pildistamine

Ma ei ole turist, ma elan siin

/ Eveliis / Leave a comment

Tühjendasin oma kaamerat ja avastasin, et seal oli 877 pilti, mida ma veel ei olnud arvutisse tõmmanud. Pildid Tallinna vanalinna jõuluturult seal hulgas, mul ei olnud need enam meeleski. Ida kutsuti ühele pildistamisele* ja nii sai ka ikka jõuluturg ära vaadatud. Jõulud ammu läbi, jõuluturg unustatud ja ega need minu pildidki mingid erilist kunstilist lisaväärtust siia blogisse ei anna – ma ikka ei ole viitsinud oma kaamerat kasutama õppida – aga ma siiski panen nad siia üles. Mitte selleks, et vaadake, me käime ja teeme, pigem selle pärast, et ükskõik kui kehvad fotod, Tallinna vanalinn on jõulude ajal täielik muinasjutumaa. See mõnus emotsioon, tuled, laternad, küünlad, kuusk, turistide siblimine ja Raeapteegi otsimine, pidev selle asemel Rae Antiigi pildistamine, karussellid, müügipunktid…Ühesõnaga kogu see melu. Hinnatase muidugi välja arvata. Aga muidu olekski liiga täiuslik.

dsc02866dsc02864dsc02874dsc02884dsc02892dsc02897dsc02887dsc02875

*igaks sajaks juhuks mainin siis ära, et nendele pildistamistele ma ei sunni Idat minema. Kui kutsutakse, siis alati küsin Idalt kõige pealt, kas ta tahab minna. Kusjuures mõnikord ta meenutab väikest diivat, kes ütleb, et ma olen vaid siis nõus kui see või too pildistab. Natuke vanemaks saab, ütleb meile “don’t wake up for less than $10,000 a day“?

Fakit, naine, kui sa ise ei tee, siis teen mina!

/ Eveliis / 2 Comments

Ma olen siin vingunud selle üle kui paks ma olen. Oma arvamust ei ole ma muutnud, olen jätkuvalt paks, aga  sellel blogis vingumisel on ka üks miinuspool. Võib juhtuda, et keegi loeb seda ja kirjutab, et fakit, naine, tee siis midagi, ja kui sa ise ei tee, siis teen mina sinuga midagi (ei kirjutanud ta muidugi päris nii, see on minupoolne kirjanduslik liialdus). Kõlab nagu ähvardus. No eks ta natuke nagu oli ka.

Ühesõnaga kirjutas mulle üks tüdruk, et vot tema on nõus mind vormi ajama. Jutuks hea küll ja nii me siin kommentaarides muudkui lubadusi andsime, kuni ühel hetkel läks ikka asi konkreetse plaanini ja esmaspäeval (vana hea klassikaline päev alustamiseks!) pidime Kardriorus esimese trenni tegema. Esmaspäeval lasin ta üle (vana hea klassikaline päev ülelaskmiseks!), aga täna enam südametunnistus ei lubanud. Jäin lihtsalt 15 minutit hiljaks. Õnneks ta ei olnud alla andnud. Tegime sooja, läksime jooksma-kõndima, tegime mõned jõuharjutused ja oligi tehtud. Ma ju tean ise ka, et tegelikult mulle meeldib, aga see kättevõtmine on nii keeruline. Pärast on hea tunne. Umbes nagu tööl käimine. Hommikul üldse ei viitsi minna, aga tööl olla on hea tunne.  Kõige frustreerivam (peale selle of koors, et ma näen alati trenni tehes välja nagu kohmetu karupoeg) on trenni juures tegelikult see, et see on nii paganama teostatav. Miks ma seda siis ei tee?

Ma nüüd loodan, et mu tore treener võtab oma missiooni tõsiselt ja ei lase mul looderdada ning, et mina ise võtan asja nii palju tõsiselt, et nendel päevadel kui ma temaga Kadriorus jooksmas ei käi, võtan ma end kokku ning teen midagi ise kodus. Üks teine sõbranna soovitas mulle Fitnessblenderit – YouTube´is olla erinevaid tasuta videosid, mis kodus tegemiseks sobivad. Lisaks pidi kodulehel saama kokku panna kava, mis sobib. Nagu te aru olete saanud, siis ma ei ole jõudnud seda veel katsetada (esmaspäeval alustan!), aga nüüd lihtsalt pean järele proovima.

