sõltumatu tantsu lava

Minge nädalavahetusel Haapsallu!

/ / Leave a comment

#koostööpostitus

Mulle ei ole kunagi vaja ettekäänet Haapsallu sõitmiseks, see on jätkuvalt minu arvates Eesti üks kaunemaid linnasid, romantiline ja armas. Õnneks on see meile ka piisavalt lähedal, kõigest 53 minutit autosõitu ja nii on küllalt juhtunud, et oleme Haapsallu sõitnud lõunastama. Seekord oli nö ettekäändeks Iloni imedemaa hoovis mängitav tantsulavastus “Olen alati siin”.

Lavastus on inspireeritud Ilon Wiklandi lapsepõlvest. Värvikirevad pildid jutustavad suveidüllilisest lapsepõlvest Haapsalus. Päevadest, mis on hommikust õhtuni mängimiseks, joonistamiseks ja lõpututeks seiklusteks sõpradega. Siin on meri vaid mõne sammu kaugusel ja ujuda võib nii kaua, kuni kõht läheb tühjaks. Siis saab süüa vaarikaid, kuulata raadiot ja rääkida juttu.

Ma olen alati imetlenud seda, kuidas inimesed oskavad lugu läbi tantsukeele jutustada. Noored tantsijad tegid seda nii hästi, et etteruttavalt ütlengi, et lavastuse saab kokku võtta sõnaga “lummav”. Asukoht, muusika, kostüümid, lugu haaras nii endasse, et ma kujutasin ette, et täpselt selline lapsepõlv Haapsalus olla võiski. Ma tundsin natuke isegi kadedust, et sellised romantilised ja lihtsatest asjadest koosnevad värvilised suved ja lapsepõlv on minevik. Muidugi ma ei taha sellega öelda, et praegu ei saa lastel olla ilus lapsepõlv, kuid te ju teate mind – ma armastan sellist haapsalulikku romantikat. Lavastuses oli iga pisemgi detail läbi mõeldud ja omal kohal, nii et sai ajas tagasi rännata ja tunda, et see ongi päriselt. Nii ehe.

Ja need kostüümid. Lausa võrratud. Aga pole ka midagi imestada, et need mulle meeldisid – Kairet Moistuse lohakas elegants oli kaugelt ära tunda ja seda olen ma imetlenud juba aastaid. Uhkelt võin öelda, et endalgi üks tema kleidike kapis ja jumal hoidku, kus ma armastasin sinna juurde sobivat Ida komplekti. Mõnikord on mul küll tunne, et olen valel ajastul sündinud.

Aga elu ei ole kunagi ainult helge ja värviline. Ühel hetkel kaovad piltidelt värvid, kõik muutub mustvalgeks, jääb ainult punane. Tüdruk tunneb hirmu, kurbust, viha ja üksindust. Sõda on väga lähedal ja tüdrukul tuleb taas pakkida oma kollane kohver ning lahkuda. Päriseks.

Läbi tantsu tundsin ka mina hirmu, kurbust ja viha. Seda enam, et kuigi oleme uskunud, et ajaloo sellised hetked ei kordu, oleme me praegu just sarnase olukorra tunnistajateks. Nii nagu põgeneti II maailmasõja ajal üle mere Rootsi, jättes maha kõik, mis kodune ja tuttav, juhtub see hetkel Ukrainas. Kohati loodan ma ikka veel, et see kõik on üks halb unenägu, millest ärgata tahaks.

Võib olla ma üldistan, aga mulle tundub, et paljude noorte jaoks ongi II maailmasõda, midagi, mis toimus vaid ajalooraamatutes, mis oli kunagi ammu ja mis pole enam oluline. Selle pärast ütleksin ma, et sellised etendused võiksid lausa olla kohustuslikud – hästi lihtne moodus ajalugu selgitada ja näidata paralleele tänapäevaga. Ida üks lemmikfilme on “Seltsimees laps” ja seepärast oleme me sõja teemat päris palju talle lahti selgitanud, rääkinud, kui lähedalt see puudutas meie suguvõsa, milliste paatidega üle tormise mere põgeneti, millistes oludes elati Siberis, aga lavastus andis võimaluse jälle natuke ajalugu tutvustada. Eks see on ka minu tegemata töö, et Ilon Wiklandist Ida väga palju ei tea. See viga sai nüüd ka parandatud.

