Blogimisel on teatud varjukülgi või ma ei teagi enam, tegelikult olen ma aastatega vist üsna tuimaks muutunud, et ega õelad kommentaarid enam ei mõjugi, õnneks pean ka ütlema, et neid ei ole kuigi palju viimasel ajal olnudki. Kriitika ja minuga mitte nõustumine on midagi muud – on loomulik, et kõik ei saa minuga nõustuda. Blogimisel on aga ka üks tore teine pool, see kui inimestele läheb kirjutatu korda, nad suhestuvad kirjapanduga ning kirjutavad mulle otse. Ei, ma ei pea siinkohal silmas kiitust. Seda on ka tore saada, muidugi, aga mulle meeldib kui inimesed kirjutavad mulle oma kogemustest, sest teemad, millest olen kirjutavad, puudutavad neid. See on nagu omamoodi teraapiavorm. Mingil määral anonüümne, aga samas isiklik ja vastastikune. Mina saan välja kirjutada oma mõtteid, lugejad oma mõtted.

Aga.

Mõnikord jäävad need “anonüümsed” lood kripeldama. Näiteks paar päeva tagasi rääkisime kolleegiga taga (jah, just nii labaselt) inimesi, kes on oma elus teinud valesid valikuid. Just pereelus. Et elatakse fassaadiabielu, surutakse end alla, et teine pool oleks rahul, ei julgeta tegeleda oma hobidega, kohtuda sõpradega ja siis meie, kel on suhteliselt ideaalilähedased kaaslased, julgeme ikkagi vinguda, viriseda ja rahulolematud olla. Mitte tihti, aga ikka tuleb ju ette, et mõtled, et ahhh, milline jobu. Sellega seoses tuli mulle meelde üks viimase aja nö anonüümseid vestlusi ühe blogilugejaga. Ta lohutas mind Hugo lahkumise pärast ja rääkis oma tunnetest seoses oma koera lahkumisega ning sujuvalt läks jutt üle sellele, et ta saab kodus peksa. “Ära muretse, iga päev ei saa peksa, on lihtsalt vaimne vägivald,” ütles ta nagu muuseas ja rääkis, et on enda jaoks ehitanud oma väikese turvalise mulli, milles ta elab ning kuidas hakkama saab. See tundus nii kohutav lugeda, kuidas üks naine võtab seda kui paratamatust, lihtsalt loomulikku osa elus, et keegi teda peksab. Ja ta ei ole ju ainus. Koduvägivald on hirmus teema, millest me õnneks/kahjuks teame vähe. Õnneks, sest nii on lihtsam. Kahjuks, sest vägivalla käes kannatajatel ei ole lihtsam. Ma küsisin talt, kas saan teda kuidagi aidata ja ta vastas jälle, justkui muretult, et ah tead, mul on ka olnud ilus elu ja Eesti naine on suss, samas tugev nagu Suure Tõllu Piret, ma kannatan kõik ära. No kuidas? Mu süda lihtsalt tahtis murduda, aga mida ma teha saan, peale selle, et olen tema jaoks internetis olemas kui vaja rääkida. Vaatasin huvi pärast ta Facebooki profiili. Sealt vaatas mulle vastu kaunis minuvanune naine ja mitte kusagilt ei paista välja, et tal võiks kodus olla vägivaldne mees. Ta profiil oli täis ilusaid, rõõmu täis fotosid. Ma olen üsna kindel, et tegu on ühe seda tüüpi naisega, kelle kohta keegi ei tea, mis toimub koduuste taga, sest ta ei kurda, ta ei jaga oma muret, ta ei taha teistele tüliks olla. On tugev nagu raudnael. Üksinda. Oma väikeses mullis.

Ma usun, et see naine ei pahanda, et temast kirjutan, sest ma ei kavatse tema isikut paljastada mingil moel, aga ta ei ole ainus, kes mulle on oma muresid jaganud. Selliseid muresid, mida teistega ei ole julgetud jagada. Ma olen tegelikult nii tänulik, et inimesed mind (tegelikult tundmata) niimoodi usaldavad, aga kohati jääb kripeldama, tekib abituse tunne, sest mis kasu on virtuaalsest olemas olemisest kui see tegelikult midagi ei lahenda.