Tööpakkumised, kandideerimised ja tagasiside

Ma ilmselt olen sellest siin ka bloginud, et (vist) kevadel sain ma üsna ambitsioonika tööpakkumise – koht ja kõik kõnetas, palk oli imeline, aga mida rohkem ma kuulasin, seda rohkem ma sain aru, et seal sooviti inimest, kes teeks ära nelja inimese töö. Ma olen seda juba proovinud ja isegi kui palk tõesti lõi silma särama, loobusin ma sellest pakkumisest. Eks ta ikka on kripeldanud natuke, aga täna tean ma, et see oli õige otsus.

Sest no lugege vaid mõned postitused tagasi, miks ma siin “suvepuhkusel” olen ja millega tegelen, eksju. Aga ei saaks öelda, et see ei oleks tekitanud sellist mõnusat egoboost’i – järelikult ma olen oma töös hea, mind tahetakse ja mulle ollakse valmis maksma. Ma sain sellest natukene innustust.

Tule meile haldjaks tööle!

Üks mu lemmikfilme (okei, eos on juba vale nii öelda, sest neid filme,mis mulle meeldivad on nii palju, et ma isegi parema tahtmise juures ei oskaks öelda, millised sobivad kategooriasse “üks mu lemmikutest”) on Peeter Paan ja just see haldjate koht.

Mingil perioodil vaatasime me Idaga seda filmi hästi palju ja selle stseeni ajal panime alati kõlarid põhja ja hüüdsime kaasa: “I do believe in fairies, I do, I do, I do!” See oli pikalt selline lause, mida me omavahel ütlesime ja ise naeru kihistasime, sest keegi teine ei saanud ju aru,mis haldjatest me räägime.