“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
Kui ise end peeglist ei vaataks, siis ei usuks, et lõpuks ometi oleme me minu tätoveeringu eemaldamisega jõudnud nii kaugele, et ma saan üsna kindel olla, et suvel ei pea ma enam kuulma neid üllatavaid hüüatusi, et „issand, sul ka tätoveering, ma ei teadnudki“. 20-aastaselt presenteerisin ma oma kunstiteost hea meelega, tänasel päeval ma tõesti eelistan, et võimalikult vähesed inimesed sellest midagi teaks. Aga ikka läheb mul see meelest ära ja just suvel rannas või napimate riietega on mu saladus ikka ja jälle välja tulnud. Mitte enam kauaks.
Tätoveeringu eemaldamise protsessi algusest võite lugeda siit.
Paar nädalat tagasi käisin ma Medemis nahakliinikus kolmandal protseduuril ja ma usun, et see jääks isegi viimaseks protseduuriks kui minu alaselja kusntiteos ei oleks erinevat värvi, sealhulgas ka rohelist. Nagu te piltidelt näete, siis üks osa tätoveeringust on veidike rohkem töötlust saanud. See ongi see roheline „roosileheke“, mida on kõige raskem olnud eemaldada. Samas on ikka ütlemata mõnus tunne näha, et tulemus on praktiliselt käes.
(Panen Instagrami üles ka pildi sellest, milline mu „roos“ välja näeb nüüd peale kolmandat protseduuri ja paranemist).
Jätkuvalt võin ma teile kinnitada, et protseduur ei ole valus. See on nii kiire, et ausõna ilma liialdamata on iga etapp läbi enne kui valu võiks tundma hakata. Kui ma püüan seda “valu” kirjeldada, siis umbes selline tunne on nagu keegi näpistaks järjest mitu korda ja hästi kiiresti ning see hetk kui tahaks öelda, et kuule lõpeta ära, tüütu on, siis ei ole enam midagi öelda, sest kõik on tehtud. Võimalik, et põhjus on kliinikus kasutusel olev kõige uuem ja tõhusam tipplaser, millega saab tööd teha ülitäpselt ümbritsevat nahka kahjustamata ja lühema aja jooksul sügavamatesse nahakihtidesse tungida. Lisaks valutule ja kiirele protseduurile tähendab see minu kui kliendi jaoks ka vähemaid vajalikke kordi tätoveeringu eemaldamiseks ning sellest tulenevalt ka soodsamat kuurihinda.
Kordan oma sõnu ja esimest emotsiooni kui protsessiga eelmise aasta novembris pihta hakkasime: “Tegelt on äge! Ma ületan oma hirmu. 19 aastat hiljem saan ma lõpuks sellest nooruse lollusest lahti.”
Täpsemalt saate tätoveeringu eemaldamisest lugeda Medemise kodulehelt siit.
Nagu te ehk mäletate võtsin ma eelmisel aastal lõpuks oma julguse kokku ja läksin Medemisse teismelise lollusena tehtud “pekingi kana” tätoveeringut eemaldama. Ütlen juba praegu ette ära, et parim otsus ever. Jah, tõsi, et ma ise seda ei näe ja väga tihti läheb mul üldse meelest, et see seal on, aga spaas või rannas või kasvõi suvel kodus päevitusriietega ringi joostes tuletab keegi ikka meelde, et oi, sul ka tätoveering ja siis ma iga kord mõtlen, et pagan noh, ma ei taha seda tätoveeringut ju. Aga hirm eemaldamise ees on olnud ikkagi piisavalt suur. Esimesest protseduurist ja sellest, kas oli valus, saate lugeda siit.
