Ma olen pikalt mõelnud selle postituse peale, aga olen selle kirjutamist edasi lükanud, sest pole suutnud välja mõelda, kuidas seda kirjutada nii, et ei peaks uppuma negatiivsete kommentaaride all stiilis “püha jumal, kas sul ikka peegel on kodus, et sellist lolli juttu suust välja ajad”. Olles mõelnud nii üht- kui teistpidi, sain ma lõpuks aru, et sellist varianti, et neid kommentaare ei tuleks pole vist olemaski ehk siis ma tean juba ette, et mind ootavad ees kommentaarid, “appike, milline kiidulaul iseendale, ju on ikka nii suur tähelepanuvajadus”. Sellest ka postituse pealkiri. Kuigi see on tegelikult eksitav. Minu postituse pealkiri peaks tegelikult olema “Kiidulaul Medemisele“.
Ma alustan algusest. Ma ei ole end kunagi universumi direktrissiks pidanud, vastupidiselt populaarsele arvamusele, et mul ei ole kodus peeglit, on mul see kenasti olemas ja ma olen oma iluvigadest teadlik, ei saa öelda, et ma neid armastaks, aga olen harjunud nendega leppima. Kortsud ei häirinud mind grammivõrdki, kuni lõpuks hakkas muudkui tulema kommentaare mu vanuse ja välimuse kohta, nii et mul viskas kopsu üle maksa ja ma mõtlesin, et pekki küll, see on üks asi, millega ma ei pea leppima. Ma kirjutasin Medemisele ja eelmise aasta septembrist sai alguse minu koostöö nendega, millele ma olen lõputult tänulik. Alustuseks olen ma muidugi tänulik nendele kommenteerijatele, kes mind järjepidevalt 50-aastaseks nimetasid, ilma nendeta ei oleks ma Medemise poole pöördunud. Veelkord aitäh teile!
Nüüd olen ma oma otsaesise horisontaalkortse ja kurjusekortsu täita lasknud kaks korda. Viimastest süstidest on möödas umbes kuu ja ma olen nii rahul kui üldse veel rahul saab olla. Huvitaval kombel ei ole mul enesekindlusega kunagi probleeme olnud, aga tänu väikestele ilusüstidele (ja muidugi silmalaugude plastikale) olen ma enesekindlam kui kunagi varem. See on tegelikult lausa sürreaalne, sest nagu te teate oma kehaga ma rahul ei ole, aga samas on mul ootamatult nii palju enesekindlust, et ma võin teiega vabalt jagada isegi üht poolpaljast pilti. Veel mõnda aega tagasi oleksin ma endal pigem parema käe otsast närinud, kui selliseid pilte maailmaga jaganud.

Teate, miks? Ma olen viimasel ajal saanud nii palju komplimente, et iga natukenegi edev naine tunneks end meelitatuna. Keegi ei ole öelnud, et kle 38-aastane kõõm, kelleks sa end pead, et endast hästi arvad ja uskuge või mitte, see on vaid tänu paarile nõelatorkele, mis mu otsaesise on nii siledaks nagu 25-aastasel teinud. Alloleval pildil olen ma magamata, väsinud ja tegelikult ka pahas tujus, ometigi julgen ma öelda, et ma näen hea välja! Julgengi otse nii öelda. Ise! Kõige naljakam on selle juures, et ma isegi ei häbene seda öelda, et ma olen endaga rahul.

Peale blogiauhindade jagamist jalutasin ma läbi öise vanalinna taksopeatuse poole. Minust möödus üks mees, kes ütles “näete väga hea välja”. Ei, ta ei olnud purjus Soome või Inglise turist, ta oli lihtsalt üks mees, kes jalutas oma koeraga. Ma tänasin ja jätkasin oma teekonda. See lihtne kompliment pani mind mõtlema. Te ei pea arvama, et ma ei saa kodus piisavalt tähelepanu, et selline väike asi mind liigutas, see kompliment pani mind mõtlema, et enesekindlus ja rahulolu, mille ma olen saavutanud suuresti tänu Medemise kliinikule, on ka väljapoole näha. Nii et siiralt ja südamest, aitäh kommenteerijad ja aitäh Medemis Clinic!

Kui broneerite Medemis kliinikus mõbeks protseduuriks aja, siis pange sooduskood “eveliis” (kirjutage kommentaaridesse) annab teile kõikidelt protseduuridelt -10%.