Kui te arvate nüüd, et lavastus on kuidagi tänu teemale sünge, siis see pole seda grammivõrdki. See on suvine, nagu öeldud LUMMAV ja omamoodi lootust andev, HELGE. Kõik halb möödub.

Tüdruk saab hakkama, temas on tohutult jõudu. Ilon Wikland on öelnud: “Kui kasvad niimoodi üles, et tunned, kuidas sind armastatakse, kuidas sa oled tähtis ja midagi väärt, siis saad sa sellest palju jõudu – jõudu, et olla sina ise ja saada alati hakkama. Siis oled sa alati siin.”

Ilon Wikland on alati Haapsalus. Seda armastust ja jõudu on Iloni imedemaal tunda. Võrratud tantsijad taaselustasid selle ning pakkusid pealtvaatajatele 50 minutit puhast lapsepõlveromantikat. Aitäh!

Etendust mängitakse veel

N, 14.07 kl 18.00
R, 15.07 kl 18.00
L, 16.07 kl 12.00 ja 18.00
P, 17.07 kl 12.00

Pileteid saate osta siit.

Olen Sinu oma ma, Dolce Gabbana

/ Eveliis / Leave a comment

Kui alustada kaugemalt, siis pean ma alustama umbes sellest hetkest kui ma käisin Sõltumatu Tantu Laval “2+2=22” etendust vaatamas ja peale seda STLi Facebooki lehele laik viskasin. Sellest ajast peale, mida on nii umbes paar kuud, olen ma mõelnud, et miks ma varem olen koopas elanud ja nende tegemistel varem juba silma peal ei hoinud. Kui paljust ma ilma olen jäänud! Aga enam mitte. Ehk siis ühel hetkel ilmus nende lehele reklaam “Tantsumaratonist 2019” – hullumeelne ettevõtmine tantsida järjest 12 tundi –  ja mul tekkis kohe vastupandamatu soov sellel üritusel osaleda. Siis tuli mulle meelde, et oota, aga ma ju ei tantsi, ma ju ei oska tantsida, ma ju ei julge tantsida ja selleks, et ma unustaks ära, et keegi võib mind vaadata, peaksin ma ära olema joonud vähemalt pudeli veini ja üleüldse olen ma eestlane ja mis pagana tantsimine. Aga kripeldama jäi. Tegelikult on nii, et mulle jubedalt meeldib tants, tantsuetendused ja mul on tunne, et ma armastaksin ka tantsimist kui ei oleks eeltoodud ettekäändeid. Kripeldasin ja kripeldasin ning nii tekkiski korraga minu võimalus. Neil oli vaja abiks vabatahtlikke. Mõeldud mõeldud. Nii ma tantsumaratonile sattusingi. Ja mine pekki kui äge oli, et sattusin.

tants.jpg

Foto:Marlene Kirt

Millega ja miks oli tegu, sellest annab  ülevaate see väikene “Reporteri” lõiguke. Mind ennast võlusid lisaks heategevuslikule poolele selle üritusega seotud inimesed. Kohe näha, et tants teeb rinna rõõmsaks! Samal ajal kui osa inimesi sisustab oma vaba aega internetis koledate kommentaaride kirjutamisega, tulevad teised inimesed kokku lihtsalt selleks, et tantsida. Ma tundsin kerget kadedust nende oskuste üle ja mõtlesin, et miks mina selline pole. Selline, et lased lihtsalt end vabaks ja naudid hetke! Esimesed kaks tundi nõksutasin ma niisama end kaasa, aga mida aeg edasi, seda rohkem hakkas tantsuplatsi poole vedama. Okei, et üdini aus olla, siis üks teine vabatahtlik, kellega me kohe kuidagi klappisime, natuke mõjutas ka, et mis tantsumaraton see on kui me üldse ei tantsi. Temaga oli veel selline naljakas värk, et ta meenutas mulle täiega üht oma endist kolleegi, kui ei teaks, siis võiks mürki võtta, et õed või vähemalt sugulased. Hmm, aga samas ma ju ei tea ka. Võib olla ongi? Igatahes meelitas Helen mind Jakob Rosina debüüdi ja “disko seti” ajal tantsuplatsile ja enne kui ma arugi sain olin ma seal teiste keskel tantsimas. Tund aega tantsu võttis mind nii võhmale, et peale seda oli ikka lausa taastuda vaja. Meil oli see luksus, võistlejatel sellist võimalust ei olnud, et istuks vahepeal maha ja puhkaks.