Jaanuari alguses käisin ma teist korda protseduuril (kokku läheb minu tätoveeringuga vaja ilmselt kolme korda) ja minu suureks üllatuseks (lisaks sellele, et veel vähem oli valus ja protseduur sai läbi enne kui ma arugi sain!) oli tätokas ikka juba märgatavalt tuhmunud ka peale esimest korda. Ma ju ise seda peeglist ei vaata ja selja taha ei näe, nii et selline tulemus oli ikka väga wow-efektiga. Ma ei jõua kolmandat korda ära oodata!
Ma usun, et peale seda postitust ja mu tätoveeringu nägemist ei ole kellelgi enam küsimust, miks ma seda eemaldada tahtsin. Ainus küsimus saab veel olla, miks ma seda varem ei eemaldanud. Vastus on lihtne – ma kartsin, et see on valus. Kui ma lõpuks siis ikkagi julgesin end kokku võtta ja tätoveeringut eemaldama minna, kartsin ma päriselt. Mida lähemale ma Medemise kliinikule jõudsin, seda rohkem ma kartma hakkasin. Peopesad hakkasid higistama, süda kiiremini lööma ja ma mõtlesin endamisi, et aga mis siis saab kui ongi nii valus, et ma pean poole protseduuri pealt karjuma “stop”. Mis siis sellest “küpsist söövast kuradikesest” mu seljal saab?
Ma olen Medemise teenuseid kasutanud (vist juba) kaks aastat ja tegelikult ma tean, et usaldan, et professionaalide kätte ning kartusteks pole absoluutselt põhjust, kuid seekord olid mu hirmul ikka suured silmad. Isegi siis kui protseduuri läbi viiv õde kinnitas, et kui olen käinud IPL fotonoorenduses, siis ei tohiks ma seda protseduuri üldse karta, olin ma ikka veel skeptiline. Muidugi tahan ma siinkohal jälle kiita nahakliiniku professionaalset käitumist ja suhtumist oma töösse – nad selgitavad enne protseduuri üksikasjalikult läbi, mis ees ootab, mis järgneb, kuidas paranemine läheb, kaua aega võtab ja millega tuleb arvestada. Minu jaoks on see hästi oluline.
Protseduurituppa minnes ja lauale kõhuli heites oli mul tunne nagu ma läheks sünnitama. Kõik see tõi meelde nii palju mitte kõige meeldivamaid mälestusi ja ausalt, mul laual pikali olles võdisesid hirmust isegi tuharalihased. Tagasi vaadates täitsa naljakas mõelda.
Minu suurimaks (ja meeldivamaiks) üllatuseks sain ma teada, et protseduur kestab vaid kümme minutit. Sisestasin endale, et selle elan ma ikka üle ja ootasin, millal pihta hakkame esimese osaga. Esimese osa käigus töödeldakse nahka spetsiaalseFracTat laseriga, mis tekitab naha sisse mikroaugukesed. Tänu neile pääseb laserkiir järgmises sammus kergemini ja kiiremini sügavamale nahakihtidesse. See tähendab kliendi jaoks, et tal läheb tätoveeringu eemaldamiseks vaja vähemkordusprotseduure – iga korraga pääsetakse laseriga sügavamale ja protseduur on tõhusam kui teiste vanemate laseritega
Kõige ebameeldivam selle osa juues oli “äärmiselt kõva ebameeldiva toksiva heli”, millega mul paluti arvestada. Olete Taska filme vaadanud? Need algavad nii, et mees taob kirkaga kive, eksju? Vot täpselt samasugune see heli esimesed kaks minutit oligi. Ei saa öelda, et oleks kõige meeldivam heli tõesti, kuid ma olin valmis tunduvalt ebameeldivamaks heliks ja oma vaimusilmas olin ma ette kujutanud, et tegu on heliga, mis kostab siis kui kalju sisse avaust puurima hakata. Valu oli vaevu tuntav. Kokku kestis see kõik umbes kaks minutit, sellele järges mõnus jahutav kompress.
