Sattusin eelmisel nädalal rääkima ühe tuttavaga, kes jagas minuga oma lugu sellest, kuidas ta paar aastat tagasi tööst ilma jäi, sest julges ettevõtte omanikule rääkida, et tema otsene juht on ebapädev. Kahjuks selgus, et tegu oli sõpradega ja kaotajaks jäi selles vestluses minu tuttav.
Ei midagi uut siin maamuna peal, eksju? Arutasime ja rääkisime aina edasi ning mõtlesin, et jagan seda ka teiega, küll veidike üle võlli pannes, aga millega ma kahtlustan, et paljud meist võivad samastuda.
Ma tegelikult plaanisin kirjutada kodukontori privileegist, et kas ikka on privileeg kui püüad teha tööd samal ajal kui koer ja laps ringi jooksevad, üks niutsub õue, teine nõuab süüa ja siis tuleb välja päike, nii et näed, kui must kodu tegelikult on ja tahaks hakata koristama, aga siis tuleb meelde, et ei saa, sest tööpäev ja siis tekib dilemma, et mida teha lõunapausi ajal, kas visata jalad diivanile ja juua kohvi või pesta pesu, sest ka pesukast ajab üle…Et kas ikka on privileeg? Aga siis meenus mulle, et üks mu tuttav jagas oma Facebooki lehel töökuulutust, mis sobis 120% minu oskustega, aga ma ei kandideeriks sinna mitte kunagi. Mitte et ma tööd otsiks, aga põhimõtteliselt.
Lugesin töökuulutust. Täpselt nagu otsitakse mind. Oskused, nõudmised ja kõik klapib. Jätame selle kõrvale, et pakuti “konkurentsivõimelist palka” (mis tihti selgub, et on mingi a la 1000 eurot bruto) ja lisaboonuseid vastavalt tulemustele (mida alati edasi lükatakse või ära unustatakse). Jätame üldse kõrvale selle, mida ettevõte pakub. Sest ma saan ju ka öelda, et minu jaoks on konkurentsivõimeline palk summa X – võta või jäta. Ma ei kandideeriks kunagi just tolle tuttava reklaami pärast.
Mis seal siis seisis? Toredad ühisüritused, reedesed koos kokkamised ja koogisöömised, palju sportlikke tegevusi, sportlikud väljakutsed on iseenesestmõistetavad, spordikompensatsioon ning töökaaslased kui sõbrad, kellega alati nalja saab. Muigate nüüd, et oh no, kui õudne, eksju! Ma mäletan kui ma kunagi Taanis ühel reedesel pealetööd “hyggel” käisin – oligi hästi tore ja midagi teistmoodi, ja mu tuttav rääkis, et paljud noored ei kandideerigi tööle kui reedeõhtust “hygge” ei pakuta. Ehk siis ühisüritust koos kolleegidega. Üks-kaks korda aastas ehk ongi tore, aga ma ei kujuta ette, et peaksin sellistel ühisüritustel kogu aeg olema. Ma tahaksin reedel koju minna, ja ega ju keegi ka ei keela, aga suure tõenäsosusega kaugeneksin ma kolleegidest ja minu peale hakatakse viltu vaatama, varem või hiljem tekiks konflikt. Muide, ma olen kokku puutunud töökohaga, kus tööintervjuul jäeti hästi positiivne ja professionaalne mulje (kui see välja arvata, et mulle öeldi otse, et tegelikult me ei plaaninud naisi isegi kaaluda sellele ametikohale, sest naised on emotsionaalsed), aga kui sinna tööle läksin, selgus, et naisi hinnati eelkõige selle põhjal kui sotsiaalsed nad olid. Oma tööd võis teha kehvemini, kuid peaasi, et kogu aeg oldi valmis pidutsemiseks. Ma ei liialda. Mulle meeldib ka pidu, aga oleme ausad, peol ja peol on ka vahe. Ma tahan pidutseda oma sõpradega ja kuigi ma võin kolleegidega väga hästi läbi saada, siis möödas on see aeg, kus ma arvasin, et iga naeratav kolleeg on sõber. Muidugi ei välista ma, et kolleegist võib saada sõber, kuid siiski on mul oma sõpruskond välja kujunenud.