Puhkamise ajal sattusime me mõne DJ ja õhtujuhiga rääkima oma vanadest lemmikutest muusikas. Kellele meeldis Tokyo Hotel, kellele Tic Tac Toe (jp, see viimane olen mina), mingil hetkel jõudsime me ka Patuse Pooleni. Ei, mitte selles võtmes, et see meie kellegi lemmik oleks olnud, vaid arutama fenomeni kui sellise üle. “Kas te teate, et vene keeles on selle laulu sõnad umbes “et mu ma kõnnin murtud südamega, aga vähemalt olen ma Dolce ja Gabbanasse riietatud?”küsisin ma. Keegi ei teadnud seda. “Issand, ma olen ikka mõelnud, et mis see “Dolce ja Gabbana” seal laulus tähendab, et nagu võõrkeha ju,” vastas keegi. “No vot,” sain ma tark olla, “ma olen ka mõelnud, et üldse ju ei sobi või et mida see tähendab, et olen sinu oma ma, dolce gabbana, täega tobe, aga vene keeles polegi nii tobe.”  Kas teie pole selle peale kunagi mõelnud? Ei sobi ju üldse? Aga venekeelses laulu valguses (või vene keelses laulus) on loogiline. “Sellest saab küll 2019. aasta “ahaaa-hetk,” lisas keegi. Ma nõustusin Ma ise olin selle info teada saanud umbes kaks päeva varem oma onult. Kuulake ise!

А я иду такая вся в Дольче Габбана,
Я иду такая вся, на сердце рана.
Слёзы душат-душат, я в плену обмана,
Но иду такая вся в Дольче Габбана.

https://lyricstranslate.com

Samal ajal kui meie arutasime oma kunagise halva muusika ja “Dolce Gabbana” sõnade üle, oli all saalis käima läinud (vist) neljas tund. Aeg lendas. Täiesti uskumatu kui kiiresti aeg tantsides, tantsu vaadates ja heas seltskonnas lendab. Kui kätte jõudis “tantsud, mida saab kaasa laulda set” olime me tagasi tantsuplatsil. Jalanõud olid ammu nurka visatud ja mul oli ka meelest läinud, et ma ei oska tantsida ega julge tantsida. No ei oska siis ei oska, kedagi ei huvitanud, .Oluline oli vaid see, et see oli nii pagana vabastav ja mõnus tunne! Kümnendal tunnil pidin ma kahjuks seekord koju minema, no olin lolli peaga lubanud. Järgmisel aastal mitte. Mul tekkis täiega tahtmine end järgmisel aastal proovile panna. Tantsijana. Lihtsalt et näha kui palju ma vastu pean. Praegu olin ma peale vaid kahte tundi tantsu veel kaks päeva hiljem kogu kehast kange, ma ei oska isegi mõelda, mida mu keha teeks peale 12 tundi tantsu. “No neli tundi peaks ma ikka vastu,” lubasin ma Helenile optimistlikult ja eks meil on nüüd aasta aega, et harjutada. Aga, Helen, me lähme ju?  Kas see (sry, et lihtsalt kokku klopsitud) klipp ei mõju kutsuvalt ka teile?

