Minu eilne advendikalender ütles, et “aita nõrgemat”. Ida ja Marek nägid välja, nagu nemad küll abi ei vaja. Isegi Hugo ei vajanud pessa minemisel abi. Mulle tundus, et antud olukorras olin mina kõige nõrgem ning ma otsustasin iseennast veiniga aidata. Tehtud.

Hommikul läksin poodi pakke saatma ning rääkisin parklast poodi kõndides telefoniga. Keset parklat peatas mind üks vanem proua, küsis ega ma raudtee poole ei sõida. Vastasin, et ei sõida, aga kuidagi jäi kripeldama, et no mis mõttes ma teda siis sinna ära ei viska, et see ju vaid minuti kaugusel. Palusin tal autosse istuda ja oodata kuni pakid ära viin.  Proua rääkis, et tuli poodi leiba ostma, sest ilma leivata ju ei saa. Ma mõistsin teda. Mu vanaema on umbes sama vana ja elu ilma leivata ei ole miski elu. Sõitsime tolle risttee poole ja jäin mõtlema, et seal pole ju maju, et kuhu ta siis edasi läheb. Küsisin ja proua vastas, et sealt läheb edasi kohta X hääletades, et tal aega on ja hommikul tuli ka nii. Koht X asub tollest poest, kus me kohtusime 14-15 kilomeetri kaugusel.  Ütlesin, et viin ta vähemalt lähemale, et kuidas ma ta seal suvalises kohas maha panen. Proua seletas, et seal kiirteel on raskem auto peale saada, et kiirused liiga suured ja ma tundsin, et ma lihtsalt ei saa teda sinna keset maanteed ootama jätta, või veel hullem Keilasse. Ilm oli ilus, aga siiski piisavalt külm ja proua oli kahe kotiga. Mõtlesin oma vanaema peale. Ta oli ka veel aastaid tagasi selline “hull”, et kui bussi ei tulnud läks Vasulast jala Tartu poole minema. Alati oli hea kuulda kui ta ütles, et teda peale võeti või keegi lausa ära viis. See proua meenutas mulle vanaema. Ütlesin prouale, et viin ta ära, mille peale ta kõige pealt muidugi ütles, et pole vaja, et nii on see ju taksosõit, poole tee peal hakkas vaatama palju tal raha on, et tasuda ning etteruttavalt ütlen, et kui kohale jõudsime, hakkas oma kottidest otsima, et mulle ikka midagi vaevatasuks anda. Seletasin talle, et ei teinud seda tasu saamiseks ja igaks juhuks ütlen ka, et ei jaga seda lugu ka selle pärast, et näidata, et vaadake, ma olen tegelikult ka hea. See sürreaalne kohtumine pani mind hoopis mõtlema selle peale, millist elu paljud (vanemad) inimesed tegelikult elavad.

See proua oli krapsakas 81-aastane, harjunud metsast hääletades Keilasse poodi käima. Ei, ta ei olnud üldse mahajäetud selles mõttes, et keegi temast ei hooliks, aga ta tundus mulle täpselt selline tüüpiline tolleaegne inimene, kes ei taha kedagi segada ning on harjunud hakkama saama. Sõidul sain ma teada, et tal elavad lapsed Keilas, aga neil pole autot ja nad on teda enda juurde elama kutsunud, aga tüüpilise vanainimesena ütles ta, et no kuidas ma lähen noori segama, ja Saaremaal, aga see on piisavalt kaugel. Seletas mulle, et ta on ikka laste juures pidanud ööbima, aga “nad ju on poole ööni üleval ja kuidas mina neile ütlen, et kuulge, ma pean kell kuus rongi peale minema, et arstile saada, et ma väga tahaks magada.” Seda oli kurb kuulata selles mõttes kui raskeks on tehtud üksiku linnast eemal elava (vana)inimese elu. Aga ütleme, et tal ei oleks lapsi, kelle juures saaks vajadusel ööbida, kuidas saaks ta Tallinnast 40 kilomeetri kaugusele arstile varahommikul? “Ei no suvel ma saan bussiga ka, aga nüüd talvel ei julge, sest buss läheb hommikul vara pimedas ja tagasi jõuab ka pimedas, aga ma olen seal metsas näinud nii karu kui hunti. Hunt sõi mul koeragi ära ja karu lõhkus mesitared katki. Nüüd talvel ma panen end paksult riidesse ja lähen valges jalutan teeni, sealt ikka saab häälega. Eestis ei ole headus kadunud,” rääkis ta. Vahemärkusena ütlen ma, et ma millegi pärast arvan, et tal on seal lähemal ka pood, aga ma mõistan vanainimest – harjumuse jõud ja hinnad. Mina sain aru, et ta on harjunud Maximas käima, ei pane imestama, sealsed hinnad on tunduvalt madalamad kui kohalikes külapoodides.