Samuti ei ole ma sportlik inimene. Mind ei motiveeri absoluutselt ühised rahvajooksud või trennis käimised. Ei ole minu teetassikene, aga kui kogu kollektiiv käib ja ma olen ainus, kes ei käi. Kaua ma siis seltskonda sobituks? Sama on kookide küpsetamise ja söömisega. Mulle ei meeldi magus ja mulle ei meeldi küpsetada. Kokkamisega on teine asi, aga ka seda eelistaksin ma teha oma seltskonnas. Nüüd te kindlasti mõtlete, et issand, milline vingats, need ju puha boonused ja inimene vingub. Ei, ma ei vingu. Mu jaoks on väga oluline kokkuhoidev kollektiiv ja meeskonnavaim ning teatud spontaansed tähistamised, mulle meeldib kollektiiv, kus näiteks sünnipäevade tähistamine on lõbus vahepala, aga üheksal juhul kümnest on see vaid kohustus. Sünnipäevalaps toob oma tordi, saab vastu kohmetud kallistused ja siis nositakse ruttu oma tükike torti vaikuses ära ning hiilitakse vaikselt minema.
Kui ma sellisesse kollektiivi, kus hästi palju on ühiseid üritusi, kandideeriks ja see tuleks välja töövestlusel, et vot me siin teeme nii ja naa ja teisiti, siis ilmselt mind sinna tööle ei võetakski, sest ma ju ei sulanduks gruppi. On see vale või õige? Ma ei teagi. Minu jaoks oleks olulisem võtta tööle asjatundja kui et hinnata inimest tema sotsiaalsuse järgi. Ühesõnaga, kui ma otsiks tööd ja tunneks, et oh, see on töökoht, kus ma tõesti saaksin oma teadmiste ja oskustega panustada, siis jätaksin ma siiski kandideerimata, sest boonused, mis mu tuttav välja tõi, pole üldse boonused. Ma ei taha reedeõhtul koos kolleegidega karaoket laulda. Kumb rohkem kaotab – ma ei tea.
Minu jaoks on töökoha valikul olulisemad hoopis teised kriteeriumid. Sealhulgas paindlikkus, usaldus, uuendusmeelsus ja ajaga kaasas käimine. Toredad kolleegid on boonus, aga tööl käin ma siiski selleks, et elada, mitte sõprade või ühise “fun´i” pärast.
Mõnda aega tagasi kandideerisin ma üheaegselt kolmele töökohale. Nendest ühele ma tahtsin saada, teisele kandideerisin justkui niisama ilma igasugu ootusteta, sest ei tekitanud emotsiooni ja kolmandale kohale kandideerisin ma justkui poolkogemata. Vestlused käisid peaaegu üheaegselt ja kaardid pöörati pea peale. Koht, kuhu ma tahtsin saada, osutus selliseks, kus otsustusprotsess venis kaks, isegi kolm kuud. Ma käisin mitmes voorus, tutvusin inimeste ja töökohaga – kõik tundus nii soe ja sõbralik, ka teiste inimeste arvamus selle ettevõtte kohta oli äärmiselt positiivne, kuid minu sisetunne ütles, et see ei ole siiski päris see koht. Enne viimast vooru, olles kahe viimase seas, vastasin ma neile eitavalt. Koht, kuhu ma kandideerisin justkui poolkogemata, osutus positiivseks üllatajaks, mulle meeldis sealne vaib. Uurisin tuttavatelt tausta ja tagasiside ettevõtte kohta oli pigem negatiivne, ma ei lasknud sellest end häirida, sest tööle oleksin sinna läinud mina, mitte teised. Sinna kutsuti mind tööle,ma palusin mõtlemisaega, sest kolmas koht, kuhu ma olin kandideerinud muutus selliseks, kuhu ma tahtsin tööle saada. Jah, see tundus olevat see koht, kuhu ma pidin tööle saama. Mainekas, edukas. Selle töökoha pean ma saama, mõtlesin ma. Ma kandideerisin sinna samal päeval kui olin ühe töösuhte lõpetanud. Istusin kodus, telefon hääletu peal ja isegi mitte kaasas (vahel juhtub ka seda) ja kuna ma olin tänu Ida mängudele telefonis maha keeranud kõik teavitused – sh ka vastamata kõned ja sõnumid – nägin ma alles kaks päeva hiljem, et mind oli sinna vestlusele kutsutud. Sõnumis seisis, et “Teid on raske tabada, kuid kutsuksime Teid vestlusele”. Helistasin tagasi ja tänasin, kuid tajusin kohe, et suhtumine minusse oli tõrges, sest mis mõttes inimene ei vasta telefonile, kui ta on just kuhugi kandideerinud.
