Alustame algusest. Ilmselt on veidike meelevaldne panna popid tervendajad, hüpnotisöörid, selgeltnägijad ja interneti-targad ühte patta nende “uhhuudega”, kellest ma esmalt tahan rääkida, sest see viimane grupp inimesi…kas need üldse on inimesed? Jätame kõrvale selle vabaduste piiramise ja vaktineerimise poolt ja vastuargumendid,eks iga üks teab ise, mida teeb. Ausalt öeldes eks minagi leian end kohati mõttelt, et vaktsineeritud, haiguse läbi põdenud, aga ikka eneseisolatsioonis, et mis selle kõige mõte on, aga ma lihtsalt mõtlen, arutlen enda ja perekonnaga. Mõtlen, et kui poleks vaktsineeritud olnud, oleks ehk hullem olnud, sest minu koroona ei olnud vaid nohu. Ühesõnaga, jätame selle poole asjast sinnapaika.

Millest ma aga aru ei saa on see, kas inimestel (antud juhul vaktsiinieitajatel ja protestijatel) puudub absoluutselt igasugune empaatiavõime. Madis Milling oli üks väheseid poliitikuid, kes reaalselt tahtis, oskas ja käis inimesi abistamas ning kui ta süda tööpostil ülekoormuse ja sellise aktiivse elu tõttu üles ütles, siis leiab grupp inimesi, et neil on õigus seda ära kasutada. Üks perekond on kaotanud armastatud pereliikme. Nad on leinas ja neil on raske. See inimene saadetakse homse viimsele teekonnale ja inimesed arvavad, et see on koht, kuhu tulla protestima, sest “mis sa ikka seal Stenbocki maja ees ruuporiga hüüad, kui kõik on Jaani kirikus”. Ma küsin täpselt samamoodi – mis toimub nende inimeste peades?