“Ma olen võimlas ja vaatan vilistlaste korvpalli,” vastab mu onu kui talle helistan, et enne kooli ekskursiooni kokku saada. Jah, kogu minu pere on käinud selles koolis, vanaema käis Tartu Tütarlaste Gümnaasiumis onu ja ema Tartu 3. keskkoolis, mina alustasin 3.keskkoolis ja lõpetasin Raatuse Gümnaasiumi, isegi vaata, et natuke kahju, et pole kedagi Raatuse kooli minemas. Aga pole ka ime, et me seal koolis kõik käisime – vaadake, kus me elasime, praktiliselt koolis. Tolle rohelise maja teisel korrusel.

Kui vaadata, milleks kool on kool muutunud ja kuidas õppekavad/tunnid välja näevad, siis mõtlen, et koli või Tartusse tagasi. Saaks Ida ka meiega kooli kokkutulekule tulla. Olgu, nali. Tagasi kooli ja võimla juurde. Torman oma asjadega uksest sisse ja ei näe ühtegi tuttavat nägu. Onu ka ei ole. Korraga keegi teretab. Teretan vastu. Mees naeratab. “Saan aru, et sa vist tunned mind, aga mina sind mitte, kes sa oled?” küsin ma. Mees kehitab õlgu ja jätab selle pisiasja mulle mõtteaineks. Kõrvalt kostab pahvakas naeru. Ei, ei ole onu, on üks vana tuttav, kellega kooli ajal koos peol käisime pidevalt.Mida ta naerab, jääb mulle arusaamatuks ja küsida ka ei jõua, sest leian onu ja me liigume edasi kooli ekskursioonile.

Põrkan kokku vana direktoriga. Ma julgen väita, et tol ajal kui mina koolis käisin, ei olnud õpetajate ja õpilaste suhted teab mis sõbrasuhted, ikka pigem kartsime neid (sinna me veel jõuame!), ootamatult tuli meie kooli direktoriks Aivar, kes selle hirmusuhte peapeale pööras ja segadust tekitas. Mis mõttes ta suhtus meisse kui võrdväärsetesse, mis mõttes oli ta igal hommikul kooli ukse peal õpilasi vastu võtmas ja teretamas, mis mõttes… See oli ootamatu, sest me olime ikka harjunud selle tahvlilapiga vastu pead ja tahvlikepiga vastu näppe režiimiga. Ja siis korraga selline muutus. Pole siis ime, et ta meie lemmikdirektor on. Ega me teisi väga ei tea ka. Emme ja onu kiidavad enda oma, aga temast ei tea ma midagi, ei oska kaasa rääkida, aga kuulnud olen ma tollest Marta Roosmäest palju terve oma elu jooksul. Et oli üks lahe naine. Ei ole au olnud kohtuda (sinna me veel jõuame!).

Käime koolis ekskursioonil ja olgugi, et ei teki enam seda nostalgiat, mis veel viis aastat tagasi toda poollagunenud kooli vaadates ja klassijuhataja tundi minnes, olen ma vaimustuses muudatustest. Minu kool enam ei ole, aga nendele noortele, kes seal käivad, peaks see küll olema ideaalne õpikeskkond. Mul tekiks küll soov õppida. Päriselt. Aga ma olen terve elu seminohik ka olnud. Minu esimese klassi asemel on nüüd kokandusklass. Moodne ja ilus. Mõtlen korraks Aime Rüütli peale. Minu esimene klassijuhataja. Huvitav kui vana ta oli siis kui ta õpetaja oli? Vanus on nii suhteline korraga. Teen ekskursiooni kaasa onu klassiga, kes lõpetasid minust 16 aastat varem. 16 aastat! Aga nad ei tundu minust 16 aastat vanemad. Vähemalt mu onu mitte. Me oleme justkui ühevanused, mitte niivõrd välimuselt (sry, Tarmo, sa ikka õnneks näed nats vanem minust välja) kui olekult.

Kätte jõuab õhtu. On aeg minna kontsertaktusele. Sel aastal oli väga hea etendus. Aitäh korraldajatele! Üheks esimeseks lauluks on “Tartu marss” ja mulle meenub üks vaidlus Marekiga, kui ma püüdsin talle selgeks teha, et Tartu on parem kui Tallinn, sest isegi laulusõnad ütlevad “Kauneim linn on Eestis Tartu, Emajõe kalda peal.Kes kord käinud seal,ei sel meelest lä’e  kaunid tunnid Toomemäel.” M.O.T.T.

