Oli aasta 1997. Tallinna lennujaama oli mind saatma tulnud terve suguvõsa ja mõned sõbrannad, kõik olid elevil ja ähmi täis just nagu oleks minu aastaks Norra vahetusõpilaseks minemine ajaloolise tähtsusega suursündmus. Kõik sebisid ja sagisid mu ümber. Tundsin end nagu rokkstaar, kuigi arvatavasti ei oleks üks õige rokkstaar olnud riietatud lillelisse suvekleiti.
„Kas sai ikka kõik kaasa?“ muretses ema. „Saad sa ikka hakkama?“ küsis vanaema. „Ma ei taha, et sa ära lähed,“ nuuksus mu käe külge klammerdunud õde. „Vaata, et sa ikka kirjutad kohe kui kohale jõuad,“ käskis vanatädi. „Ära siis mehele mine,“ naljatasid onu ja onunaine. „Käitu korralikult,“ manitses isa. „Igav hakkab Tartus ilma sinuta,“ ohkasid sõbrannad. „Te näeks nagu viimast korda,“ lisas sõbranna ema. Tõsi, ma läksin ära vaid aastaks, kuid elevuse ja pisarate järgi oleks võinud küll arvata, et lahkun Eestimaa pinnalt igaveseks. Eks mul oli endal ka veidike kurb ja ma olin samuti ähmi täis nagu teised, sest tõepoolest 16 aastat tagasi ei olnud 16-aastaselt üksinda aastaks välismaale minek sugugi tavaline, kuid ma ei saanud seda ju ometigi välja näidata. Tegelikult sain ma ka perekonna muretsemisest aru, sest ma olin küll varemgi välismaal käinud, kuid mitte kunagi päris üksinda ja nii pikaks ajaks, aga ka seda ei kavatsenud ma välja näidata.
„Vabandust, aga te peate nüüd check-in’i ära tegema,“ segas meie elevil ja ähmis olemist ning viimaste õpetus-ja manitsussõnade jagamist-ärakuulamist leti taga olev neiu. „Pilet ja pass andke mulle, kotid tõstke siia lindi peale,“ juhendas ta edasi. Isa ja onu tõstsid kaks rasket kotti pagasilindile. Kaal näitas peaaegu 40 kilo.
„Lennukisse on lubatud maksimum 20 kilo,“ lausus teenindaja, mille peale ema veel rohkem ähmi täis läks, „ülekilode eest tuleb juurde maksta.“ Seda ei olnud keegi meist osanud ette näha. Keegi meist polnud ju varem lennukiga reisinud ega osanud pagasipiiranguid karta. Me olime harjunud laevaga reisima ja Rootsis elavaid sugulasi külastades oli ilma igasuguste piiranguteta kaasa toonud mikrolaineahjud ja kassettraadiod, talvetossudest ja lumepesuteksadest rääkimata. Täpselt nii palju kui kanda jaksasid! Ja tundus vaid loogiline, et see reegel kehtib kõigi sõiduvahendite puhul.
„Mis nüüd siis saab?“ hüüatas ema, „peame kiiruga kusagil kotid ümber pakkima.“ Sellega ei olnud mina nõus.
„No kuule, kuidas ma nüüd siin kiiruga otsustan, mis maha jätta ja mis kaasa võtta,“ torisesin mina, „ma ei saa ju niimoodi.“ Muidugi ei saanud, mul oli ju vaja terve aasta asjad kaasa võtta – isegi toasussid ja rulluisud.
Samal ajal kui me emaga ähmi täis olime, otsustas vanaema ohjad enda kätte võtta.
„Kas kuidagi ei oleks võimalik, et mu lapselaps saaks kuidagi ilma lisatasuta need kotid kaasa võtta?“ uuris ta, „saage aru, ta läheb terveks aastaks ära. Võib-olla on ikka kuidagi võimalik?“
Neiu mõtles hetke ja naeratas siis nõusoleku märgiks. „Hea küll, las lähevad mõlemad kotid.“ Hea on, et keegi sahmimise asemel ka küsida taipas. Muidu oleks ma võib-olla tõesti rulluisud pidanud maha jätma. Nüüd jäid maha vaid pisaratega võitlevad perekonnaliikmed ja sõbrannad.
Minu enda salapisarad ja nukrus olid kui käega pühitud juba vähem kui kaks tundi hiljem kui ma Fornebu lennuväljal maandusin. Keegi Rotary’st pidi mulle lennujaama vastu tulema. Jõudsin vaid mõelda, et huvitav, kuidas ma ta küll ära tunnen, kui esimese asjana saabumishalli jõudes nägin enda nimega plakatit. Plakatit hoidis piltidelt nähtud tuttava näoga mees – Mesna Rotary vahetusõpilasprogrammi eest vastutav Anton. Kiitsakas, kiilaneva pealaega, väga vana mees, mõtlesin ma teda esimest korda nähes. Üsna varsti sain ma aga selgeks, et hoolimata naljakast välimusest ja veel naljakamast keskmisest nimest Muusmann * oli Antoni näol tegemist tõeliselt siira ja suure südamega inimesega, kes mind mingil põhjusel kohe omaks võttis. Selliseid inimesi sattus Norras elades mu teele palju teisigi, kuid esimeseks muljeks heasüdamlikkusest ja soojusest oli just Anton Muusmann Beck.
