Ma olin eile õhtul nii viimase piiri peale viidud, et ma ei tahtnud enam 50g konjakit teha, vaid ma tahtsin SEB pangale pommi alla panna. Nad on varem ka mu kannatust proovile pannud, tehes mulle nt 11 609-kroonise “üllatuse” (LINK). Teine kord kui ma müüsin korteri, et saadud raha eest kõrts ehitada (jättes tagatiseks sama kinisvara, mis tolle korteri laenu tagatiseks) ja pank ütles, et vormistamise mõttes oleks õige vana laen tagastada ja uus taotlus esitada, kui nii sai tehtud, selgus, et olemasolevad tagatised enam ei sobi, nii et mul polnud enam ei korterit ega raha, laenu muidugi ka mitte, aga ütleme nii, et ma eelistaks hetkel iga kell, et mul oleks laen.
Aga no oh well, kes vana asja mäletab, sel silm peast välja. Tuleme siis eilse korra juurde. Meil oli üle miljoni aasta Marekiga kahekesi lapsevaba õhtu – MILLINE JUMALIK TUNNE ja kuna me niikuinii Tartu kesklinnas ööbisime, mõtlesime peale C-jami kontserti, et lähme ka korraks linna peale Meat Market kokteilibaari (mis mu meelest on Eesti üks kõige šefim kokteilibaar). Jõudsime sumedas suveõhtus käest kinni jalutades Meat Marketi ukse ette kui mulle tuli meelde, et ma pidin raha välja võtma. Pangaautomaat asub kohe seal samas. Kui me olime umbes minut aega “oodanud kuni raha loetakse”, läks automaat pimedaks, ei andnud mulle ei raha ega kaarti. Püha viha täis helistasin ma klienditeenindajale, et mis ma nüüd siis teen. Olla jah selline kahetsusväärne asi juhtunud, et raha on broneeritud ja kaart “söödud”, aga ma saan homme hommikul vaidlustada tehingu ja pangasr uue kaardi saada. Ma saan aru, et klienditeenindaja ei saa midagi teha, aga ma olin reaalselt nii vihane, et elasin oma viha klienditeenindaja peale välja, sest 1)meil oli lapsevaba õhtu, 2) me tahtsime minna kokteili jooma ja 3) ma olin keset kuradima Tartut ilma raha ja kaardita. F….ng SEB! Me komberdasime küll korraks Meat Marketisse, aga tuju oli ikkagi nii kehv, et me kõndisime teistpidi välja tagasi. No mida me seal istume ja mossitame! F….ng SEB kirusin ma veekord, sest no ausalt, ÜKS KORD kui me tahame õue minna ja nautida tunnet, milline on puhkus ILMA LAPSETA ja see keerati ka pekki. Lapsehoidjaid ei ole alati varnast võtta! (ja kui arvestada seda, et Ida oli eile õhtul ja öösel käitunud nagu metslane, kõik hulluks ajanud, siis ma ei usu, et keegi lähiajal nii väga Idat uuesti hoida tahabki, nii vabatahtlikult või nii.
Hotelli tagasi jõudes mõtlesime me ühe õlle osta. “Kaart on tagasi lükatud,” ütles klienditeenindaja. Ma hakkasin ropendama (kuigi minu meelest “värdjas” ei ole ropendamine, aga Marek ütles, et tal on piinlik, et ma isegi võõra inimese ees end taltsutada ei suuda). Saate aru, see paganama SEB klienditeenindaja oli KÕIK mu kaardid kinni pannud, ma ei olnud seda isegi palunud. Ja ma leidisn, et mul on lubatud natuke rohkem kui pahane olla. Ma olin püha viha täis tegelikult pigem kurb ja pettunud, et mu õhtu ära rikutud sai (sest korraga ei olnud enam oluline, et umbes tund tagasi olime me võrratul kontserdil käinud). Muidugi saan ma täiskasvanuna aru, et ega SEB süüdi pole, et automaat segast peksis, aga väsinud lapsevanemana EI TAHTNUD ma aru saada.
Mul oli hea meel, et meid ootas toas hotelli poolt sinna jäätud vahuvein.
