pesubutiik

Kas valget pesu on üldse võimalik valgena hoida?

/ / 7 Comments

Mulle meeldib pesu. Seda ei saa kunagi olla liiga palju.

On perioode, kus pesusahtlid on justkui pesu täis, aga selga panna pole midagi. Nii ma siis ikka aegajalt tühjendan neid sahtleid ja viskan ära ka mõned komplektid, mis on tegelikult absoluutsed lemmikud. Midagi pole teha, kui pesu on värvist tuhmunud, siis ma ei suuda neid enam kanda. Ilmselt pole ma ainus.

Ühtepidi on selline sahtlite puhastamine hea. See tähendab vaid ühte. Pesu tuleb juurde osta. Võib olla te olete aru saanud, et ma ei ole kõige suurem kaubanduskeskustes kondaja ja aluspesu sekkaritest ja kirbukatest ei saa. Või ehk saab ka, aga mõni asi on ikka selline, mida kasutatuna ostma ei kipu. Niisiis teen ma suurema osa oma pesuostudest netist ja proovimata.

Tihti küsitakse, et kuidas ma julgen osta niimoodi. Ma lihtsalt tean enam-vähem, mis mulle sobivad ja kuna ma suurema osa ostan vaid juba tuttavatest poodidest, siis pole ka väga palju võimalik ämbrisse panna. Näiteks võin ma ilma kõhkluseta osta selle komplekti, sest Sevilla komplekte on mul olnud mitu ja suure tõenäosusega sobib ka Hot Sevilla. Random kõrvalepõige, aga kas keegi tegelikult ka kannab sukahoidjaid? Mu meelest on need nii kuradima ebamugavad. Pildil näevad ilusad välja, aga päriselus… Võib olla ma lihtsalt kannan liiga palju trimmivaid sukkpükse ja vähe sukki, et saada aru nende praktilisest väärtusest. Mul on keset poodi sukk maha kukkunud küll, nii et võib olla inimesed, kes sukki kannavad igapäevaselt, ütlevad, et sukahoidja on parim leiutis maailmas.

Teine pood, kust ma ilma proovimata, pimesilmi julgen pesu osta, on BonBon Lingerie. Ma tean oma suurust, ma tean materjale ja lõikeid, mis mulle sobivad ja nii lihtne ongi. Et lihtsalt üks näide tuua, siis see on üks mu vaieldamatuid lemmikuid. Just sai see rinnahoidja katki pestud ja oleks aeg uus osta.

Siit jõuangi ma tegelikult selleni, millest ma rääkida tahtisn. Ahh, kuidas ma armastan neid enda pikki sissejuhatusi. Ma ei oska pesu hoida. See tähendab, et ma viskan kõik pesud suvaliselt pesumasinasse ja pole ime, et neil siis traadid välja tulevad või nad pesus tuhmuvad. Eriti valge pesu. Ja sellest on veel kuidagi eriliselt kahju, sest ma armastan valget pesu, aga need peab nii kiiresti ära viskama, sest nad lähevad halliks. Mul oli üks BB lemmikpesu – valge, pitsiline, megamugav, aga loomulikult on ka see läinud prügikasti, sest üllatus-üllatus, ma pesin selle halliks. Mõnikord ma mõtlen, et peaks kõiki lemmikuid kohe 10 paari ostma, aga nagu pole ka sellist raha pesu alla panna. Samal ajal kui mõned naise rinnahoidja maksabki 790 eurot…

Tagasi valge pesu juurde. Mõnikord ma ikkagi satun ka kaubanduskeskustesse ja astun läbi ka pesuosakonnast. Proovida ei viitsi kunagi, aga kuna hinnad on enamasti soodsad, eriti allahindlustega, siis ma ikka katsetan ka odavpoodide pesu. On megahäid üllatusi, on ka pettumusi. Alati ei ole 65-eurone rinnahoidja parem kui viie eurone, eriti kui me räägime valgest pesust, mille ma suht ruttu “ära kannan”. 

Mu viimane pettumus oli H&M pesu. Vaatasin riidepuul, tundus ilus, suurus õige (saigi õige suurus), aga seljas oli see pesu lihtsalt kohutavalt kole. Kohe hakkas narmendama ja ei hoidnud üldse ning kaugelt oli näha, et tegu oli odava pesuga. Mis on mu meelest pigem erand, sest ma olen ikka H&M-ist ka omajagu pesu ostnud ja need ei ole odavad/ebamugavad olnud.  Igatahes vist ongi juba prügikasti rännanud see komplekt. 

