Alles see oli kui üks kontsert tekitas pahameelt, et liiga diip. Et ei olnud midagi repertuaaris kõigile, et ei olnud kõigi pidu. Alles see oli kui toimud ühislaulmine. Repertuaaris oli midagi kõigile. Lastelauludest “diibini”. Kas kõik olid rahul? Oh ei, muidugi mitte. “Mis mõttes lastelaulud ka repertuaaris?”, “Mäksil nii kummalised laulud”, “Issand, see Voorand seal kõõritab”, “Jumala eest, vaheta või kanalit, kes Epliku sinna lasi”, “Palju seda ninnu-nännut peab olema?”, “Miks nii sünge?”  Ei sobi meile kui kontsert on diip, ei sobi meile kui kontsert on midagi kõigile. Järeldus: korraldajad ajagu oma asja, sest mitte kunagi ei jää keegi rahule.

Minule meeldis. Vaatasime kodus telekast, sest olime liiga väsinud kohale minekuks, aga repertuaar oli nauditav. Oligi midagi KÕIGILE. Rahva pidu. Igale maitsele. Okei, Patune Pool oli puudu. Milleks alati viriseda, miks mitte nautida Eesti sünnipäeva vahelduseks ilma virisemata?

“Aga mis riik see on, kus tasuta ei saa laulda ka?”, “Piinlik on, et raha pidi maksma!”, “Oleks võinud tasuta olla!” avaldavad tuntud inimesed NÜÜD peale kontserti oma arvamust. Miks NÜÜD? Kui kontsert on toimunud ja inimesed oma 10-15 eurot pileti eest maksnud. Miks mitte ENNE? Kogunud kamp kokku ja öelnud, et EV100 raames peaks üheslaulmine olema tasuta. Vot ei tule ja ei laula kui minu inimesed peavad sünnipäevale pileti ostma! Mis sellest tagantjärele hurjutamisest kasu on?

Päisefoto: Postimees.ee/Joakim Klementi