Teine osa protseduurist oli juba tunduvalt vähem hirmutav, sest ma teadsin, et midagi hullu mind ees oodata ei saa. Tegelikult oli just see osa see, mis oligi ehk kõige tuntavama valuga, aga siiski ei julgeks ma seda nimetada valuks, pigem ebameeldivustundeks. “Öelge, kui teil on pausi vaja!” julgustas mind protseduuri läbi viiv õde ning juba järgmisel hetkel ütles ise, et nüüd ootab ees viis minutit pausi. Korraks jõudsin mõelda, et kas ma jätsin mulje, et mul on valus või ta kartis, et mul on valus, tegelikkus oli see, et teinegi osa sai läbi enne kui ma aru sain.
Kolmas osa protseduurist oli päriselt selline, et ma ei saanud enam arugi, et keegi midagi mu naha kallal tpimetab. Okei, liialdan natuke, muidugi ma tundsin, et keegi midagi teeb, aga ma kogu aeg mõtlesin, et millal ma siis päriselt midagi tundma hakkan, mingit torkimist nagu eelneva kahe osa juures. Enne kui jõudsin midagi tundma hakata, oligi selleks korraks kõik. Täiesti uskumatu kui ilmaasjata ma olin hirmu tundnud ning tätoveeringu eemaldamist edasi lükanud aastaid. Teate kui elevil ja hea meel mul on, et ma lõpuks ometi olen sellest tätoveeringust vabanemas?
Ma ütlen vabanemas, sest ühest korrast ei piisa. Tätoveeringu täielikuks eemaldamiseks on vaja keskmiselt 3-6 korda, vahel rohkem. Minul on järgmine aeg pandud detsembrisse, sest protseduuride vahele peab jääma 6-8 nädalat. Segasel koroonajal on hea teada, et isegi kui peaks juhtuma, et ei tohi kliinikuid külastada ja protseduuride vahele tekib pikem paus, siis sellest ei juhtu midagi.
Aa, ja laseriga ei saa eemaldada mitte vaid koledaid tätoveeringuid, vaid ka püsimeiki. Ma olen alati mõelnud, et kes julgeb endale püsimeiki teha. Jah, mugav kindlasti, aga kujutate ette kui lainerijoon läheb viltu ja peaks terve elu sellise asjaga elama. Hea on teada, et ka sellised asjad eemaldada saab.Täiesti ulme mu meelest, mida kõike tänapäevase tehnoloogiaga teha saab.
Ühesõnaga kui teil on ka mõni nooruse lollus nahal ja olete mõelnud, et võiks eemaldada, aga pole julgenud nagu mina, siis võin nüüd omal nahal (hehhee, mis sõnamäng!) öelda, et protseduur on tõesti kiire ja valu vaevu tuntav. Hea uudisena on mul teile pakkuda ka sooduskood “EVELIIS10” annab tätoveeringu eemaldusest -10% kuni aasta lõpuni. Kui kohe alustada, saate koodi kolm korda kasutada.
Täpsemalt saate tätoveeringu eemaldamisest lugeda siit.
Mõned olulised punktid, mida on hea teada enne eemaldamist:
Tavaliselt läheb vaja vähemalt 3 protseduuri, vahel ka 5–6 protseduuri või rohkem.
Protseduuride vahele peab jääma vähemalt 8 nädalat.
Kuna suure osa tööst teeb ära keha immmuunsüsteem, saavad tugevama tervisega inimesed kiiremaid ja paremaid tulemusi.
Protseduuri ei tohi teostada antibiootikumravi ajal, viimase tabletti võtmisest peaks mööduma 2 nädalat..
Vastunäidustusteks on onkoloogilised haigused, kroonilised põletikud kehas, keloidarmid, aktiivne herpes.
Tätoveeringut ei saa eemaldada päevitunud, pruunilt nahalt. Päevitamisest peab olema möödas vähemalt 2-4 nädalat. Enne protseduuri ja pärast seda ei tohi kasutada ka isepruunistavaid kreeme.
Raseduse ja imetamise ajal protseduuri ei teostata.