Hahh, jõuamegi vist vaikselt õpetajateni. Kui juba “matemaatiliseks” kisub, siis alustame armsast klassijuhatajast. Mirmest. Ilmselt sama legendaarne oma kurjuselt kui Kütt, keda me kõik rohkem või vähem kartsime ja kuigi ma tean, et paljudel on ilmselt meie matemaatikaõpetajast piisavalt palju traumasid, siis mina (seminohikuna ja ometigi matemaatikas purulollina, kes matemaatikat kartis nagu tuld) pean ütlema, et minule on meie klassijuhataja hästi armas.

Klassijuhatajana ta seisis “oma laste” eest nagu emalõvi kui vaja oli. Olgugi et mu matemaatika oli aastahinnetelt väga nõrk kolm ja mu kooli lõpetamine oleks võinud hoopis selle pärast küsimärgi all seista, aitas see sama õpetaja (koos mu emaga) mul kooli lõpetada. Mul jäi Rotary vahetusõpilasaasta pärast 11.klass vahele ning kui käes oli 12.klassi lõpp, tasemetööd kõik tehtud peale ühe, selgus, et ma ei pruugigi oma klassiga lõetada, kuigi kokkulepe oli selline, et lähen 10. klassist 12. klassi. Teate ju seda, kuidas hindeid pandi nägude järgi, ma tean, ma olin ühes aines puhas viieline ja klassivennad palusid mul oma tööd ära teha. Kuna tegu oli mu jaoks lihtsa ainega, siis tegin seda hea meelega. Nad said kolmed ja õpetaja ütles neile kõigi (ka minu kui töö autori ees), et kuidas te, poisid, nii kehvasti kirjutate. Ma hiljem ikka olen mõelnud, et kumb siis tegelikult oli – kas ma sain viisi kuna olin “viieline” või sain viisi, kuna meeldisin õpetajatele. Seminohik minus ütleb seda viimast. Aga kuidas see kõik lõpetamisse puutus? Oli üks õpetaja, kes reaalselt ei sallinud mind silmaotsaski, ma isegi kahtlustan, et ta oli armukade, et minu peikaks oli tol ajal poiss, kes oli tolles õppeaines tugev ja ilmselgelt õpetaja lemmik. Too õpetaja ütles, et tema ei lase omalt poolt mind eksamitele, sest mul on tema aines 11. klass tegemata. Issand neid pisaraid ja hirmu ja piinlikkust. Nohik minus oleks ära surnud kui ma oleks pidanud aasta hiljem lõpetama. Aga emalõvid võitlesid mu eksamitele. Tollele õpetajale, kes mind ei sallinud, oleks ma lõpetamisel tahtnud ohakaid viia. enam ei oleks see ju käitumishinnet muutnud. Viieline mina on paar korda käitumise ka “rahuldav” saanud, sest mul oli ikka vaja oma suud lahti teha seal, kus ei peaks ning olgem ausad tollel ajal oli targem koolis suu kinni hoida.

Iga kooli kokkutuleku eel mõtisklen ma igivanal (ja suhteliselt mõttetul ning ebaolulisel) teemal, kes mina kooli ajal olin. Noh, et kas nohik, koolikiusaja, pigem popp või veel midagi muud. Ja iga kooli kokkutuleku ajal jõuame me klassiõdede (ja -vendadega kui mõni neist juhtub kampa sattuma, ega meil poisse palju ei olnud klassis) sama teemani. Kui ma käisin laupäeval kooli eksursioonil, siis tuli juttu ka koolikiusamisest, et kas ikka esineb siin koolis ka. Õppejuht ütles, et aga millises koolis ei esineks. Õhtul arutasime klassiõdedega seda teemat. “Ei, meie küll ei kiusanud ja meid ka ei kiusatud,” jõudsime me järeldusele, aga kui kõrvalt kuulata kui sarkastilise keelega me olime nüüd, siis millegi pärast puges meie hinge kahtlus, et eks me ikka oleme natuke kiusanud ka. Samas on see nii veider, sest meie klass oli ausalt üks kamp nohikuid. “Te olite täielikud nohikud,” ütles üks kunagine klassivend kui me hiljem rohkem  suhtlema hakkasime, “ma pidin teie klassi sattudes ära minestama.” Pole siis ime, et teised pidid ära minestama kui ma neile nüüd rääkisin, et tolle kunagise klassivennaga hiljem isegi koos olen suutnud elada. Jeesus kui palju ma jõudnud olen teha oma elus. Ma olen tänu ühele peikale isegi A-klassi tüdrukutega läbi saanud ja see on ikka suur asi, sest pagan need A-klassi tüdrukud olid siis targemad, tublimad ja ilusamad ning kurat, isegi 20 aastat hiljem nägid nad välja nagu modellid. “Mäletate, kui meid pandi koos nendega rahvastepalli mängima,” meenutas üks klassiõde, “ja me kunagi ei saanud neist jagu. No kes see kurat tuli selle peale, et meid kokku mängima panna!”  A ja B klassi vaheline vaen ei ole kuhugi kadunud, me ei rääkinud peol omavahel peale viisakate tervituste ja kallistuste. Igaks juhuks ütlen, et see oli nüüd naljaga öeldud, aga kooliajal oli meil küll korralik vimm teineteise vastu.

