Lapsepõlves olin ma palju tädi juures ja pks asi, mida ma hästi mäletan, oli pidev jutt vererõhu ümber. Tädil oli vererõhumõõtja ja mingil kindlal õhtul käisid kõik trepikoja prouad tädi juures oma rõhku mõõtmas. Edasi käis tulemuste analüüs. Mulle jäi alati tunne, et võidab see, kel kõige kõrgemad numbrid. Võitja sai kõige rohkem tähelepanu – rääkida oma rohtudest ja enesetundest. Vererõhu mõõtmine on mul alati seostunud tädi Helju ja tema sõbrannadega. Selline vanainimeste tegevus ja haigus.
Kuni raseduseni ei teadnud ma vererõhu numbritest mitte midagi. Arstil käies ikka mõõdeti rõhku, aga mulle ei ole kunagi need numbrid midagi öelnud. Mäletan kui üks kord rasedana arstil käies vangutas arst pead, ütles mulle numbrid, jättis mulje, et tegu on erakordselt kõrgete numbritega ja ootas mult vastust. Ma ei osanud midagi vastata, sest ausalt ei olnud mul õrna aimugi, mis mu tavaline vererõhk võiks olla ja kas ma peaksin nende numbrite pärast mures olema. Kui te küsite mult täna, mis mu tavaline vererõhk on, siis ma ei tea seda. Ma olen seda pidanud ebaoluliseks infoks. Tean vaid seda, et raseduse ajal oli see kõrge ja tekitas arstidele muret. Muidu on see olnud normaalne. Vähemalt nii on mulle alati arsti juures öeldud.
Rasedusest on möödas seitse aastat. Otseloomulikult ei ole ma rohkem sel teemal mõelnud. Sest esiteks pole põhjust olnud ja teiseks nagu juba öeldud, olen ma pidanud seda vanainimeste haiguseks. Ja vanainimeste haigused ja mina ei käi ühte lausesse. Kuni eilseni.
Teate, mul oli päriselt piinlik endale kiirabi kutsuda. Kuidagi nagu häbi oli. Esiteks Mareki ees, et talle veel lisamuresid tekitasin ja teiseks iseenda ees, et äkki ma reageerin üle. Samas tean ma oma peres üht sellist inimest, kes sama arvas, et reageerib üle ja jumal tänatud, et lõpuks siiski taipas, et see valu rinnus ei lähe ise üle ning kiirabi kutsus. Oleks ta natukene veel oodanud, kes teab, kuidas asi oleks lõppenud. Igatahes. Sellele ja eilsetele sündmustele mõeldes lasin ma end siis kiirabil üles turgutada. Hommikuks oli mu enesetunne tervise mõttes okei ja läksin kenasti tööle. Sain tööl olla vaevu tund kui tundsin korraga sama tunnet kui eile. Rääkisin perearstiga, kes kamandas mu koju ja haiguslehele ning kirjutas mulle vererõhku alandavad rohud. 166/114 on nagu ma aru sain üsna murettekitav numbrite kombinatsioon.
Korjasin tööl oma kodinad kokku ja tundsin teist korda piinlikust. Nagu mis mõttes pean ma 39-aastaselt ütlema, et teate, kallid kolleegid, ma pean nüüd kõrge vererõhu pärast haiguslehe võtma. Tundus kuidagi nii jabur ja arusaamatu, sest no vanainimeste haigus ju. Kolmas kord jõudsin ka piinlikust tunda. Siis kui apteegis rohud välja ostsin. Seisin seal oma karbikesega ja mõtlesin, et mis kuradi asi see siis nüüd on. Mul on päriselt käes vererõhku alandavad rohud, ma olen haiguslehel ja lähen esmaspäeval arstile kontrolli.
Dafaq eksju. Ametlikult vanainimene valmis. Aga 40 pidi ju uus 20 olema!?
Lohutan end sellega, et see kõik oli lihtsalt minu reaktsioon eilsetele sündmustele ja ma ikka ei ole veel ametlikult vanainimene valmis, kelle käekotis on rahustid ja vererõhutabletid.
