Kui Samarkandist rääkiva raamatu osas vedas mu mälupilt mind alt, siis Buhhaaraga on teine lugu. Iga kord kui Herling seda linna mainib, mainin mina “buhhahhaara kitsi”, neid mida Tallinna loomaaias karjade kaupa on. “Buhhahaara” tuleb sellest, et kunagi tundus see nimi nii naljakas ja mingil põhjusel keerasime me selle “buhhahaaraks”. Ütlen Herlingule, et kui me Buhhaaras neid kitsi ei näe, siis ma olen küll pettunud.
Kunagi kui perega käisime Euroopa ringreisil, siis onul oli kindel soov jalutada Alpi aasadel ja minul näha Milka lehma (ikka seda lillat). Onu Alpi aasadel sai jalutada, aga mul jäi lilla lehm nägemata, leppisin siis musta-valge kirjuga. Aga nüüd tahan mina oma kitsi näha. Ilmselt olin Herlingu surmani ära tüüdanud nende legendaarsete Buhhaara kitsedega. Iga kord kui Buhhaara jutuks tuli, mainin mina oma kitsi. Olin täiesti veendunud, et nüüd on lõpuks käes päev, mil näen neid nende päriskodus.Spoiler: ei näinud. Veel suurem spoiler: hiljem selgus, et Buhhaara kitsi pole üldse olemas.Küll aga on Tallinna loomaaias Buhhaara hirved.
Igatahes. Hommikul kell seitse olime hotellis stardivalmis. Päevareis Buhhaarasse ootas. Piletid olid Herlingul ammu ostetud ja hotelliperemees kutsus meile takso, et rongijaama saada.Ma ju ütlen, et terve Samarkandis viibimise aja hoolitses peremees meie eest nagu oleksime kaugelt külla tulnud sugulased või vähemalt sõbrad.
Buhhaara rongijaam asub linnast ca 12 kilomeetri kaugusel ja takso linnakeskusesse maksis kaks eurot. Meie juht oli üks lõputult jutukas usbeki härra, kelle kuldhambad särasid eredamalt kui hommikupäike. Ta jutustas lakkamatult vene keeles sellest, mida me kindlasti vaatama peame, millist plovi sööma ning miks Buhhaara on palju ägedam kui Samarkand. Seda oli tore kuulata. Üks asi, mis mulle Usbekistani juures väga meeldib, on see siiras uhkus oma kodukoha, kultuuri ja traditsioonide üle. Tundub, et iga taksojuht on siin ühtlasi ka turismisaadik. Buhhaara väärib seda. Ja vaadake, kuidas me suutsime valida nii hästi mu seelikuga mätsiva takso. Hiljem on tavalise taksoga sõita puhas piin, aga kahjuks teist heegelpitsis taksot meil rohkem leida ei õnnestu.
Buhhaara vanalinn kuulub alates 1993. aastast UNESCO maailmapärandi nimistusse ja seal ringi jalutades saab väga kiiresti aru, miks. Buhhaara pole nagu muuseum, pigem on tunne, nagu oleks sattunud elavasse keskaegsesse linna, kus inimesed elavad, töötavad ja peavad kohvikuid sajanditevanuste müüride vahel. Buhhaara oli sajandeid üks tähtsamaid Siiditee kaubandus- ja kultuurikeskusi ning see ajalugu on linnapildis siiani selgelt nähtav. Kitsad tänavad, savivärvi hooned, siseõued, käsitöökojad, mošeed moodustavad terviku, mis tundub korraga nii iidne kui elav. Kõndides vanalinna tänavatel tekib tunne, et järgmise nurga tagant võib vastu tulla kaamelikaravan. Eriti avaldas mulle muljet see, kui hästi on kogu linnaruum säilinud. Ark kindlus kõrgub endiselt võimsalt linna kohal, Kaljani minarett on sajandeid juhatanud teed nii ränduritele kui kaupmeestele ning uhked medresed meenutavad aega, mil Buhhaara oli kogu piirkonna haridus- ja religioonikeskus. Päeva lõpuks olid kõik need nimed mul küll juba veidi segamini, kuid tunne jäi alles. Vaadates neid hiiglaslikke ehitisi tekkis ikka ja jälle küsimus, kuidas suudeti sajandeid tagasi luua midagi nii suurejoonelist ja detailset. Samarkand pimestab oma kuulsate siniste kuplite ja monumentaalsusega, siis Buhhaara võlub atmosfääriga. Siin ei vaata sa lihtsalt ajalugu, vaid kõnnid selle keskel. Ja see ongi selle linna suurim võlu.