Vimm on mul kooliajast veel millegi vastu. Korvpalli vastu. Ma olin kehalises kasvatuses tugev, see oli üks mu lemmikaineid ning tegelikult ka õpetaja oli üks mu lemmikuid, aga igakord kui ta pani meid korvpalli mängima, tundsin ma, et suren nii seest kui väljast. No ei oskand mina seda palli sinna korvi visata, aga Oras käskis. Jättis mind sinna põrgatama kui teised juba sööma läksid. Paganama nõid, eksju. Me kaklesime. Palju. Aga ikka oli ta üks mu lemmikuid. Ma natuke vist meeldisin talle ka. Mis mulle kooli kokkutulekute ja raginatest hoolimata heade suhete juures meeldib, on see, et sa saad koolikokkutulekul minna õpetaja juurde, võtta talt ümbert kinni, vaadata talle silma sisse ning öelda: “Kallis õpetaja Oras, ma võin siiralt ja südamest öelda, et Teie olete põhjus, et ma vihkan korvpalli!” ja ta ei solvu, sest ta teab, et sa oled elu aeg natuke napakas olnud ja võib olla ta ise ka teab, et pingutas teinekord nats (?) üle. Aga no kui hea ta välja nägi.

Saate aru, seisame klassiõdedega seal nurgas, sööme torti ja mina joon oma proseccot, mis maksis 8.50 klaas!, kui näen silmanurgast, et üks meesterahvas otsib, kedagi, kes pilti teeks. Ühe vanema prouaga. Nimetab teda mitu korda Martaks ja korraga lööb mul pildi kokku, et see vanem proua võib olla toosama Marta Roosmäe. Aga kuidas? Ma juttude põhjal olen alati eeldanud, et ta on surnud. Ma ei taha seda öelda ebaviisakalt, aga no saate ju isegi aru kui minu ajal tundus 27-aastane koolidirektor suhteliselt vana, siis oli ka loomulik eeldada, et 1974-1986 aastatel direktor olnud inimene ei ole enam meie seas. Ma väga vabandan. Küsin tollelt mehelt, kes pilti teha, et kas see võib nii olla. Ta vastab jaatavalt. Ma olen hämmingus. Vana või mitte, aga mis selle kooli õpetajatega on, et kõik näevad nii head välja (me veel jõuame sinna!). See daam ka. Vapustav. Teen pildi ja korraga sähvatab mulle veel üks mälupilt. Ma olen seda meest kusagil näinud. Küsin, kas ta Üllet teab? “Muidugi,” vastab ta, “Ülle oli mu klassiõde.” Tutvustan end Ülle tütrena. Mees ei suuda ära imestada. Ma ei tea, kas ta oli lummatud mu ilust või ei suutnud ta mõista, et nad on nii vanad, et nende lapsed on kohe kohe 40. Sry, emme, et sind vanaks tegid, aga eta zhizn. “Kuule, ma pean suga pilti tegema ja teistele ka kohe näitame, et see on Ülle tütar!” Teeme pilti, mees lahkub ja mõtlen, et kas see “see” oli hea või halb.