Peale trenni jooksin kiiruga poest läbi, et kodustele süüa kaasa osta. Parkisin auto ära, lippasin poodi, tulin tagasi ja….avastasin oma auto risti keset sõiduteed. Autol keerasin süüte välja ja võtsin isegi võtmed kenasti kaasa, aga kas ma käigukangi “drive” pealt “parkingule” panin? Muidugi ei. #eveliisigajuhtub.

Ma pean need pildistamise jaoks mõeldud kaardid endale vist käekotti pistma, sest näha on – olukord, kus Eveliisiga juhtub, ei hüüa tulles.

 

Närvihaige ema//People look at me, like I’m a lunatic

/ Eveliis / 31 Comments

Ida kutsuti täna mingile pildistamisele ja jumala eest ma vandusin end sajal erineval põhjusel maapõhja, et ma nõus olin. Mu närvid ei kannata varsti välja kusagil Idaga käimist. Küsin, kas sa tahad pildistama minna. “Jaaaaaaaaaaa!” vastab tema. Ja me läheme. Jõuame kohale ja Ida ütleb, et ta ei taha/ei julge/on unine. Need kolm on ta viimase aja stampvastused. Küsin, kas sa tahad plaati lindistama minna. “Jaaaaaaaaaaa!” vastab tema. Ja me läheme. Jõuame kohale ja Ida ütleb, et ta ei taha/ei julge/on unine. Istume pool ajast garderoobis. Vähe sellest, et sellele eelnes kodus MA EI TAHA laule selgeks õppida. Küsin, kas sa tahad Magnuse/Fredriku/Kaisa/Liisa sünnipäevale minna. “Jaaaaaaaaaaa!” vastab tema. Ja me läheme. Jõuame kohale ja Ida ütleb, et ta ei taha/ei julge/on unine. Klammerdub mu külge, ei suhtle, ei liiguta ja nutab, et ei taha. Ma olen viimasel ajal nii palju lubanud, et ei lähe temaga enam kuhugi, aga ikka ma lähen, sest…no tegelikult ma tean, et ta ju naudib kõiki neid asju, aga tal on iga asjaga vaja alguses jonnida. Miks? See ajab mu närvid täiesti krussi.

Teine asi, mis mind ajab hulluks on “ei taha”. Ei taha neid riideid, ei taha seda sööki, ei taha istuda, ei taha juukseid kammida, ei taha, ei taha magada. Ükskõik, mida ma ütlen, on vastuseks “ei taha”. Käsin/palun midagi, aga kui Idale see parasjagu ei meeldi, siis ta lihtsalt ignoreerib. Mõnikord näiteks ei ole tal “tere” ütlemise tuju. Läheme külla. Ida nii tahab. Jõuame kohale ja Ida peitub minu selja taha, “tere” ei ütle ja kui inimesed püüavad temaga suhelda, vaatab ta neile vihaselt otsa ja ütleb “äkäää, ma ei taha”. Pole siis ime, et arvatakse, et Ida on ebaviisakas, kasvatamatu. Sundida ega ära osta teda ka ei saa. Mõttetu. Kui ta ei taha, siis ta ei tee. Ei allu dressuurile absoluutselt. “Ida, sa ei tohi kääre võtta ja juukseid minna lõikama!” ütlen ma. “Ei, ma ainult…” vastab Ida ja läheb. “Ei, ma ainult…” on ta vastus ka IGALE keelule.

“Ida, sa ei tohi siin rattaga sõita!”

“Ei, ma ainult…”

Minu asemel võib olla ka ükskõik, kes teine, kes teda keelab. Kui Ida ei taha, siis Ida ei tee. Võib mürki võtta, et kui talle öelda, et tee seda või teist, teeb ta midagi TÄPSELT risti vastupidist. Ma lähen hulluks, sest ta lihtsalt ei kuula sõna. Paneb käed risti puusa, vaatab mulle vihaselt otsa ja ütleb, et ei taha. Kõik.