Ja jälle see käsitöö. Ma ei saa üle ega ümber kui palju on sellel maal ilu. Ilu mida tahaks kõike kohvriga kaasa võtta. Ma võiksin tunde vaadata inimesi, kes oskavad midagi oma kätega luua. Nikerdused, maalid, nahatööd, keraamika. Kui näed meistrit ise oma töökojas tegutsemas, siis ei teki hetkekski küsimust, kas see ese väärib oma hinda. Loomulikult vaatan ma eriliselt vaipu, sest olles parasjagu uue vaiba otsingul, siis oh, kuidas ma tahaks ühe neist kaasa haarata. Kui keegi on autoga Usbekistanist siiapoole tulemas, äkki viskate ühe vaiba ka peale? Okei, nali, aga ma tõesti arrrrrrrrrrmastan neid vaipu ja kuna Usbekistani hinnad on soodsad, siis mõtlen, et võibolla oleks ikka pidanud kohvriga seda ilu rohkem kaasa võtma. Või peab tagasi minema. Ma tahaks küll.
Üheks päeva lemmikleiduks kujunes väike rooftop-kohvik, mis asus sisuliselt kellegi kodus. Vaade oli imeline, toit kodune ja vein… noh, vein oli olemas. Muide, Herling räägib, et luges enne reisi, et alkoholi leidmine Usbekistanis võib keeruline olla. Tegelikkus osutus hoopis teistsuguseks. Vein ja õlu olid olemas praktiliselt igas restoranis ja kohvikus, kuhu sattusime. Kohalike veinidega jäi meie suhe siiski pigem viisakaks kui kirglikuks.
Pärast lõunasööki suundusime uuesti vaatamisväärsusi avastama. Ühes fotonurgas kohtasime kohalikku härrasmeest, kes ladus meie ette terve mäe aksessuaare. Kulinad, ehted, loorid, peakated, tuhvlid. Enne kui arugi saime, olime ise kostümeeritud ning härra pildistas meid vaheldumisi meie enda telefonidega. See oli üks neist täiesti ootamatutest reisikogemustest, mis jääb meelde palju kauemaks kui mõni muuseum.
Päeva jooksul vaatasime üle ka Ark of Bukhara kindluse, kust avanes suurepärane vaade ümbruskonnale. Päeva lõpuks olid kõik need mošeed, medresad, minaretid ja mausoleumid mul peas küll juba üheks suureks kauniks tervikuks sulanud, aga iga uus ehitis suutis ikka jälle suu lahti võtta panna.
Kuna jalad on väsinud, siis otsustame teha väikese vahepeatuse restoranis. Süüa ma küll ei soovi, kuid Herling tellib salati, mida moepärast lihtsalt nokin ja see osutub niiiiiii heaks. Kodus olen jõudnud seda juba ka järele teha. Põhimõtteliselt vaid sink, muna, majonees, maitseained, sh ka loomulikult koriandrit. Aga selles restoranis sünnib ka üks mu lemmiklugudest kogu reisi jooksul. Sõime oma “Mehe kapriisi” nime kandvat salatit ja keset sööki tuli aga teenindaja meie lauda ja küsis: “Kas kõik on hästi?”Eesti keeles. Selgus, et ta oli teada saanud, et oleme Eestist, ning käinud vahepeal internetist eestikeelseid väljendeid õppimas.Seejärel jätkus kogu teenindus eesti keeles: “Kas soovite veel tellida?” “Kuidas maitses?” “Jah, toon arve.” “Tulge jälle.” Nagu mida wow-efekti! Päeva lõpetasime veel viimases kohvikus enne rongile minekut. Tellisime kohaliku ebaküdooniaveini ning nagu ma mainisin, siis suhe kohalike veinidega jääb tasemele “huvitav, aga rohkem pigem ei võtaks”. Joomata see muidugi ei jää, aga parem kui kohalik vein, on kohviku ees toimuv kasside seltsielu. Üks härraskass püüdis daamkasse ära moosida, vahepeal kakeldi, siis visati päikeselaiku puhkama, siis saabus koer, kelle vastu moodustati ühisrinne, ja kogu draama algas otsast peale. Jah, ma armastan reise, kus on kasse, kutsun seda hellitavalt “triin palmipuu sündroomiks”.
Kui rong õhtul Samarkandi tagasi sõitis, mõtlesin, et Buhhaara on täpselt selline koht, mida on raske ühe vaatamisväärsuse või pildi kaudu kokku võtta. See linn võlus mind. Lisaks sõnulseletamatule arhitektuuripärandile, jäävad meelde naeratav taksojuht, aksessuaaridega fotohärra, eesti keelt õppinud teenindaja, käsitöömeistrid, kohviku-ja poekassid ja muidugi jällegi toit. Ja see teadmine, et Tallinna loomaaias ei ole “buhhahaara kitsi”, aga Buhhaara hirved.
