästi või halvasti, aga mulle tõesti meeldib see.
Mõnda aega tagasi hakkasin ma Marekile ette heitma, et ta ei pööra mulle üldse tähelepanu, et muudkui tegeleb oma asjadega ja mina olen tahaplaanile jäänud. Ilmselgelt tundes mind ütlesin ma kindlasti ka midagi sellist, et sa ei hooli minust, sa ei armasta mind enam ja lähme siis lahku kui sa ei taha mulle tähelepanu pöörata. Mitte et ma neid vestlusi mäletaks, aga tundes mind, ma tean, et ma suudan dramaatiline olla. Ma heitsin seda talle nii palju ette, et ühel hetkel ütles ta mulle, et ta ei viitsi seda jama enam kuulata ja et nüüd ma siis tean, mida ta tundma pidi kui mina talle tähelepanu ei pööranud ja vaid oma blogiga tegelesin.
Kurat, see oli nagu käehoop vastu vahtimist. Ma vihastasin. Sest mis mõttes. See on ju minu hobi ja sa ju ka teed oma asju, aga enne kui ma selle välja jõudsin öelda jäin ma mõtlema, et oot, Mareki hobide hulka kuuluvad maja ehitamine, muru niitmine ja muud tegevused, mis meie Ussipesa ilusamaks ja armsamaks muudavad, samal ajal kui minu hobi…Tekitab heal juhul juurde vihkajaid ja draamat. Asjad on ikka tõesti balansis. Kuid veelkord, ma olen nutisõltlane. Te ei kujuta ette kui kahepalgelisena ma end tunnen kui ei luba Idal telefonis olla, sest ma ise ju olen seal kogu aeg ja te ei kujuta ette kui raske mul on olnud loobuda “kohe, oota ma kirjutan ära, ma pean selle veel tegema, muidu mul läheb meelest”-suhtumisest oma sotsiaalmeediasse. See ongi nagu sõltuvus. Vaatan salaja Instagrami, kus tegelikult ei toimu ju iga minuti midagi põnevat, aga ma ei saa ilma. Ootan hetke kui pere on magama läinud, et saaks sellise postituse kirja panna. Sest on keelel. Mul ei ole kunagi ühtegi postitust mustandites olnud, nüüd on neid seal kaheksa. Nendest kolm ma ilmselt kustutan ära, sest teema ei olegi enam aktuaalne. Ja kujutate ette – taevas ei olegi alla kukkunud, et ma ei ole oma arvamust avaldanud!
Muidugi ma oma pealkirjas liialdan, sest blogimine ei ole ju mu abielu lõhkunud, kuid kaudselt siiski on see mingi hetk löönud koosellu kiilu ning laias pildis võib öelda küll, et aga kui ma oleks jäänudki iga sekund blogima, selle asemel, et oma perega olla, siis ühel hetkel võib olla oleksi mu mees mulle päriselt öelnud, et kuule, naine, abiellu oma blogiga. Uskumatu tegelikult kui lihtne on tänu blogile kaotada side pärismaailma ja pärisinimestega.
* Kui ma ütlen “meie”, siis ma loomulikult mõtlen, et Marek teeb ja mina püüan mitte teda segada ja närvi ajada.