suusatamine
Jalas kollased sandaalid, hüüan: elagu skandaalid!
Saan teistest blogidest aru, et poliitika kütab hetkel kirgi. Minul on oma hääl antud ja ma ütlen vaid ühte, minge valima! Andke oma hääl sellele, kelle poolt te ise tunnete, et olete. Mitte, et isa käskis või mees soovitas, ma ise ei teaks niikuinii keda valida. Üks lihtne moodus saada aru, keda valida, on kasutada valijakompassi. Teine moodus on lihtsalt sirvida (kasvõi diagonaalis) läbi erakondade valimislubadused. See ei võta rohkem kui veerand tundi. Nii palju aega ja keskendumisvõimet on inimesel ikka. Aga minge valima, ärge jätke oma häält kasutamata. Isegi kui tunnete, et ükski erakond ei kõneta ja pole päris õige, siis valige kasvõi inimest. Mina kusjuures valisingi inimest. Sest ma ei suutnud otsustada. Muidugi igaks juhuks ütlen, et selle erakonna vaated on mulle laias pildis ikka ka sobivad ja teatud erakonnad ma välistasin igal juhul.
Muidugi teeb mind kurvaks see, kui ükskõikselt inimesed valimistesse suhtuvad, aga palju kurvemaks tegid mind suusaskandaali uudised. Mul on tegelikult vaid üks küsimus – mida meie suusatajad lootsin dopinguga saavutada? Viimase koha asemel eelviimane koht saavutada? Olen jah sarkastiline, aga Eesti murdmaasuusatajad on ikka tagumise otsa mehed olnud, nii et küsimus on ikka õigustatud. Eile ikka veel räägiti, et eestlased võivad puhtalt välja tulla, aga samal ajal mõtlesin, et no mida enam puhtalt, kui sind juba vahistati ja teised on üles tunnistanud dopingu. Niisama vaid kahtluste pärast kedagi vahistama ei hakata. Kuigi sisimas lootsin ka ju mina, et see ei saa olla tõsi. Ma päriselt ei saa nende kahe suusataja motiividest ja ajumahust aru. Andres Veerpalust on ka kahju. Ise dopinguskandaali üle elanud, ikka märk küljes, mida ei lasta unustada ja nüüd siis teolt tabatud oma poeg ja lisaks veel suusataja, kelle treener sa oled.
Täna hommikuste uudiste valguses ja vaadates nüüd natukene ka pressikonverentsi ütlen ma ausalt, et ma olen sõnatu. Ilmselt on pool Eestit sõnatud. Ma ei ole oma olekult väga naiivne, aga sellist infot, mis pressikonverents meileni tõi, ei oleks ma osanud oodata. Nii palju tundeid – kurbus, piinlikkus, viha. Samas on ikka kahju ka. Selline Eesti suusaspordi matuste tunne on. Head aega, Eesti suusasport! Head aega, Mati Alaver ja Andrus Veerpalu! Kriips peal karjääril ja (elu)tööl. Kohal Eesti spordiajaloos. Ma olen nii pettunud. Positiivne on vaid see, et vähemalt ei lähe nad spordiajalukku pildiga, kus süstal veenis on. Kuigi ega see midagi olulist ei muuda, ei ole ju nii, et nemad teevad, kõik teevad, me tegime ka, me lihtsalt jäime vahele.
Mitte et see kõige olulisem oleks, aga oma töös puutun ma hästi palju kokku Skandinaavia inimestega. Mis te arvate kui palju ma olen kuulnud irvitamist Šmiguni ja Veerpalu juhtumite üle ja alati ebameeldivust tundnud, et pean selgitama, et ei ei, kõik on ju pääsenud ja see on lihtsalt laim. Siis lisandus Danske Bank´i lugu ja nüüd siis selline pomm, mida meil küll unustada ei lasta (niipea).
Propa sõnad sobivad siia hästi:
Seisan üksi mere ääres, jalas kollased sandaalid. Valged merevahust sääred, hüüan: Elagu skandaalid.
Täna siis tusatuju pilved kaasa tõi, varjud end me ümber kokku lõid ja ainus hetk meil rõõmud viis.