Ma läksin vestlusele. Olgu enda saba liputamiseks öeldud, et väidetavalt olin ma ainus kandidaat, kes kutsuti kohale hoolimata sellest, et ma ei osanud soovitud keeli (prantsuse ja saksa). Vestlus läks fantastiliselt. Mina olin enesekindel, teadsin, millest räägin ja teadsin, mida soovin. Neile avaldas see muljet. Mind kutsuti edasi järgmisse vooru. Selleks tuli teha ka kodutöö – uutele turgudele sisenemise strateegia. Ma suhtun muidu sellistesse kodutöödesse skeptiliselt ja ei panusta palju, sest ma ei taha, et keegi hiljem minu ideid ära kasutab, aga seekord ma panustasin, tegin ettevalmistusi, harjutasin. Ma olin valmis. Ma teadsin, et ma saan selle töökoha. Mu presentatsioon oli suurepärane. Päev enne vestlust läksin ma sõbrannaga kohvikusse, lihtsalt korraks istuma. Telefon oli mul hääletu peal, sest ma olin just tulnud ühelt koosolekult ja unustanud. Kui ma hiljem kella vaatasin, ei näinud ma muidugi ühtegi teavitust. Järgmisel hommikul hakkasin ma igaks juhuks kontrollima vestluse kellaaega ning avastasin oma õuduseks, et vestlus oli olnud eelmisel päeval. Sel ajal kui ma olin sõbrannaga kohvikus olnud, vaid kümneminutilise autosõidu kaugusel vestluspaigast. Kui ma oleksin oma telefonis näinud vastamata kõnesid oleksin ma veel vestlusele jõudnud. Ma saatsin meeleheitliku meili, et tõesti olin päevad sassi ajanud ja sain teise võimaluse teha oma vestluse zoom´is. Mul õnnestus, nii nagu ma olin arvanud, neile muljet avaldada ja neid veenda, et ma ei ole tööalaselt selline udupea nagu olen mulje jätnud. Ma tegelikult ka ei ole – töö ja kodu Eveliis on täiesti erinevad – aga see ei ole antud hetkel oluline.
Jäänud oli viimane nö voor. Soovitused endistelt tööandjatelt. Ma mängisin ausat mängu ja andsin viimaste tööandjate kontaktid. Ühele neist veel helistasin, et kuule ole nüüd mees, ma tahan väga sinna tööle saada, et anna hea soovitus. Ta lubas. Tegelikult andiski, ütles, et klientidega olen suurepärane, et mul on head oskused asju lahendada ja mida kõike veel, aga lisas ka, et mul on distsipliiniga probleemid. Ma olin selle peale solvunud, aga kui hakkasin mõtlema, siis jah, teatud mõttes on tal õigus. Ma tahtsin töötada nendest raamidest väljas, milles tema oli harjunud 20 aastat toimetama, me vaidlesime ja kaklesime sel teemal päris palju, ma hakkasin talle palju vastu ja seega oli tal ju vaid õigus, aga seda tausta ei saanud teada uus potentsiaalne tööandja. Ühesõnaga ei jätnud see tagasiside minust kõige paremat muljet uuele potentsiaalsele tööandjale. Kuu aega hiljem kutsus too tööandja, kes mind oli nimetanud distsipliiniprobleemidega töötajaks, tagasi. “Sinusugusest inimesest on siin väga puudu,” ütles ta, “sinu oskustest ja müügist jääb puudu,” ja oli nõus mulle pakkuma pudrujõgesid ja piimamägesid. Veider eksju?
