Pühapäeval oli mul plaan kiiresti linnas ära käia ja “aiatöödeks” nats asju osta, seepärast ei viitsinud ma ka end väga üles lüüa ja nägin (kommentaatorite rõõmuks) välja nagu kodutu. Siis aga meenus mulle, et ma pidin linnas venna ja ta pruudiga lõunat sööma ning kuna ma oma kodutu-hipster-look´iga sobisin vaid kohalikku Hipsterville´i Telliskvi loomelinnakusse, siis sinna me kolme ja poolekesi sammud seadsime.
Kõige pealt ründasime me Kukekese bistrood. See oli mõnusalt täis, kuid me lootsime siiski laua saada, sest paar sellist hakkas meile silma. (kui need just broneeritud ei olnud). Meile tuli vastu teenindaja, kes vabandavalt ütles, et praegu on ikka hullumaja ja tühjasid laudasid ei ole, et ooteajad võivad vääääääga pikad olla ning ühesõnaga soovitas ette ja taha vabandades meil mujale sööma minna. Mulle meeldis selline aus suhtumine. Mõnus klienditeenindus. Kui me lahkusime, vabandas ettekandja veel korra, et tal on kahju, et maja täis on. Ma lahkusime sellest söögikohast heatujuliselt ning saime aru, et pühapäeva lõuna (paistis ka mõnus päike) on selline aeg, kus Hipsterville´i toidukohad on rahvast täis.
Järgmiseks seadsime me sammud F-hoone poole. Mulle meeldib F-hoone toit. Ka see oli pilgeni rahvast täis, kuid me saime laua. Julia tellis eelroa ja pearoa, Ida kooki ja jäätist, meie vennaga pearoad. Et juttu jätkus kauemaks, siis ei pannud me esimese hooga tähelegi, et koogi (mis oli valmiskujul letis vitriinis) ja mahlade lauda toomine võttis 30 minutit aega. Kui 45 minutit hiljem ei olnud ka suppi tulnud, hakkasime me uurima, et kaua veel võiks minna. Saime vastuseks “no ikka veel vist läheb”. See vastus tuli ebameeldiva üllatusena, peale niigi juba pikaleveninud ooteaega. Viis minutit hiljem tuli teenindaja ja andis edasi paha uudise, et köök olla meie tellimuse ära kaotanud, kuid nad heastavad selle nii, et toidud saame poole hinnaga ja koogi tasuta ning nüüd pidi küll veel vaid 15 minutit minema. Kuna me olime näljast nõrkemas, siis võtsime me vastu otsuse 15 minutit veel kannatada, sest ei saanud ju teada, kas me mujal enam kiiremini süüa saame. 25 minutit hiljem tõusime me lauast ja lahkusime. Ma saan aru, et maja oli täis, kuid tund ja 20 minutit toidu ootamist on ka kõige kannatlikumale inimesele liiast. Kui mul oleks restoran, siis sellises olukorras oleks ma lauda organiseerinud kasvõi mingid snäkid. Meist TUND aega hiljem tulnud inimesed said oma bruschettad kätte viie minutiga. Me lahkusime toidukohast, mille atmosfäär meile meeldis ja mille toidud mulle meeldivad pettunult. Teenindus oli kohutavalt kehv. Enam ei taha ma F-hoonesse tagasi minna mõnda aega.
Me liikusime Lendavasse Taldrikusse, mis oli ka täis. Küsisime, kui kaua toiduga läheb. “No üks pool tundi ehk ikka,” saime vastuseks, me tegime nukrad näod pähe ja ütlesime, et oleme näljast nõrkemas, kuid mis meil üle jäi kui leppida selle ooteajaga. Kümme (!!!) minutit hiljem olime me saanud lauale eelroad, joogid ja lapsele olid lauale toodud pliiatsid ja paber. Tuletan meelde, et ka see koht oli rahvast täis. Kui meil olid eelroad söödud, saime me vaevalt kümme minutit oodata kui lauda tulid pearoad. Kuidas siis nii, et ühes kohas ei juhtunud tunniga midagi, teises saadi hakkama 20 minutiga. Ma ei saa öelda, et Lendava Taldriku toit on maailma parim, ma eelistaks tegelikult F-hoone toitu, KUID teenindus oli niivõrd meeldiv, et edaspidi saab Lendav Taldrik (või Kukeke) minu esimeseks valikuks.
Ma arutasime, kumba toidukohta (üleüldse) eelistada. Kas seda, kus on megahalb teenindus, aga oivaline toit või seda, kus on keskpärane toit, aga suurepärane teenindus. Meie valiksime viimase. A kumma teie?