Järgmisel hommikul lugesin ma, et võitjaks osutus ratastoolis võistleja Madis. “Kuidas saab ratastoolis tantsijat hinnata?” küsis Marek mult. Aga vot nimelt sellepärast ta võitu väärt oligi, et ta tõesti suutis TANTSIDA ratastooli nii, et see oli loominguline ja ka kihvt vaadata. Nii positiivne ja hea eeskuju kõikidele, kes leiavad ettekäändeid. Õhtulehe intervjuus ütleb ta: ” Minu jaoks on väga eriline, mida see üritus sümboliseerib. See on teine põhjus, miks siia tulin – tahan toetada seda, et kõigil on võrdsed liikumisvõimalused ja et me saame kõik õnnelikud olla. Usun seda siiralt ja tahtsin siia tulla, et anda endast maksimum, julgustada ka teisi ning näidata, et kõik on võimalik. Usun, et sain sellega hakkama,“ ütleb ta.

Täpselt nii ongi. Kõik on tahtmise ja kättevõtmise asi. Ka (ilma pudeli veinita) tantsimine.

Loe lähemalt https://elu.ohtuleht.ee/987719/12tunnise-tantsumaratoni-voitnud-madis-mark-motlesin-isegi-korraks-et-ma-ei-osale

 

 

 

Päisefoto: Kalev Lilleorg

Põnev, hoog ja rõõm, loll naer, sassis pea ning hea nali

/ Eveliis / 4 Comments

See on tegelikult juba natuke naljakas, kuidas ma satun vaatama lavastusi, mis on jutskui edasijõudnute tase “headeks vanemateks saamise koolitusele”. Alles ma käisin vaatamas “See laps” etendust (mis muide siiamaani on mul kuidagi hinges ning ma olen seda vaatma  saatnud ka oma sõbrannad, Mareki ja  ema!) ja nüüd siis “2+2=22” tantsulavastus Sõltumatu tantsu laval. Lugesin tutvustust ja tundsin kohe, et see etendus kõnetab, aga et see selliseks elamuseks kujuneb, seda ei osanud oodata. Ma armastan tantsuetendusi, aga kui te küsite minult, millal ma viimati mõnda tantsuetendust vaatamas käisin, siis ma jään vastuse võlgu. Aga see selleks.

Tuleme selle konkreetse etenduse juurde. Oota, ei, räägime kõige pealt eilsest koolitusest, mille teemaks olid reeglid. Reeglid peavad olemas olema, kõik oleme nõus. Aga millised on reeglid? Kes need reeglid kehtestab? Millised reeglid on olulised? Millised näägutamine? Kas reegleid tuleb jälgida? Mis saab siis kui reegleid ei järgi? Kas reegleid võib järgida ka hiljem ja teistmoodi? Teha oma reeglid? Kas reeglite sees saab olla õnnelik? Kas te vanemana olete kunagi mõelnud kui palju käske me lastele anname?

Mina tänu eilsele koolitusele tean. Täiskasvanu annab lapsele poole tunni jooksul 20-40 käsklust. Kas te kujutate seda ette! Pooled neist on täiesti jaburad. Näiteks “ole ettevaatlik” kui laps kallab mahla. Mida see tähendab? Laps tahaks sõna kuulata, aga ta ei saa aru, mida see tähendab. “Ole ettevaatlik” tähendab nii palju asju. Mida see selles kontekstis tähendab? Meie, täiskasvanuna, teame, aga laps? Miks me ei ütle “hoia pakki kahe käega”? Selge ja loogiline, aga me saadame lastele pidevalt segaseid sõnumeid ja vihastame siis, sest nad lihtsalt ei saa aru, mida neilt oodatakse. Reeglid ja ootused.

