Olen siin lugenud inimeste valentinipäevade muljeid, artikleid stressist, mida mehed valentinipäeva eel tunnevad ja tunnen end nagu vana küünik, keda üldse ei koti. Lilli tahan ma niikuinii kogu aeg. Olgu see teisipäev, valentinipäev, luuvalupäev või pulma-aastapäev. Muidugi olen ka mina valentinipäeva tähistanud ja mingitel eluetappidel seda oluliseks pidanud, keskkooli ajal oli see vist eriti oluline, kuid (vabandan kui nüüd jälle ülbe tundun) mul ei olnud kunagi mingit stressi, et keegi lilli või mõmmisid või šokolaadi ei tooks. Ma ei tea, ju siis olin ikkagi populaarne (kuigi ma ise arvan, et ma olin võrreldes poppide tüdrukutega täielik nohik). Eile kui ma trammiga trenni sõitsin kuulsin ma pealt üht vestlust, kus ääretult ilus keskkooli tüdruk kurtis sõpradele, et no mida ta ainult kaardi saatis, lillepood ei ole ju kaugel ja teine olla head sõbrapäeva alles pool kaks päeval soovinud. “Ja no ma ei tea, kui kellelegi on plaan lilli kinkida valentinipäeval, kuidas ta siis seda alles kell üheksa õhtul kavatseb teha, miks tehakse valentinipäeval nii, et neil, kes üksi on, kass peale tuleb?” See tüdruk oli äärmiselt kurb. Ja natuke pahane, sest keegi, kes talle ei meeldi, oli lubanud ka lilled saata. “Siis ma kassin küll ära kui tema mulle lilled saadab,” ütles ta põlgusega. Jube stress on ikka see valentinipäev tõesti, mõtlesin mina ja tänasin natukene jumalat, et ma sellist stressi ei mäleta. Aga mäletan ma, et mu parim sõbranna oli ühel sellisel valentinipäeval kurb, sest tal polnud peiksi või silmarõõmu ja nii viisin ma talle salaja lillekimbu ukse taha. Alles palju palju paaaaaalju aastaid hiljem kui ta jälle pinnis (ma ei tea, miks tal alati väike kahtlus oli), et kas see olin mina, tunnistasin ma oma teo üles.
Aga keskkool keskkooliks, valentinipäev valentinipäevaks, ühel tööreisil, mis langes just valentinipäevale, aastaid tagasi sain ma aru, et ma olen sellest pühast välja kasvanud.
Küll aga on mulle meeldinud, et Eestis on valentinipäev alati ka sõbrapäev olnud. Samas leian ma, et see külvab parasjagu segadust. Noh ütleme, et mina tähistan valentinipäeva (koos “oma musiga” eksju), aga minu sõbrannad tähistavad sõbrapäeva (sõbrannad omavahel) ja nad on solvunud kui ma neile head sõbrapäeva ei soovi. Olen ma siis halb sõbranna või tähistame me erinevat püha? Või on need hoopis lapsikud sõbrannad, kes solvuvad kui neile head sõbrapäeva ei soovi? Muidugi on sõpruse tunnustamine üks väärt tegu ja ehk peaksingi ma kõik oma sõbrannad kinkidega üle kuhjama, et nad minusuguse halva sõbra välja kannatavad, aga siis neil ei oleks ju seda ühte halba sõbrannat, kes kõigil olemas peab olema;)
Lasteaedades ja koolides on ilmselt päris tore sõpradele kaarte meisterdada, aga mis saab siis kui mõni laps ei saa ühtegi kaarti? Mind hirmutab selline mõte. Eile nägin ma Instagramis, et ühe tuttava poeg oli kaardi teinud tervele koolile, sest äkki ongi mõni laps, kes ühtegi kaarti ei saa. Mu meelest on nii kurb mõelda, et mõni laps läheb koju nukralt, sest keegi pole talle kaarte teinud. Selles valguses meeldiks mulle kui kaartide tegemise asemel tähistaksid lasteaiarühmad ja koolid sõbrapäeva kuidagi ühiselt. No vähemalt mingi vanuseni. Lõpmatuseni ei saa niikuinii kõigiga sõber olla ja tekivadki päris sõbrad, aga tore oleks ju kui mingi vanuseni oleks kõik lapsed sel päeval rõõmsad. Püha enda vastu pole niikuii mõtet võidelda, aga selle sisu on küll natuke meie teha.