Ma kannan hetkel riideid suuruses M ja L. Ei saa öelda, et mulle meeldiks LARGE riideid kanda, aga midagi pole ka teha kui mu suur tagumik lihtsalt väiksematesse riietesse ei mahu. Ei hakka ma end vägisi kuhugi väiksemasse suurusesse sisse toppima, vaid sellepärast, et saaksin öelda, et olen SMALL.  Peegel on mul ka kodus olemas, seega ma ei saa ka kuidagi selle taha pugeda, et riided oleksid ootamatult kapis kokku tõmmanud.

Küll aga tundub mulle aegajalt, et Norra naistel ei ole kodus peeglit või on neil ebaadekvaatselt kõrge enesehinnang või elavad nad mingis soovunelmas. Nad  tahavad 36/38 suurus olla. ISEGI kui on silmaga näha, et nad seda ei ole. Näiteks tuli poodi naine, kes väitis, et kannab tavaliselt 36 suurust, mõnikord harva 38 suurust, aga nüüd peab Eesti toote ostma suuruses 40 ja see on täiesti hullumeelne, sest ta ei ole suurus 40. Meie suurused on väikesed. Ma ei hakka siinkohal vaidlema, kas on või ei ole, aga SILMAGA oli näha, et sa naine oli minust suurem. Kliendile aga seda ei ütle, noogutad lihtsalt kaasa. See naine ei olnud ainus, kes end väiksemaks nägi. Tuli poodi teine naine, pikk nagu kraana ja jällegi sama ümbermõõduga nagu mina, aga kah suurus 36. Tee või tina, aga suurust 38 ei proovi. See on solvav.

Okei, ma olen nõus, et Lindex ja H&M suurused on tibake suuremad kui mõne teise brändi numbrid, aga jumala eest aru ma ei saa, mis vahet seal on, mis suurus su riietel sees kirjas on. St olgu, ütleme, et sa oled Lindexi 36. Kas siis tõesti mõjub nii masendavalt, et kannad Tallinn Dollsi 38 suurust või Zara 40? Ka siis kui ma kandsin enamuse ajast riideid suuruses 36, oli mu kappis IGASUGUSTE numbritega riideid. Mingit vahet ju ei ole? Või on?