“2+2=22” oli nagu selle koolituse piltlik – puust ja punaseks- näide. Kõik oma kohtadele! Kiiresti! Tempo tempo! Ärge jookske! Kuhu te kiirustate! Mängige! Ärge möllake niimoodi! Istuge rahulikult! Miks te niimoodi diivanil istute! Minge ometi välja! Ärge jookske! Ärge kukkuge! Miks sa telefonis istud? Telefonile peab vastama! Naerata! Mida sa unistad? Ütle tere! Sul on veel palju õppida! Mõtle oma tuleviku peale! Mis sinust küll niimoodi saab?  Kas pealtvaatajad tohivad istuda koos näitlejatega laval? Aga miks nad siis seal istuvad? Miks nad ei ole omal kohal. Tempoga! Aga ärgu jooksu! Zuga ühendatud tantsijad toovad kõik need küsimused ja mõtted vaataja ette. Lavastus puurib reegleid ja korraldusi, nähtavaid ja nähtamatuid kokkuleppeid meie ühises armsas elus lastena ja vanematena, keerab need pahupidi, hiilib kõrvale ja astub mööda, ei paku istet või kutsub enda kõrvale või istub kahel toolil korraga, samal ajal ikkagi koos oma kohta otsides. Selles tegevuses on püüe jõuda kohale, isegi kui seda saadab hüüe “Kohane!”.

See on ühtepidi humoorikas, aga ka mõtlemapanev ja mu jaoks isegi natuke häiriv, sest need reeglid, need reeglid – sa oled siis hea/andekas/tubli/sotsiaalselt ja ühiskonna poolt aktsepteeritud kui sa teed nii nagu keegi on kunagi välja mõelnud ja mida kõik siiani kahtluse alla seadmata järgivad – on mu jaoks päriselus häirivad.  Mulle tulid meelde kaks asja: kui hinnata kala tema võime põhjal puu otsa ronida, jätab see talle terveks eluks veendumuse, et ta on loll ja ahvid, kes peksid puuri tulnud uusi ahve, kes ronisid uudishimust redeli otsa, nii kaua, kuni ükski uustulnukas redeli otsa ronida ei julgenud. Keegi ei teadnud miks, aga kõik teadsid, et nii ei tohi. Jagh, üks 50 minutit kestev tantsulavastus, mis on mõeldud nii lastele kui täiskasvanutele, paneb sügavaid mõteid mõtlema ja analüüsima eelmise päeva “heade vanemate” koolitusel kuuldut.

Ma käisin lavastust vaatamas koos Idaga. Me mõlemad nautisime. Miks see etendus kõnetab samaaegselt nii 6-aastast kui 38-aastast? See on väga lihtne. ZUGA-t inspireerib laste mänguloogika. Dramaturg Andri Luup ütleb: “Nii nagu pealkiri “2 + 2 = 22” ütleb, näitab ZUGA lavastus, et on võimalik ka mängulisem vaatenurk reeglitele. Kõik maailmas ei allu ju ühesugusele matemaatikale, reeglitele ei pea olema ainult üks tõlgendus. Ja kui mõelda, et sageli lastele väga meeldivad reeglid ja neist ka kinni hoidmine – siis viib see mõttele, et rangete reeglite sees on samuti võimalik hoogne ja õnnelik olla, armastada või ka leppida. Ja see omakorda viitab justkui sellele, et reeglid ei ole ei head ega halvad, aga neid tuleb sagedamini mängu võtta, mitte neid tingimata eirata.” )Soovitan lugeda kogu intervjuud siit!)

Ja edasi soovitan ma teil lavastusele kohe piletid ära osta. Te ei saa muidu teada, mida tähendavad read:

Ma tahaks teha nii, et kõik mulle kuidagi alluks, aga nii, et ma kellegi peal ei talluks.
Ma teen oma mängureeglid.
Ma saan hakkama, ma teen end tugevaks, ma ronin ja hüppan.
Istun kahel toolil, käin kolmes koolis, räägin neljas keeles.
Ma teen kõva häält, ja annan korraliku lahingu.
Ma võidan, kaotan, õpin, kukun, ma trambin ja tukun.
Ma tahan jääda sõpradeks. Ja saada sõpradeks.
Mind huvitab põnev, hoog ja rõõm, loll naer, sassis pea ning hea nali ja… ma tahan teha vastupidi, MÕNIKORD, või lihtsalt teisel ajal teha seda, TEINEKORD.