„Kus su Rotary pintsak on?“ oli üks ta esimene küsimus peale viisakuste vahetamise. Ehmatasin. Mis pintsak? Mul ei olnud mingit Rotary pintsakut. Mis asi see veel olla võis? Keegi ei olnud mulle sellest midagi rääkinud.
„Ee..eemm,“ kogelesin, „see jäi kogemata maha.“ Anton vangutas pead.
„Nojah, pole hullu, keegi saab sulle selle kindlasti järgi saata.“
Noogutasin. Kindlasti saab. Ma pean lihtsalt välja uurima, mida see Rotary pintsak endast kujutab. Selgus saabus kiiremini kui ma oleks aimata osanud.
„Saa tuttavaks, see on Yuko,“ tutvustas Anton mulle auto juurde jõudes tüdrukut, kes kandis kõige koledamat pintsakut mida ma üldse kunagi näinud olin. „Tema on meie klubi teine vahetusõpilane, Jaapanist.“
Teretasime üksteist häbelikult ning ronisime autosse, et alustada sõitu Oslost Lillehammerisse – uude koju. Pärast mõningat vaikust, küsis Yuko: „Kus su Rotary pintsak on?“
Jälle see pintsak. „Eestisse unustasin,“ pomisesin ma vaikselt ja sain korraga aru, et see kole sinine pintsak tuhandete kolisevate metallist märkidega ei olnud mitte jaapani mood, vaid salapärane Rotary pintsak, mida kõik vahetusõpilased ühistel kogunemistel kandma pidid. Ilmselt siis ka Norra jõudmisel. Seda ei olnud mulle keegi rääkinud.
Põhjus võis olla ka selles, et tegelikult ei olnud Eesti, vähemalt Tartu Rotary klubil tol ajal erilist vahetusõpilasprogrammi kogemust ja kogu minu Norrasse saatmine käis üldsegi läbi ühe Soome klubi. Võimalik, et tegelikult Soome klubi esindaja ka rääkis pintsaku olulisusest, kuid kogu seda suhtlust oli nii palju ja võõras keeles, et see tilluke pisiasi läks mul lihtsalt kõrvust mööda. Tartu Rotary klubist ei mäleta ma küll mingeid erilisi soovitusi. Ilmselt nad ise ka ei teadnud täpselt, mida see vahetusõpilaste-värk tol ajal tähendas.
„Aga kust sa nii palju märke siia pintsaku külge oled saanud?“ uurisin ma Yuko pintsakut lähemalt.
„Teistelt vahetusõpilastelt ikka,“ vastas ta ja küsis siis vaikselt ning pisut isegi punastades, „kas teil ei ole siis nii?“
Ma ei osanudki midagi vastata. „Eks ta ikka on,“ keerutasin ma, „aga ma ei usu, et Eestis väga palju vahetusõpilasi üldse on.“ Isegi kui oli, siis mina ei olnud neist midagi kuulnud ja kui keegi olekski Austraalia, Brasiilia, Jaapani ja USA asemel valinudki Eesti ja tõepoolest ka Tartusse sattunud, siis vaevalt ta Raatuse Gümnaasiumi sattunud oleks. Pigem ikka Treffnerisse või Tamme Gümnaasiumisse. Niisiis polnud ime, et mu olematu Rotary pintsaku teiste vahetusõpilaste poolt kingitud märkide kogu ka olematu oli.
„Jajah,“ sõnas ta ja mulle tundus et punastas veelgi. „Ma ei olnud ka Eestist midagi kuulnud.“
On alles rumal, mõtlesin ma endamisi, nagu oleks see kõige loomulikum asi maailmas, et üks 16-aastane Jaapani koolitüdruk peaks teadma, mis või kes on Estonia. Yuko „rumalusest“ hoolimata tekkis meil omavahel kohe esimest hetkest väga hea klapp. Kahe tunni pikkuse autosõidu vältel sai Yuko lühikese ülevaate Eestist ja mina piisavalt informatsiooni Rotary pintsakust.
„Varsti olemegi kohal,“ katkestas Anton pärast informatsioonivahetamist tekkinud vaikuse. Kuigi tegelikult ei jäänud meie teele mingeid erilisi vaatamisväärsusi ja loodus oli Norra mõistes üsna keskpärane, olime me mõlemad Yukoga looduspildist sedavõrd lummatud, et unustasime omavahel rääkimise ja vaatasime autoaknast välja. Mina ilmselt veidike rohkem, sest iga küngas tundus mulle tõelise kaljuna ja neid künkaid, mida autoaknast imetleda, jäi teele piisavalt. Mõne hetke pärast hakkas kaugemalt paistma telekast ja piltidelt tuttav suusahüppemägi. „Tere tulemast dølabyen’isse,” naeratas Anton.
„Kuhu?“ küsisime me Yukoga ühest suust ja imestasime, et Lillehammeri asemel kuhugi tundmatu nimega linnakesse olime sattunud. Anton ei selgitanud ka rohkem. Alles hiljem saime me teada, et Lillehammerit kutsutakse dølabyen’iks, mis tähendab tõlkes oru linna, asukoha tõttu. Lillehammer oli nii-öelda sissepääsuväravaks Gudbrandsdaleni orgu.