Kaua ei saa ma selle peale mõelda, sest saan kokku jälle nende kahega, keda kooli minnes esimesena nägin. Üks tuttav, teine mitteniiväga. “Miks sa koolis täna nii kuri olid?” küsib üks neist. “Ma ei olnud kuri, ma lihtsalt..” vastan ma. Räägime koolist, pidudest, kus koos käidud, mulle tuleb isegi meelde, kes too mitteniiväga tuttava näoga mees oli, jutt viib vanade peikadeni ja enne kui saame kaugemale arutada, katkestab tuttavam mees mu jutu. “Oot, ma ei mäleta küll, et sul mingit peikat oleks olnud,” ütleb ta mulle. Ma mõtlen, et mis mul siis viga oli, et kole nagu öö või mis, aga ei, ta selgitab edasi, et ma olla nii kuri olnud, et keegi tolle seltskonna poistest, kellega me läbi käisime, ei oleks julgenud mulle läheneda. “Peksa oleks saanud,” lisab ta. Aa, tore, on tore teada saada, et lisaks sellele, et ma võisin olla seminohikust koolikiusaja, olin ma ka kuri. No mida värki? Torisen seal natukene ja meiega liitub veel üks vana tuttav, küsin talt, et kas ma olin kuri poistega. Ta vastab, et kuri just mitte, aga nipsakas kindlasti. Kui vastuoluline inimene ma kooliajal siis olema pidin?

Aga no mis seal ikka. Vähemalt ühe mehe olen oma kurjuse juures suutnud ära taltsutada (võib olla ta lihtsalt ongi hirmul ja elab muga sellepärast juba sada aastat koos?) ja muu tegelikult ei loegi. On vahvad mälestused ja meenutused, mille üle naerda. Kell hakkab saama nii palju, et uni hakkab tulema. Liiga palju tuttavaid seekord ei ole. Kui pinginaaber hiljem Instagramis mu peopilte näeb, ütleb ta, et  tore, et mulle ka teada andsid või küsisid kas tuled. Mul on nii kahju, et ma nii kehv pinginaaber olen, sest oi, kuidas oleks tahtnud näha. Suvel kui meil oli klassikokkutulek ei saanud ta tulla, nüüd oleks saanud, aga lihtsalt ei teadnud. Sry, Piibe, aga sa vist oled harjunud juba kooliajast, et ma ikka aegajalt kehv pinginaaber olin. Samas ikka üks mu lemmikumaid inimesi. Isegi kui me ei kohtu tihti. Minu inimene. A võib olla ongi hea, et ta ei tulnud, sest ta oli nende teiste klassiõdede inimene ka. Siis kui ma Norras ära olin, mehkeldas nendega mööda pidusid ringi ja sai nende inimeseks.

Oota, aga üks õpetaja jäi nägemata. Ta ju peab siin olema, mõtleme me ja keeldume enne ära minemast kui kirjanduse ja eesti keele õpetaja Auseni üles leiame. Me leiame ta üles, räägib teistega,ei taha nagu segada, aga segamata ei taha ka jätta. Ülbe ja nipsakas ja mis ma kõik olen  nagu välja tuleb otsustan ma vahele segada. Ikkagi üks lemmikõpetaja. Aga ma mäleta kui me pidime lugema Arvo Valtoni novelle, mis mulle ja mu pinginaabrile tundusid nii jaburad, et me selle vastu häälekalt protestisime. Täna ma enam ei protestiks. Maitse on muutunud. Ja püha issand jumal, ma ju ütlesin juba, et kõik õpetajad olid nii kaunid, aga see naine oli lausa vapustavalt kaunis. Nii stiilne ja kena. Armas jumal, tee nii, et ma oleks ka tema vanuses (kuigi ma isegi ei tea kui vana ta on, sest kõik vanused on selle õhtuga mu jaoks pea peale pööratud) kasvõi poolt sama stiilne. Miks me pilti ei teinud? Võib olla oli peol veel kedagi, keda oleks tahtnud näha, aga mu kõht on tühi ja mu jalad valutavad kontsadest (haarangi need trepist alla minemiseks hoopis näppu,maanaine nagu ma olen) ning uni hakkab tulema. Kell on üksteist. Lahkume.

“Kuule, aga räägi mulle natuke blogidest!” peatab mind klassiõde korraks veel. “Palju nendes tegelikult tõtt on?” Ma kehitan õlgu, lasen peast läbi popimad blogid ning mõtlen, et vaevalt neist keegi nüüd väga palju valetada viitsib. “Ahh, seda on hea teada,” vastab ta, “sest mõnikord ma loen su blogi ja mõtlen, et ei usu seda, mida ma loen, sest ma ju tunnen Eveliisi. Ta ei ole selline.” Mul jääb küsimata, milline. Hotelli sõites mõtlen uuesti selle peale, et kui vastuoluline inimene ma siis olen. Kes olin ma koolis ja kes olen ma praegu. Mina ei tea. Vaatame viie aasta pärast.