“Meie maja taga on maja, ja hüval ja kuralkäel, maja ees ka on maja, me elame Lasnamäel. Meil on seina taga naabrid, neil öösiti möirgab makk, ja krohvi kraabitud on sönad, loll Ivar ja Vasja durakk,” lauldi kunagi “Pätu lugudes”. Mäletate? Iga eestlase helesinine unistus oli elama saada Lasnamäele või Annelinna, sest kraanist tuli sooja vett ja üles-alla sõitsid liftid.
Mõnda aega sai seal elatud suures õndsuses ja õnnetundes. Uue aja saabudes muutus endine unistus millekski piinlikuks, kust kiiresti oli vaja välja sipelda. Kerkima hakkasid uuselamurajoonid ja inimesed nägid kurja vaeva, et saada laenu sinna endale korteri soetamiseks. Uus ja ilus. Nagu kunagi Lasnamägi ja Annelinn. Ma olen mõnd sellist elamurajooni vaadates imestanud, et miks ometi tahavad inimesed soetada korteri uuele Lasnamäele. Linna ääres, kehva transpordiühendusega ja koledad isikupäratud karpmajad papist tubade ja äravahetamiseni sarnase sisekujundusega. Ma olen uusarendusi vaadanud ja mõelnud, palju neid ometi veel vaja on. Kas neist juba ei piisa? Kas kõikidele uutele kolemajadele jätkub elanikke? Ilmselt ma ei peagi oma maainimese peaga seda mõistma. Kusjuures ma üldse ei välista, et me elame tulevikus (Ida algkooli aja) kusagil linnas, aga see selleks, ma tahan lihtsalt öelda, et ma ei ole linna ja uute elamute vastu. Ma lihtsalt ei mõista mõningaid projekte.
Umami restoranis Tallinnas olete käinud? Päisepilt ei ole küll selle restorani aiast, kuid võiks sama hästi olla. See oli imeline oaas keset kivikõrbe. Ma olen seal küll käinud häbiväärselt vähe, kuid need külaskäigud on olnud täpselt sellised nagu läheks heale sõbrale külla. Eriti suvel kui saab istuda õunapuude vilus ja nautida ühe ideaalse aiaparadiisi vaikust. Ei ütleks, et seal samas aia taga on tiheda liiklusega magistral. Kahtlemata üks Tallinna ilusamaid ja hubasemaid paikasid. Tänaseks päevaks on kõik ilmselt juba kuulnud, et restoran suleb märtsis oma uksed.
Muidugi kurvastab mind ka restorani sulgemine, aga rohkem kui see tõsiasi, kurvastab mind põhjus, miks see juhtub. Idüllilise villa asemel, kus restoran tegutseb, ehitatakse kortermajad. Ma saan aru, et turumajandus ja võidab see, kellel on kõige rohkem raha, aga mind teevad sellised otsused, et ilma pikemalt mõtlemata lükatakse buldooseriga laiali imeilus villa koos õunapuuaia ja jasmiinidega selleks, et Mustamäed “arendada”. Me oleme ajaloost igasugu arendusi ja modernseid ehitisi näinud. Näiteks Harju tänaval väärika ja vana arhitektuuri kõrval saab nautida ka 1960-aastatel ehitatud “modernset” kirjanike maja. Jumal tänatud, et vanalinna arendamine ja moderniseerimine vaid selle majaga piirdus. 60ndatel plaaniti maha lammutada 70% Tallinna vanalinnast ning rajada suur magistral Balti jaamast läbi vanalinna kaubamajani.
Hardi Volmeri “Elavad pildid” näitab Eestimaa lõputut remonti ja soovimatuid külalisi. Keskseks tegevuspaigaks oleva korter kaunis kalasabaparkett valatakse üle punase lakkvärviga, et see ajastu hingega paremini sobiks, vabaduse saabudes hakkavad maja ümber sebima kinnisvaralasulid. 2019 aastal ajalugu justkui korduks. See on üks kummaline segu 1940, 1960 ja 1990ndatest aastatest. Hruštšovkad ja punane lakkvärv või moodsad uusarendused ja plazad.
Puhas semantika.
Uued karbid kerkivad, inimesed kõlistavad rõõmsalt võtmeid, mälestus kaunitest villadest jääb aina kaugemaks, kui inimesed mäletaks võiks neil peas kummitada Pätu laul. Või miks mitte “Mustamäe valss”. Nüüd elan Mustamäel, korter on aus ja hea, ning selle õnne eest Fortunat kiitma pean. Nüüd elan Mustamäel – tahta mis võiksin veel!