Kes küll mõelda võis, et see kõik ka tabab meid, on ju sõnu häid, aga me ei leidnud neid. Ei, ei, ei, eila veel, ei, ei.
Väsinud punapõskne laps/“Look, I can ride (insert the name of a skiing technique)!”
Aasta emana oli mul meelest läinud, et täna oli lasteaias “uteaktivitetsdag”, mis tähendas seda, et lapsed olid terve päeva väljas. Suusad või pepukas pidi kaasas olema. Pepukas on meil iga päev kaasas, sest koju sõites on ju kogu tee allamäge, aga suusad jäid küll maha. Samas…võib olla oligi nii parem, sest need suusad, mis me Idale ostsime jõuluvana tõi, oleks siin lasteaias olnud nii titekad, et… No parem oli pepukaga varustatud olla. “Vaata, ma oskan (sisesta siia suusatehnika nimi) sõita!” hüüdis Pernille kui ma Idale lasteaeda järele läksin ja ta minust mööda tuhises oma suuskadel. Nelja ja poole aastased on siin samavõrdsed muude maade sportlastega. Pole siis ime, et neil medaleid muudkui kukub talispordialadel.
Ja kui ma ütlen, et lapsed olid päev otsa väljas, siis ma mõtlen sõna otseses mõttes päev otsa. Sõid lõunaks lõkkel tehtud vorste ja popcorni ja lõbutsesid lumes. Lund on siin rohkem kui küll. Tuleb aina juurdegi. Ilma naljata maju ei ole enam võimalik hangede vahelt nähagi.
Lasteaiast sain ma kätte punapõskse ja väsinud lapse. Jalad olid ka natuke märjad teisel, nii et ta tunnistas ise, et tal on natuke külm. Nüüd saate ju aru, miks korralikud riided ja oskus last riietada on siin äärmiselt oluline. Märgade jalgade vastu vist päriselt ei saagi, sest kuigi jalas on korralikud saapad ja villased sokid, siis lumi kipub ikka natuke pükste vahelt saapa sisse minema ja nii need varbad märjaks saavadki. Aga mitte nii hullult, et peaks muretsema. Ja neil on lõbus, nii paganama lõbus. Vaadake ise:
Nüüd tuleb Ida vaid veel suusatama õpetada. Ma olen küll saanud ta peaaegu tasakaalu hoidma ja terve kilomeetri on ta kenasti suuskadel läbi käinud, aga mäest alla suusatamist ma ei oska hästi õpetada. Mind ennast lükati otsemaid mustale rajale ja mul ei jäänud muud kui alla tulla. Samas ma olin ka 17-aastane, mitte nelja poolene.
//
Being the mother of the year that I am, I had of course forgot that it was “uteaktivitetsdag” in the kindergarten. This meant that the kids spent the whole day out. They needed to have their skis or snow pads with them. We take the latter with us always anyway, because all the whole way home is downhill. Perhaps this was better anyway as the skis that we got Santa Claus brought for Ida would have been too amateur in this kindergarten. “Look, I can ride (insert the name of a skiing technique!” Pernille yelled out as I was collecting Ida from kindergarten and she swooshed past me on her skis. Kids who are four and a half years old can ski as well as athletes from some other countries. No wonder the medals just keep coming in winter sports.
And when I say that the kids were outside all day, then I mean literally all day. They had sausages and popcorn cooked on fire for their lunch and had fun in the snow. There’s more than enough snow here. And it keeps snowing. No joke, you can’t even make out the houses between the heaps of snow!
I received a red-cheeked and tired child from the kindergarten. Her feet were a bit wet, so she even admitted to feeling slightly cold. Now you realise why proper winter clothes and the knowledge how to dress your kid are so important. There’s not much you can do to protect your kid from getting wet feet because although they might be wearing good boots and woollen socks, some snow still tends to sneak in from the trousers and into the boots and that’s how you end up with wet toes. But it’s not so bad to warrant worrying about it. And the kids were having fun, so much god damn fun! Have a look yourself:
All there’s left to do now is to teach Ida to ski. Although I have almost managed to get her to keep her balance and even ski for a kilometre, it’s the downhill skiing that I’m not quite sure how to teach. I myself was dragged up to a black slope and I had no other option but to come down it. Then again, I was 17 years old and not four and a half.