Jõudsime lõpuks teeotsani, kust tal muidu bussi pealt või hääletades oli oma koduni kilomeetri jagu kõndida. “Siit ma lähen nüüd siis paremale, siit on üks kolmsada sammu veel minna,” ütles ta mulle ja näitas metsateed, mis oli ikka metsatee võrreldes meie metsaga. “Kui teil on aega, tulge ma näitan teile, kus ma elan,” kutsus ta. Noh, koduse inimesena, kuhu mul ikka kiiret oli ja näha oli, et proua tahtis suhelda. Aitasin tal kotid ukseni kanda. “Ei, kotte jaksan ma ise ka tassida, pole üldse hullu,” puikles ta alguses vastu, aga ausalt, kes laseks keset metsa 81-aastasel naisel oma kotte tassida. Isegi mugav ja nipsakas mina ei teeks seda. Jalutasime mööda metsateed ja proua näitas, kust loomad üle tee käivad, õnneks pidas ta silmas põtrasid ka kitsi, mitte karusid ja hunte. “Üks kord vaatas põder mulle otsa, ma muudkui plaksutasin, et mine ometi loom minema, jahimehed siin samas,” seletas ta. Ja veel enne kui ma jõudsin mõelda, et küll oleks hea kui ta teistest metsloomadest ei räägiks, näitas ta mulle, kus metssiga söömas käib, kus ta ilvest on näinud, kust hunt ta koera metsa viis ja kust karud mesitared ära rüüstasid. Nagu oleks dzunglisse sattunud. Vaikselt omaette mõtlesin, et püha issand jumal, ma pean ju veel tagasi ka minema, mitte ei tahaks ühegagi neist loomadest kohtuda. Õnneks oli veel valge ja tee oli otsetee, nii et tõenäosus oli olemas, et isegi mul ei õnnestu ära eksida.

Koht ise oli tegelikult ilus. Lagendik keset metsa, näha oli et suvel on seal lopsakad lillepeenrad  ja -põõsad. “Suvel on teil siin väga ilus vist?” küsisin. Proua vastas, et metsik. Seda ma uskusin. “Naabrinaine, näed sealt üle põllu paistab maja, kolis ka ära, ütles, et tema kardab siin elada,no mis siin karta kui pimedas välja ei lähe ja lapsed ütlevad mulle, et ma ei näitaks, kus ma elan, aga mida mul karta – kulda ja karda mul pole, raha ka rohkem ei hoia kodus kui leivaraha.” Vaatasin ringi ja mõtlesin, et no on ikka üks mahajäetud paik ja kuidas ometi inimesed niimoodi elavad. “Näed, seal on mul wc, ise ehitasin,” rääkis proua edasi. Mmm, milline mõnus mõte öösel huntide ja karude seltsis pissile minna.

Kogu selle aja, mis ma selle prouaga koos veetsin mõtlesin ma vaid sellele kui positiivne ta kõige selle juures oli, et vett ei ole, pliiti peab kütma, poes käima hääletades ja mida kõike veel, aga ta ei olnud hädine ega pettunud elus. Ütles, et liikuma peab, see näitab et olen elus, ja ei tahaks ju mitte naabrinaise kombel Õismäel üheksandal korrusel ühetoalises korteris elada. Ta oli korralikult riides, tema kodus oli lisaks vanale talumajale (“mis tead küll vana maja kombel kopitanud haisuga on”) korralik kasvuhoone ja aiamaja lapselaste jaoks, ometigi ütles ta, et jah, mugavusi tahaks küll, et ei peaks kaevust vett tooma. Ma olin veelkord veendunud, et ta lapsed on teda enda juurde elama kutsunud, ent mõistsin teda ja tema otsuseid. Ma mõtlesin lahkudes selle peale kui palju temasuguseid inimesi Eestis veel on. Kes on harjunud hakkama saama, ei kurda, ei taha tüli teha ja siis on minusugused, kes ütlevad, et taevas kukub alla kui ootamatu töötuks jäämine paneb põntsu ning oi kus tahaks, et keegi minu kohustused üle võtaks ja ära tasuks. Aga sellised prouad saavad ise hakkama. Annaksid kasvõi viimase euro ära, sest on tänulikud. Kas pole kummaline?  Natuke hakkab endal piinlik kui mugavaks me oleme muutunud. Kohe kui midagi juhtub, on meil nutulaul lahti, et aidake, nii raske on. Põrgutki. See kohtumine oli kuidagi silmiavav.

Kiiremal sammul liikusin ma tagasi läbi metsa auto poole tagasi. Jõudsin mõelda, et oleks see vast nali kui auto ei käivituks ja/või telefon tühjaks saaks ning peaksin seal dzunglis ise hääletama hakkama. Õnneks ei pidanud. Aga peast käis läbi mõte teinekordki läbi minna, et küsida, kas midagi poest oleks vaja. Alles siis ma oleks vist päriselt nõrgemat aidanud? Teinud midagi muud kui enesehaletsuses endale klaasi veini valanud.