Ja siis ma karjun ta peale. Kõikide kuuldes. Inimesed vaatavad, et ma olen närvihaige. Olen muidugi ka, aga see ajab mu hauda, et ma pean kõike sada korda kordama ja lõpuks, et asi tehtud saaks või ta kuulaks, pean ma karjuma. Nagu effing tõrksa taltsutamine. Mul varsti saab mõistus otsa. Asi ei ole ka kannatlikkuses. Me selgitame Idale asju IGA KORD alguses rahulikult ja viisakalt, miks midagi tohib/ei tohi/peab. Kui talle vastus ei sobi, siis ta lihtsalt ei kuula seda ja ajab oma joru. Nii kaua kuni ma karjuma hakkan. Nagu närvihaige.

Nagu tänase pildistamise ajal. Näeb välja nagu väike ingel, aga sees on sihuke väike saatan. Kaval, jonnakas ja jäärapäine. *

29793628_1701718683200002_6112124133091311616_n30127396_1701718583200012_2627887370829037568_n30127999_1701718599866677_2884250773271609344_n29791193_1701718749866662_381847250021646336_n29790018_1701718733199997_4311822444181585920_n

* Samas ei taha ma kuidagi jätta muljet, et Ida on mingi väike monster. Ta on tegelikult superhooliv, hella südamega, loov, leidlik, lõbus ja vaimukas, üüüüüberarmas ja hea laps. Aga kõike seda siis kui TA ISE TAHAB ja tal selleks tuju on.

Ida was invited to a photo shoot today and I swear to god, I was regretting very much to have agreed to it. Soon my nervs will not put up with going anywhere with her. I ask if she wants to go to a photo shoot. “Yeeeeeeees!” is her answer. So we go. And we arrive, when suddenly she says she doesn’t want/dare/is sleepy. These three are the most common answers from her. I ask, if she wants to go to record a CD. “Yeeeeeeees!” is her answer. So we go. And we arrive, and Ida says she doesn’t want/dare/is sleepy. We sit half of the time in the wardrobe. If that was not enough, before going to the studio, we had an episode of I DON’T WANT TO learn the songs at home. I ask if she wants to go to Magnus’/Frederik’s/Kaisa’s/Liisa’s birthday. “Yeeeeeeees!” is her answer. So we go. And we arrive, when suddenly she says she doesn’t want/dare/is sleepy. She will cling on to me, will not communicate, won’t move and only cries, that she doesn’t want. Recently I have told her so many times that I will not take her anywhere, but we are still going, because … I know that she enjoys all these things, but she just needs to do her little act first. Why? It eats my nervs out.

Another thing that drives me mad, is “I don’t want”. I don’t want these clothes, I don’t want this dish, I don’t want to sit, I don’t want to comb my hair, I don’t, I don’t want to sleep. Doesn’t matter what I say, the answer is still ”I don’t want”. I ask/tell her something, but if Ida is not in the mood at that moment, she will just ignore me. For example, sometimes she is not in the mood to say “hello”. We go to visit somebody. Ida is very exited. We arrive and she will hide behind my back, will not say “hello” and if people try to talk to her, she will look at them angrily and say “nope, I don’t want.” No wonder people think that Ida is rude and impolite. You cannot make or bribe her either. There is no point. If she doesn’t want, she doesn’t want. She will not listen to me at all. I tell her “Ida, you cannot take the scissors and cut your hair!” And her answer to EVERY restraint is always the same, “no, I am only…”

“Ida, you cannot ride the bike here!”

“No, I am only…”

There can be anybody instead of me trying to tell her off. If Ida doesn’t want, Ida will not do it. I am 100% certain, that if you ask her to do something, she will do the exact opposite. I am loosing my mind, because she just won’t listen. Crosses her hands, looks at me with mad eyes and says she doesn’t want. That’s it.

And then I yell at her. In front of everybody. People look at me, like I’m a lunatic. Of course I am, but it kills me that first I have to repeat everything hundred times, but to get things done or her to listen to me, I have to yell at her. She’s like a proper diva I say. I am running out of options how to handle this. This is not about patience. We explain everything to her calmly at first, why some things should/shouldn’t/must. If that is not acceptable for her, she will not listen and ignores. Until I start yelling. Like a lunatic.

Like today during the photo shoot. She looks like a little angel, but inside she’s a little devil. Smart and stubborn. *

* The same time I don’t want Ida to seem like a little monster. Actually she is very caring, tender in heart, creative, inventive, funny and hilarious, really cute and good child. But only, if SHE WANTS IT and she is in the mood for it.