Mina ei oleks mina kui ma poleks Oslos tunnelites ära eksinud, sada korda valele poole sõitnud ja pooletunnist maad tund aega sõitnud. Aga ma tunnen ennast ja nii varusin ma endale hommikul ekstra aega seiklemiseks, pluss ummikutes istumiseks. Oslo hommikused ummikud ei ole naljaasi. Ja kui veel valesti ka sõita, siis võib vabalt liiga kaua aega minna sihtpunkti jõudmiseks.
Koosolekud tuli pidada koos Idaga. Sõnad said peale loetud, aga sellistel juhtudel on ikka 50-60% võimalus, et tal lähevad peale loetud sõnad meelest ära kohe kui kontorisse siseneme. Seekord läks hästi, võib olla oli Ida lausa mu lucky charm.
Koosolekute vahepeal sõime me Kon Tiki muuseumi lähedal hilist hommikusööki, jalutasime mööda Oslo tänavaid, paitasime mööduvaid koeri ja…issand, me ei teinudki mitte midagi asjalikku. Aga kas peakski?
Autoga sõitmise ajaks tuli täna 5 tundi ja vahemaaks kõigest 298 kilomeetrit. Ida head käitumist võis ju ometi jäätisega premeerida (ilma viieteisteurose trahvita, mis meil muidu kehtib kui nädala sees maiustusega patustada).
So. Bussiness meetings together with a 4years old. Is it possible? Yes. Of course there is always a 50-60% possibility that she will not behave, but that is just the risk I have to take when I have no babysitter, but the meetings are way too important to cancel. This time Ida even worked as a lucky charm.
Between the meetings we walked in parks, ate late breakfast, petted dogs and just did nothing useful. The autumn weather was nice as well, a pleasure to walk around the city. I must say that Oslo is not one of my favorite cities, but there definately is something about that city that I just love. And after traffic jams and taking wrong turns 6576 times it was also good to arrive in Lillehammer. And celebrate a successful day with ice cream.