Teiselt endiselt tööandjalt sai uus potentsiaalne tööandja teada sama, et kliendid olid rahul, kõik sujus, aga ma ei tahtvat telefonile ja meilidele vastata. Ma solvusin. Aga kui mõtlema hakata, siis oli ka neil õigus. Ma ei tahtnud töövälisel ajal tööga tegeleda, ma tahtsin, et igaüks teeks ise oma tööd ja mina ei peaks olema sekretär. Ma tõepoolest ei vastanud teatud ajal meilidele ja kirjadele. Kas nad mainsid ära, et olen mitme nende tänase võtmekliendi olemasolu taga. Muidugi mitte, nende jaoks ei muuda see teadmine ega info edastamine midagi. Minu jaoks oleks tol hetkel muutnud palju. Ühesõnaga tausta teadmata ilmselgelt head muljet nende tagasiside minust ei jätnud.
Kas ma sain sinna tööle? Muidugi mitte. Ma jäin väidetavalt teiseks, olles väidetavalt kõige kõvem kandidaat, kelle esitlus oli kõige parem (“Me peaksime ise ka need asjad töösse võtma, mis sa välja tõid,” ütlesid nad mulle tagasisides. Tänks, et mu ideed endale võtsite), aga nad valisid kandidaadi, kes nende endi sõnul “tundus igavam, kuid kindlam, safe choice”. Ma lakkusin selle eitava vastuse pärast pikalt haavu. Kuniks ma sain aru, et nii pidigi minema ja ma ei oleks sinna sobinud, sest “safe choice” ma ju tõesti enda kohta öelda ei saa. Ma tean, et ma olen väga hea töötaja, kuid minu töömeetodid ei ole nö klassikalised, nende üle saab kas vaielda või neid usaldada (ja näha hiljem tulemusi).
Olles piisavalt palju kokku puutunud persoonibrändingu ja turundusega jäin ma peale neid kolme kandideerimist analüüsima, mis on minu persoonibränd. Mida räägitakse minust kui mind toas ei ole. Ma sain ju teada palju positiivset – enesekindel, loominguline, hea suhtleja, aga ka piisavalt palju sellist, mis mind heast küljest ei näidanud – distsipliini probleemidega ja ei vasta kõnedele (= ei tee tööd). Blogija ka. Mõnele blogijale võib tulla üllatusena, aga “blogijaks olemine” ei ole alati plussiks. Tollel viimasel kandideerimisel toodi ka see välja. Ma ei olnud otseselt oma persoonibrändi peale varem mõelnud, selles valguses, et kes ma olen teiste jaoks, millega ma seostunud, mida räägitakse minust siis kui mind ei ole toas. Mäletate ma küsisin teilt mõnda aega tagasi, mis on esimene sõna, mis teil minuga seostub IG story´s? Seal oli jällegi palju positiivset, palju sellist, mis mind ennast üllatas, et te nii positiivselt minust arvate, aga seal oli ka naljakaid arvamusi, mis panid mind muigama, sest ma tundsin end ära. Muuhulgas “unustaja”, “sekeldused”, “seiklused”, “lõbusad vahejuhtumid”, “juhtub vaid minuga”. Nii ju täpselt on. Neid ei saa võtta must-valgelt, need iseloomustavad vaid osakest minust, aga kui te oleksite öelnud need sõnad tollele potentsiaalsele tööandjale, siis tema ei oleks muianud, ta ei oleks ju teadnud tausta ning ilmselt poleks mind teise voorugi kutsutud. Seega minu persoonibränd on segu enesekindlusest, teadmistest ja blogis avaldatud juttudest.
