Ma usun, et kõik inimesed enamus inimesi, on ühel või teisel hetkel olnud “haiged”, et mitte tööle või kooli minna. Mina küll olen. Ja seepärast ei usu ma ka “ootamatuid haigestumisi”, mis on kuidagi väga hästi ajastatud.

Ma toon näite.

Töötaja soovib kuuendast märtsist minna puhkusele. Lühikese etteteatamisajaga. Teda ei lubata puhkusele. Talle pakutakse võimalust minna puhkusele kaheteistkümnendast märtsist. Ta on nõus. Minu jaoks on juba see kummaline, sest kui mul on puhkuseplaanid teatud kuupäevadeks, siis kuidas neid plaane nii lihtsalt ümber sai muuta. No okei, võib olla tõesti sai puhkust edasi lükata. Kui ei olnud plaani kuhugi kaugele minna, et lennu- või laevapiletid on juba ostetud. Mis aga ei ole enam sugugi usutav on ootamatu haigus. Täiesti ootamatult jääb töötaja haigeks just kuuendal kuupäeval. Kuupäeval kui tal oli plaan esialgselt puhkusele jääda. Peab see ikka kokkusattumus olema, et niimoodi haigestuda. Telefonidele ja sõnumitele inimene ei vasta. Mina ka ei vastanud telefonidele kui ma kodus päriselt haige olin, aga sõnumile, kus midagi pakilist oli, vastasin. Üks kord vihastasin küll kui toibusin just operatsioonijärgsest narkoosist ja mulle töö juurest helistati, aga siis saatsin ka sõnumi, et andke andeks, et ma ei ole töölainel, operatsioonist toibudes ei ole ma kõige säravam pliiats.

Ühesõnaga. Ma ei arva, et haiguse puhul peab töökõnedele vastama, kuid kui tegu on nii kummalise kokkusattumusega kuupäevade suhtes (eeldusel, et töötaja on päriselt haige), siis ma vastaks. Hilisõhtul vastas ka see töötaja lõpuks, et on “vestipulaarse vertigoga” olnud voodis pikali ja ei olnud võimeline vastama.

Mina ei usu, et see töötaja päriselt haigena kodus voodis on. Marek oli minuga sama meelt. Ei kõla usutavalt. Aga paljud uskusid ja tundsid kaasa, et vaesekene, kuidas ta küll niimoodi haigeks jäi. Mis teie arvate sellisest ootamatust haigestumisest? Kas olen mina ebaaus? Töötaja tark? Või tööandja naiivne?