Me panime eile Marekiga igasugu lastekasvatuse reegleid paika ja leppisime ka kokku trahvisummad, et end distsiplineerida. Mina muudkui käisin reegleid välja ja Marek nõustus, kuni ühel hetkel tegi ta suu lahti ja ütles: “Kui me juba reegleid kehtestama hakkame, siis…”

Ma ei lasknud tal lauset ära lõpetada, sest ma teadsin täpselt, mida ta öelda kavatseb. “Ma ei saa sellega hakkama,” jonnisin mina. “Siis püüadki ja maksad iga kord kui eksid kümme eurot!” ei kavatsenud Marek oma nõudmisest taganeda. “Kümme eurot? Ma lähen pankrotti! Teeme euro!” halasin ma. Marek aga oli kindel, et see pole mitte mingi motivatsioon ja nii pean ma alates tänaesest maksma viis eurot iga kord kui ma…

Mis te arvate, mida teen? Tahtsite jälle pakkuda, et joon veini jah? Oh ei! Minu suurim pahe on hoopiski ropendamine. Ja kui ma ütlen ropendamine, siis ma ei mõtle selliseid leebeid sõnu nagu “perse” ja “kurat”, vaid kogu sõnavara, mis teatud naiste ja meeste kehaosade kohta on välja mõeldud meie kaunis emakeeles. Marek aga ei ropenda üldse. Nüüd kümne aastaga olen ma ta nii kaugele viinud, et ta on võimeline isegi aegajalt “kurat” ütlema, aga põhimõtteliselt ei ropenda ta üldse. Ja kui teda midagi häirib, siis ropendamine. Eriti minu ropendamine.

Ma lugesin kusagilt mingit uudist, et intelligentsed inimesed ropendavat rohkem ja ikka püüdsin selle taha peitu pugeda, aga samas olgem ausad ega ma ikka ei tahaks küll, et Ida pahaaimamatult mõned vägisõnad üles korjaks mu käest ja siis neid lasteaias heldelt jagama hakkaks teistele.

Niisiis pean ma end kokku võtma. Nõuandeid, kuidas see kuuajaline võõrutuskuur edukalt läbida?