Täna on selline tore päev, kus mu sees on rahu. Läksin hommikusele kohvitassi-koera-hommikumantli jalutuskäigule ning korraga oli kõik kuidagi selge. Nagu ilmutus. Rahulolu tekkis. Kõige suhtes.
Vaatasin oma autot. Seda sama, mida Marek ei salli ja tundsin, et ka see on okei. Mind ei häiri absoluutselt, milline see on. Või noh ütleme siis nii, et mulle meeldib selle välimus, aga jaa, ta võiks olla natuke usaldusväärsem. Samas see kõik ei häiri mind. Mul on üks tuttav, kes alati peab mainima, et “minu Audi (sisesta siia peen mudeli nimi) on selline ja selline ja selline”. Ma alati pööritan silmi ja küsin, kas tal on raske öelda, et “minu autol on”, miks peab rõhutama seda, mis mark see auto on. Who effing cares! Mina vähemalt mitte. Sama vähe huvitab mind see, et auto on vanakool kui seal saab kuulata CD-sid (ei solvu, Agnes, me teame, et sina oled autopede:D).
Mäletate, ma kirjutasin mõnda aega tagasi, et sain kokku ühe koolikaaslasega, kes ütles, et mitte midagi pole mu juures muutunud, et ikka kannan musta ja valget? Tegelikult on palju muutunud. Must ja valge on jäänud, aga kontsakingad on kadunud, suur osa meigist on kadunud ja asemele on tulnud rahulolu iseendaga. Muutunud on paljus mu mõttemaailm, mu hoiakud, mu suhted, mu tunded ja mu vajadused.
Kirjutasin just Instagramis, et vanasti olin ma paras shopahoolik, ostsin hunniku asju kokku ja siis avastasin, et need ei sobi omavahel kokku ning nii jäid paljud asjad kandmata kappi seisma. Tänaseks olen ma jõudnud sinnani, et mu kapis on vaid nö minulikud asjad. Jap, ei ole kõige põnevamad – ongi mustad ja valged ja beežid ja triibulised, aga ma tunnen end nendes kõige mugavamalt ja neid on lihtne omavahel miksida ja mätšida. Ma hindan kvaliteeti. Ma hindan lugu. Ma hindan taaskasutust. Ma hindan disaini. Mulle tundub, et kui need neli asja kokku miksida omavahel, saab ühe täitsa hea kombo. Sellise, milles end hästi tunda.
Uued sinise valguse prillid sain ka. Ma ei tea, kas see on migreen, vanadus, pinge või liigne arvutis istumine, ka pimedas, aga mul on viimased kuu aega olnud päris tugevad peavalud. Peavalud on mu vanad “sõbrad”, aga nad olid pikalt kadunud, nüüd on tagasi ja teevad kohati elu raskeks. Ei meeldi. Üldse ei meeldi. Olen pikalt mõelnud uued arvutiprillid soetada, aga kogu aeg tuleb midagi olulisemat ette ja siis tuleb “ei raatsi” peale ja sinna paika see ost on jäänud. Nüüd on prillid olemas. Hetkel on muidugi vara öelda, kas need aitavad ka peavalude vastu. Aga vähemalt näevad sigahead välja. “Sa oled nagu “Kodutunde” tädi nende prillidega,” kommenteeris Ida. See vist on kompliment, eksju? Sest Anneli Lahe näeb hea välja.
Tädi leidis maalt mu vanad Miss Sixty teksad. Kui ma ütlen vanad, siis ma mõtlen vanad – need on ikka vähemalt 13 aastat vanad, kui mitte rohkem. Veider, et jalga lähevad. Ma ei ole kunagi elus nii paks olnud nagu praegu. Ju siis on suurem osa paksusest kogunenud kõhule ja näkku ning teksad hea lõikega. Mul igatahes hea meel, sest vanad lemmikud läksid just katki peale sada aastat kandmist ja teate ju küll kui raske on häid, õigeid, sobivaid teksasid leida.
Tass valetab. Ei ole üle töötanud. Jäi lihtsalt esimesena näppu hommikusele jalutuskäigule minnes. Omamoodi veider rituaal on sellest koer-tass-hommikumantel-jalutusest saanud. Mulle meeldib. Kuigi mulle ei meeldi vara ärgata.
