Kas kõik, mis hiilgab, on kuld?

Ma jooksin täna jälle kohtumiselt kohtumisele ja äripindasid üle vaadates hakkasin ma mõtlema fassaadi peale. Kui palju annab tegelikult sõnade või piltidega muuta! Näiteks leidsin ma ühe suurepärase asukohaga rendipinna, pilte ei olnud rohkem kui väljast ja juures tekst “tuleb vaatama tulla!”. Läksin siis kohale ja sain aru küll. 200m2-ga käis kaasas ka sama suur kelder. Ikka muidugi hinna sees. Mis sellest, et seda vaja ei ole. Sõnad, fotod ja tegelikkus olid täiesti erinevad asjad.

Fassaad.

Mööda Karl Johanit patseerides sattusin ma kaamera ette. Noh nii põhimõtteliselt. Kuningas Harald tähistab täna oma 80. sünnipäeva ja sel puhul oli TV2 kaameraga väljas, et inimesed live´s talle õnne sooviksid.  Ma õnnesoovimise jätsin vahele, aga tundsin kiusatust  jätta mulje, et kaamerad on tänaval minu pärast. Või et ma olen nendega kuidagi seotud. Fassaadi luua on nii kerge. Kohvitass ja kaamera(d) ning oledki sotsiaalmeedias näiteks teleprodutsent. Kes see teab, mida ma siin Norras tegelikult teen?  Miks mitte selline fassaad.

Ma jalutasin edasi ja mõtlesin, et huvitav kui paljud meist sotsiaalmeediat tegelikult fassaadina kasutavad?  Kas kõik, mis hiilgab, on päriselt ka kuld? See küsimus jäi mind painama kui ma astusin välja tänase päeva viimaselt kohtumiselt. Kõik tundus liiga ilus – asukoht, ruumid, üritused, juhuslikud vestlused teiste üürilistega, mis minus tekitasid korraks tunde, et nad on mu teele “juhuslikult” sattunud.  Oma hotelliboksi tagasi jõudes ma guugeldasin seda asukohta pisut. Kullahiilgust tuli parasjagu, jutt tundus klappivat, kuid ometigi oli seal taga ka mingi lugu, mille suhtes ma ei oska seisukohta võtta. Ma olen õppinud, et norrakad näivad küll naiivsed, kuid lepinguid sõlmides on nad parasjagu kavalad. Peenikese teksti lugemine on siin võib olla olulisem kui mujal. Kui ma nüüd blogimise ära lõpetan, süvenen ma peenikesse teksti.

Mis mulle aga Oslo puhul meeldib on teatud kontekstis fassaadi puudumine. Näiteks tänavamoes. Mitte kedagi ei koti, kes sa oled ja mis sul seljas on. Oled kes sa oled. Kui sa muidugi ei ole moe-või elustiiliblogija, siis oled sa juba teises liigas.

Minu tööpäev ehk Oslot pildistama / My cup of tea of work

Kunagi ammu, nii aastaid kümme tagasi pidin ma mingil perioodil Norras nii palju tööasjus käima, et ma lubasin pühalikult, et mina enam Norraga tegeleda ei viitsi, et mul on Norrast lõplikult kõrini. Mu Norra vaikus kestis kaks aastat ja edasi läks nii, et ühel või teisel moel olen ma kogu aeg Norras tagasi olnud.

Nüüd kui mul “päristööd” ei ole, olen ma jälle Norras tagasi. Iroonilisel kombel tööasjus. Täna oli minu (ja Ida) töö Oslot pildistada. Ei,ei, ma ei ole mingiks wannabe-fotograafiks hakanud, mul puuduvad selliseks asjaks oskused, vahendid ja huvi, minu tööks oli kaardistada teatud poode, sest üks Eesti ettevõtte soovis turu-uuringut ja kuna poode võib asuda igas linna nurgas, siis jalutasime me Idaga mööda linna.Tulime Majorstuenis maha ja jalutasime mööda Bogstadveienit lossini ja sealt piki Karl Johani raudteejaamani. Kaardistasime tänavaid ja poode, uurisime hindasid ja vaatasime, mis inimesed mis poes käivad.

Bogstadveien oli kunagi mu lemmiktänav (window)shoppamiseks. Natuke nagu põhjamaine Rodeo Drive, kuigi otseselt neid tuntumaid luksusbrände sel (vist) esindatud pole, aga siiski on siin olemas nii Massimo Dutti, Marimekko, Day Birger et Mikkelsen, Tiger Of Sweden, Marlene Birger, pudipadi – , kinga- ja kotipoed, pesupoed…Ma elasin kunagi ülikooli ajal Majorstueni T-bane lähistel ja sellest ajast on Bogstadveien üks minu lemmiktänavaid Oslos.  Pea iga kord kui ma Oslosse satun, sõidan ma metrooga Majorstuenisse ja jalutan piki seda tänavat Karl Johanini. Pole siis ime, et ma täna samasuguse tööreisi/turistitamise koos Idaga ette võtsin. Pulsikell on vist šokis, sest kui Stockholmis jalutasime me maha 12 000 sammu, siis täna saime tulemuseks 14 054 sammu. Mulle meeldib mööda Oslot koperdada. Niimoodi tööd teha.

Ja Ida põõnab õndsat und. Nii et mina saan rahus ja vaikuses blogida, tööd teha ja taustaks telekast uudiseid kuulata. Selline “kodus” töötamine on täpselt minu teetassikene. Homme viib teekond meid ostukeskustesse, minu lemmiklinnaossa – Oslo “hipsterville´i” Gruneløkkasse ja Aker Bryggele. Ma hoian oma pöidlad pihus, et ma saaksin Norra ja Eesti vahel pendeldama jääda, väikesed vahepeatused Stockholmis ja Kopenhaagenis oleks vaid lisaväärtuseks teretulnud.

IMG_7628.JPGIMG_7633.JPGIMG_7644.JPGIMG_7648.JPGIMG_7658.JPGIMG_7662.JPGIMG_7665.JPGIMG_7675.JPGIMG_7691.JPGIMG_7698.JPGIMG_7710.JPG

People are often saying that I do not have a “real” job, because real job is in the office from 9 to 5. That is not true, work can be done from anywhere and I have so much “real” work to do, the only problem is that I “sold myself cheap” and the incomes could be more real. Anyway I am so happy that I have this kind of work, where I can at the same time go sightseeing in Oslo and do marketing research for an Estonian company who is interested in entering Norwegian market.

Today me and Ida went windowshopping/reasearching/sightseeing on Bogstadveien. I love this street, it is like a Scandinavian Rodeo Drive, without the glamour connected to the street name, but it is so alive, vibrant, fantastic…One of my favorite streets. I used to live near Majorstuen T-bane when I went to University and from that time one of my favorite things is to go off t-bane at Majorstuen and walk to Oslo S along Bogstadveien, stopping by the Royal Castle.

We walked 14 054 steps today, Ida is already sleeping and I have me-time with tea, news, blogging and work. I have 0,30 cents left on my account, but I feel that these efforts I am making now will soon pay off. I have this feeling…. got this feeling inside my bones, It goes electric, wavey when I turn it on, All through my city, all through my home, We’re flying up, no ceiling, when we in our zone…

God, what´s in that tea? I feel so positive that it´s almost frightening.