Mis ma selle jutuga tahan öelda? Tegelikult mitte midagi olulist. Tahtsin lihtsalt jagada, kuidas osake minulikku unustamist, naiivsust, asjade kokkulangemist, konteksti muutusid tänaseks päevaks üheks lõbusaks kandideerimislooks. Kui siis vaid kaks soovitust. Üks kandideerijatele: olge enesekindlad, ärge unustage, mitte vaid teie ei pea avaldama muljet tööandjale, vaid nemad peavad samuti veenma teid, miks te peaksite tahtma seal töötada! Ja teine taustauuringu tegijatele: asjakohasus ning allikakriitilisus on olulised võtmesõnad. Mõelge enda peale – kas teie nö kodumina on sama mis töömina?
Kas ma siis kuhugi ka tööle läksin? Läksin. Hoopis neljandasse kohta. Nemad olid guugeldanud mind. Mina neid. Nemad olid enesekindlad. Mina olin enesekindel. Meie persoonibrändid klappisid.
Lugesin hommikul seda artiklit. Samal ajal mugis Ida pruuni juustu. Kui Norras elamine ja Norras töötamine on mulle midagi õpetanud, siis on see täpselt juustuvõileiva olulisus ühe inimese elus. Juustuvõileival on Norras võim. Ma ei tee nalja.
Ülikoolis olin ma alguses ikka tugevas hämmingus kui lõuna ajal kõik oma toidupakid lahti arutasid ja juustuvõileibu sööma hakkasid. Paar kuud hiljem pakkisin ma hommikul ka endale samasuguse pakikese kaasa. Panin kahe juustuvõileiva vahele kenasti mellomlagspapir´i, et juust kokku ei sulaks ja sõin lõunaks nagu kõik teised oma juustuvõileiba.
Peale seda ei pannud mind imestama kui ka nii mõnelgi ärikohtumisel kell 11 juustuvõileivad, mida sõbralikult minuga jagati, lauale tõsteti. Koosolekut me ei katkestanud. Muidugi, milleks aega raisata ja venitada. Kaks ühes toimis kenasti.
Et juustuvõileivad on Ida lasteaias täiesti aktsepteeritud lõunasöök ei pane silmi pööritama. Isegi siis kui ka hommikusöögiks on olnud juustuvõileivad. Õhtused uudiste ja tee kõrvale söödavad võileivad olid traditsiooniks ühes peres, kus ma vahetusõpilasena elasin. Vaarikamoosipurk oli ka alati juustu kõrval. Alati.
Paar aastat tagasi kui ma uuesti peale pikemat pausi Norrasse kolisin, läksin ma reedel umbes 12 paiku pangakontorisse, et endale pangakonto avada. Ma pidin selleks (lisaks 789638926309 muule liigutusele) viima ka rahvastikuregistrist oma elukoha kohta mingi dokumendi. Rahvastukuregistri ja panga vahe oli viis minutit jalutada. “Oi, aga täna küll enam ei jõua me seda korda ajada,ärge kiirustage!” ütles mulle pangatöötaja. Ma olin hämmingus. Täna enam ei oleks, aga siis olin, sest mul oli meelest ära läinud, et töötaja mõtles ilmselt tol hetkel vaid oma käekotis olevale juustuvõileivale. Kui tavalisel päeval lähevad norrakad töölt ära hiljemalt kell neli, siis reedeti lahkuvad nad kontorist kohe peale juustuvõileiva söömist. Ma ei valeta. Käsi südamel. Reedeti ei ole norrakatega mõtet tööasju ajada peale kella 12. Tegelikult ei ole reedeti üldse mõtet tööasjadest rääkida, sest nende mõtted on niikuinii juba mujal. Hytta. Taco-reede. Pizza Grandiosa. Jalutuskäik metsas. Mägedes. Yatzi. Kedagi ei huvita, et sul on vaja midagi ära teha veel reedel. Mitte kedagi. Kannatab kenasti esmaspäevani. Kiiret ei ole.
Rumalast peast olen ma ka paar koosolekut pannud pealelõunasele ajale. Suur viga! Sest nagu ka tolles ülalingitud artiklis öeldud. Kella kolmeks on norrakal kõht tühi ja ta tahab koju. Teda ei huvita, mis sul talle pakkuda on. Kui see just juustuvõileib ei ole.