retriit

Minipuhkus “Igavene noorus”

/ Eveliis / Leave a comment

Täna, vaimse tervise päeval, tahan rääkida teemal, mis on mulle viimasel ajal väga südamelähedaseks saanud. Aeg iseendale. Mitte sõnades, vaid päriselt. Olen korduvalt öelnud, et “sean end esikohale”, kuid kui aus olla, siis tihti olid need vaid ilusad sõnad. Tegelikkuses põlesin juba heleda leegiga ega osanud tempot maha võtta. Tundsin, et pean  meeldima kõigile, tegema kõike, kuni ühel hetkel oli seda mu vaimse heaolu jaoks liiga palju. Nüüd ma mõistan, mida tähendab sõnapaar “kaotasin ennast ära”. Polnud mind, vaid oli see hea tüdruk, kes meeleheitlikult tahtis kõikide teiste elu mugavamaks teha. Aga mina ise? Kes tegi minu elu mugavamaks? Mõtles minu peale? Patsutas õlale, et tubli tüdruk, et rabeled? Mitte keegi.

Aga teate ka miks? Sest ega kõrvalt ei näegi keegi teine seda rabelemist ja kui palju kogu aeg teha oli. Seda teadsin vaid mina. Sees põlesin, aga jätkasin, sest see oli ainus viis, kuidas ma oskasin. Kogu aeg rabeleda. Ise teha. Rohkem teha. Vaikselt. Panustades teistele, teiste heaolusse. Selle asemel, et olla oma loos ise peategelane.

Viimasel ajal olen aina rohkem mõistnud, kui oluline on teadlikult võtta aeg, et päriselt puhata ja taastuda. Mitte ainult füüsiliselt, vaid ka vaimselt. Ja mul oli väga hea meel kui Janika kutsus mind kaasa 3-päevasele minipuhkusele “Igavene Noorus”, mille fookuses on just tervis, heaolu ja tasakaal.  Janika on ka üks neist naistest, kes praegu mulle on toeks olnud ja mind vaimselt üles turgutanud, pannud mõtlema, kuidas edasi ja olnud inspiratsiooniks. Seega ei olnud raske otsustada, et jah, ma tulen. Pealegi sügisene Haapsalu on sõnulseletamatult kaunis. Ma armastan Haapsalu.

Mida ma sellest retriidist ootan?

Eelkõige ootan tarkusi ja inspiratsiooni, kuidas oma igapäevaelus paremini ühildada toitumist ja treeninguid nii, et tunneksin end taas kergema ja energilisemana. Mul on siiras soov saada need 5–6 lisakilo taas kontrolli alla, aga seekord mitte läbi Ozempicu,  dieedi või piitsutamise, vaid tasakaalu leidmise kaudu.

Teiseks soovin ma tutvuda inspireerivate naistega, kellega koos arutada elu, tervise ja enesearmastuse teemasid. Mulle meeldib uskuda, et iga naine, kes on valmis endasse panustama, on juba sammukese lähemal sisemisele noorusele ja elurõõmule. Ja kolmandaks tahan ma lihtsalt olla. Olla hetkes. Mitte kiirustada, mitte teha nimekirja, vaid lubada endal puhata. See on midagi, mida olen liiga kaua edasi lükanud, sest alati on “midagi tähtsamat”. Aga kas on?

Programm tundub täpselt see, mida mu keha ja meel praegu vajavad: treeningud, mis ühendavad jõu, vastupidavuse ja liikuvuse. Meid juhendavad seal Mai-Liis ja Janika – kaks naist, kelle tegemisi olen pikalt jälginud ja kelle teadmised tervise, ilu ja tasakaalu teemadel on tõeliselt väärtuslikud ning Janika nagu juba öeldud on mind vaimselt palju aidanud ning varasemalt loomulikult on ta ka olnud ainus inimene, kes on suutnud mind jõusaali vedada:D

Tunnen, et see retriit tuleb täpselt õigel ajal. Enda jaoks, päriselt.  See on mu viis öelda endale: “Ma olen oluline. Ma väärin aega.” Ma tahan, et see ei jääks ainult ilusaks sõnumiks, vaid saaks teoks sammude, pauside ja uute harjumuste kaudu.

Paljud teist on mulle kirjutanud ja küsinud, et räägiksin oma kogemustest ja annaksin ühel või teasel teemal nõu. Olen seda teinud hea meelega ja teen veelgi, kuid see väikene minipuhkus on ideaalne, kus ka rohkem teiega koos neil teemadel lobiseda.   Kui tunned, et ka sina vajad väikest restart’i, siis tule minuga kaasa! See on suurepärane võimalus võtta hetk igapäevastest toimetustest, õppida uusi harjumusi, tutvuda inspireerivate naistega ja lihtsalt olla.

Rohkem infot minipuhkuse kohta leiad siit.

