Mul oli täna plaanis Botoxist ja naise kehast kirjutada, aga kui ma hommikul uudised lahti tegin ja USA presidendivalimiste valguses Facebooki “pühaissand jumal” postitasin, kirjutasid mulle paar lugejat ning väga huvitavad arutelud viisid mind hoopiski poliitikalainele. Libe jää iseenesest, sest poliitika on viimaste aastate jooksul mind väga huvitama hakanud, kuid ma ei saa öelda, et ma poliitikas väga kodus oleks, aga ega siis arvamus on arvamus.
Vahemärkusena pean ma ütlema, et mulle nii õudselt meeldib kui paljud teist viitsivad mulle erinevatel teemadel sõnumeid saata ja arutleda, väidelda, mulle meeldib, et inimesed julgevad mitte nõustuda, muutumata sealjuures vastikuks. Tänu sellistele kommentaatoritele on minu silmaring paljugi suurenenud, aitäh teile!
Aga et siis sellest parempoolsest Eestist ja Reformierakonna sloganist, et nad on Eesti pärast mures ja püüavad teha omalt poolt kõik, et ära hoida vasakpööret. Mu meelest on see nii jabur hirmutamine nagu oleks maailmalõpp vaid loetud sekundite kaugusel juhul kui Taavi Rõivase valitsus peab tagasi astuma. Ma olin väga pikka aega Reformierakonna valija ja igipõline Keskerakonna vastane, Keskerakonna pooldaja ei ole ma siiani, olgugi, et teatud poliitikud selles seltskonnas mulle täitsa meeldivad, kuid Reformierakonda ei vali ma juba mitu aastat. Ma olen ka Sotsiaaldemokraate nagu tuld kartnud, sest noh astmeline tulumaks, mis on olnud minu suurim hirm, ja ka IRL-is olen ma olnud pettnud. Nüüd te arvate, et ju ma siis olen Helmede pooldaja,sest mis meil siin ikka veel järele jääb, eksju. Ei, Helmed ei ole kohe sugugi minu teetassike.
Endale üllatuseks olen ma aina rohkem hakanud toetama sotse. Põhjus? Astmeline tulumaks. Olles elanud Eestist eemal ja kuulanud erinevate poliitikute, sotsioloogide, teadurite ettekandeid arvan ma, et astmeline tulumaks võibki olla heaoluühiskonna üks alustalasid. Mulle tundub, et Eesti inimesed on liiga egoistlikud. Kas ma eksin kui ma ütlen, et klassikaline mõttemall on selline: “Aga miks mina pean rohkem makse maksma, kui ma olen rohkem end koolitanud ja rohkem tööd teinud, et saaksin parema töökoha ja parema palga, kui tahad ka rohkem teenida, siis see on sinu enda teha, leia endale tasuvam töökoht, mitte ära ole nõus väikesepalgalise töökohaga.”? Mina mõtlesin nii. Täna vaatan ma veidike laiemat pilti. Paljud tööd saab inimese asemel ära teha masin, see olukord muutub veelgi ja nagu isegi näete on maailm muutumises, rikkaid selle klassikalises rahalises mõttes tuleb juurde, kuid on ka kaotajaid – keskklass. Ja selle asemel, et mõelda, et nii kaua kuni minul on hea, on kõik ilus, tasukski vaadata laiemalt, minul on hea ka siis kui minu naabril ja tema naabril ja tema naabril on hea. Meil on erinevad võimalused, kuid me kõik oleme kuulnud ütlust “nõrgemat tuleb aidata”. Mina ei taha elada ühiskonnas, kus mingi osa inimesi peab vaesuses virelema, sest meil pole mingeid sotsiaalseid garantiisid (töötutoetus on ca 130 eurot kuus, kas te kujutaks ette kui jääte tööst ilma ja peate sellise summaga kuus hakkama saama mingi aeg? ja uskuge mind uue töö leidmine ei ole ühele tavalisele inimesele enam sugugi enam nii iseenesestmõistetav nagu me üleolevalt tihti soovitame) ja ise hoida samal ajal kiivalt kinni igast teenitud sendist.
Mina ravin täna tasuta oma depressiooni tänu nendele inimestele, kes Norras rohkem makse maksid kui mina. Mul on sel aastal olemas frikort. “Innvilget frikort” on selline paberilipik, mis ütleb, et aasta jooksul oled sa arsti visiitidele kulutanud rohkem kui ette nähtud omaosa (2185 NOK), ülejäänu kantakse sulle pangakontole automaatselt tagasi ning edaspidi on arstiabi (sh psühholoog, psühhiaater) tasuta, sinise retseptiga ravimid (sh antidepressandid) tasuta. Mul on selline “frikort” nüüd olemas. Muidugi on Norra toetuste jagamine selline teema, millest võiks eraldi postituse kirjutada, sest ka seal on palju liiga absurdseid toetusi, kuid Norra on näide sellest, et kõrgemaid makse ei pea alati kartma. Mis jumala eest ei tähenda seda, et võtame nüüd üle kõik sealsed maksud, mida meil veel pole, nagu näiteks telekamaks, aga saate aru, mida ma mõtlen? Mina saan tasuta abi, olen rõõmsam, õnnelikum, töövõimelisem, minu pere on sellevõrra rõõmsam, õnnelikum, töövõimelisem, me anname endasi rohkem positiivset kui negatiivset.
Te ju teate, et ei võida see, kel on surres rohkem asju? Võib olla on minu mõte naiivne, ma ei ole piisavalt analüüsinud ja arutlenud ja uurinud, võib olla on mu mõte, et astmeline tulumaks võiks pigem edu tuua, ka vale, kuid ma ei usu, et see “vasakpööre” nii suur ja kole hunt on nagu parempoolne Reformierakond rahvast hirmutada tahab.
Ja lõpetuseks tsiteerin ma üht oma lemmikkommenteerijat: “Parempoolne Reformierakonna kohta öelda ei ole sugugi vale, parem-vasak skaalal nad ongi paremal. Kuid parempoolne on tänases immigratsioonikriisis siiski rohkem neonatsismi ja rahvuskonservatiivide iseloomustamiseks kasutatav sõna. Mina peaministrina vaataks väga hoolikalt kas ja kuidas ma seda sõna kasutan.” See võtab ilmekalt kokku, mida ma meie peaministri intelligentsusest arvan. Väärikalt tagasiastumine oleks täiskasvanulik käitumine, lapsik jonniajamine jätab halva maitse suhu.