Nädalavahetus vaikuses

/ Eveliis / 9 Comments

Vaikuselaagrisse sõites olin ma tegelikult ausalt kahevahel. Osa minust tundis, et sellest saab äärmiselt huvitav ja vajalik kogemus, teine osa minust mõtles, et miks ma seda teen, miks ma olen nõus veetma nädalavahetuse inimestega, keda ma ei tunne. Vaikuses. Osake minust oli eelarvamuste küüsis. Mis siis kui inimesed on veidrikud? Mis siis kui see on mingi kummaline ususekt? Mis siis kui ma ei sobi sinna seltskonda? Mida teised minust arvavad? Osake minust mõtles, et elan üle ja olin valmis vaikselt omaette pihku naerma.

Praegu on mul nende mõtete pärast piinlik.

Kui ma laagrisse läksin pigem selleks, et õele toeks olla, mulle tundus, et talle on seda vaja, siis laagrist ära tulles sain ma aru, et seda oli mulle endale vaja. Ma olen tundnud väsimust. Pole iseennast mõistnud, mu peas on olnud liiga palju mõtteid. Tsiteerides ühte mu lemmikkirjanikku: “There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.“

See laager aitas mul mõtteid ja meelt vaigistada. See ei olnud lihtne. Pigem kurnav. Mu meeled ei tahtnud seda. Satsangil istudes ma tundsin, kuidas mu meeled karjusid: “Sul ei ole seda jama vaja! See ei ole sulle, mine ära, mine ära!“, aga miski minu sees suutis seda häält vaigistada, anda teada, et mina otsustan, mida mulle vaja on. Sürreaalne kogemus. Satsang oli minu jaoks midagi täiesti uut. Ma ei olnud sellist asja isegi mitte kuulnud. Nüüd istusin ma ühtäkki toas koos inimestega, kelle jaoks see oli loomulik osa elust. Ma tundsin kerget kadedust. Ma oleksin tahtnud olla nagu nemad, ma tahtsin mõista ja kogeda sama, kuid ei osanud ega suutnud. Ma olin segaduses. Ent samaaegselt tundsin ma lõputut vabaduse tunnet. Kergust. Ma tegin endale selgeks, et ma tahan olla see, kes ma olen. Mitte see, kes mult oodatakse, et ma olen. Kes ma arvan, et ma olen. Ma tahan lihtsalt olla. Hetkes.

Kui olla enda sees vaikuses, saavad paljud asjad selgemaks. Seda vaikuselaager tähendaski. Vaikust enda sees. Vaikust meie ümber väga ei olnud. Metsa”müra”, vestlused teistega – te ei kujuta ette, kuidas kaks ja pool päeva äärmiselt huvitavate ja arukate inimestega, ilma liigse sotsiaalmeedia ja mõteteta, inspireerib. Ma püüan nende mõtetega, mis ma laagrist kaasa sain, endaga kaasa võtta. Nüüd, õhtul kodus istudes, tunnen ma, kuidas ma ei oska seda kogemust sõnadesse panna ja samas nii väga ei tahagi. See kogemus avas midagi mu enda jaoks. Ma tahan rohkem teada ja tunda.

Ma ei saa öelda, et minge ka sellisesse laagrisse. See ei ole midagi sellist, mida saab keegi teine soovitada. See ei ole midagi sellist, mida reklaamida. See on midagi, milleni peab ise jõudma. Mina olen siiralt tänulik, et mina siia laagrisse jõudsin. Nende inimestega tutvusin. Võib olla ma ei kohtu nendega enam kunagi, ma ei tea, aga ma tean, mida see kogemus ja kohtumine mulle andis. hästäägblissd sobiks siia hetkel hästi.

Kui teid huvitab, siis siit saate rohkem satsangi ja Nitya kohta teada.

Nalja ka. Asjad, mis vaid minuga saavad juhtuda. Ma kukkusin joogat tehes terrassilt alla. Nii õnnetult, et mul on ilmselt mingi lihasrebend või ma ei tea, mis. Kui ma tükk aega jalga ei liiguta, siis sellele astumine teeb põrguvalu, ma lonkan nagu 80-aastane. Ja tundun nagu simulant, sest kui ma jala soojaks saan, siis kõnnin nagu ei oleks midagi viga. Jabur. Sellised asjad juhtuvad vaid minuga.

Koju sõites lugesin Kalade kohta: Kalad ei taha kunagi suureks kasvada ja jäävad lapsemeelseteks kuni elu lõpuni. Kalade tähemärgist inimene on hingelt laps, vahet pole, kui vana ta tegelikult on. Ta nutab, trambib jalgu, vajab armastust ja kallistusi ning aeg-ajalt ka mänguasju.

Ja teate, mis? Ma ei häbenegi enam, et selline ma olengi. Hingelt laps.