Aga on ka pärle. Näiteks kuu alguses käisin Reservedis Idale midagi ostmas ja muidugi kiikasin ka pesuosakonda. Hinnad olid olematud ja ostsin kaks erievat komplekti. Üks neist see. Mine pekki, kui mugav see rinnahoidja on. Ja kui kena see seljas on. 13 euro eest pesu rohkem kui küll. Kuid see pesu on valge. Kuidas ma seda hoian, et see ei läheks halliks? Kas on mingi nipp olemas, mis sobib ka laiskadele inimestele? Ma käsitsi pesema ei viitsi never hakata pesu või hullult möllama, aga kuidagi tahaks, et see püsiks. Võib olla oleks lihtsam kohe paar komplekti lisaks osta?

Kuidas teie valget pesu valgena hoiate? On see üldse võimalik? Sama küsimus ka t-särkide kohta. Mul enda arvates on t-särgid üsna valged. Täpselt selle hetkeni kui ostan uue valge t-särgi ja kõik ülejäänud tunduvad kohe hallid.

Kas valget saab hoida säravvalgena?

TEST: kas 65 eurot maksev rinnahoidja on parem kui viis eurot maksev?

/ / 1 Comment

*Selles postituses nö testitud pesukomplektid on kõik mu enda ostetud

Nagu te ilmselt teate olen ma pesusõltlane. Seda ei ole kunagi liiga palju. Pigem vastupidi, mul on pesu alati liiga vähe. Suurema osa oma pesust ostan ma netipoodidest, mul on välja kujunenud lemmikud ja üldiselt ma tean oma suurust neist poodides ning olen eksinud vaid mõned üksikud korrad. Aga pesu on kallis, vähemalt minu arvates, seega olen ma mõned komplektid soetanud ka poodidest, kus pesukomplekt maksab alla kümne euro. Aga kuidas on kvaliteet ja vastupidavus võrreldes kallima pesuga? Nii ja naa.

2019 aasta …

/ Eveliis / 4 Comments

Ma olen ikka teinud aasta lõpus kokkuvõtteid oma lemmikutest, harilikult küll majutuskohtadest, aga 2019 on toonud nii häid kui halbu üllatusi, elamusi ja kogemusi, et teen kokkuvõtte asjadest, mis mulle 2019 on ühel või teisel moel emotsioone pakkunud.

  • parim hotellikogemus: Tegelikult ei ole see üdini aus, sest hotell ise ei pakkunud positiivset emotsiooni, küll aga üllatas mind spaa-osa, mis oli täiesti imeline. Seega siiski kui plussid ja miinused kokku panna, siis aasta hotellikogemuseks, sest tekkis vau-efekt, jääb Viiking Spaale. Mu isiklik lemmik muidu Pärnus on Hedon spa, aga Viiking suutis mind üllatada sellega, et heaks emotsiooniks ei ole palju vaja. 5+
  • kõige vihaleajavam sündmus: Euroremont Pranglis. ehk Viimsi vald tahab Eestimaast teha Estonia. Nagu üheksakümnendatel me kõik tahtsime. Kui õnneks läheb (irooniga öeldud!) ja nad saavad sadamakuuri maha lammutada, siis mul on veel üks soovitus. Modernse sadamaala kohale tuleb ka  loosung üles panna – “Remont on tehtud, võib uksed avada! Külla tulge kõik, tahan näidata kui kaunis on mu maa saar, mis seedripalme kasvatab!”
  • parim reis: Siinkohal tahaksin ma öelda, et suhteliselt ootamatu reis Edinburghi oli aasta üllataja, sest lennupiletid (mis sellest, et kehva lennufirmaga) odavamad kui Tallinnast Tartusse sõit ja arhitektuur ning juba vaatasin pileteid, et tagasi minna (hind alates 16,99!), aga selle nädalavahetuse põhjal ütlen, et Lottemaa on ikkagi üle prahi. Jah, midagi uut otseselt ei ole, aga see emotsioon, millega sealt ära tuled iga kord, on absoluutselt väärt ka 2,5 tundi sõitu Tartust Pärnusse ja tagasiteel pimedas ära eksimist (sest “lõikame siit otse”).DSC00620
  • parim kosmeetikatoode: Sain veganmessil kokku sõbrannaga, kes kiitis taevani üht spreid, ma lasin end mõjutada, ostsin testimiseks ja tõepoolest – nüüd on see Hoia Arbuusisprei mu kotis kogu aeg kaasas. Mõnus ja värskendav. Samuti pean ma kiitma (jällegi tänu tuttavatele avastatud) Öli. Ja kiidusõnad pean ütlema ka BonMerité kehavõietele, mis mu keha jaoks on küll liiga rammusad, kuid talvisel ajal huulte jaoks suht asendamatu toode.
  • kõige kallim õppetund: Ära usalda, sest ka kõige nunnuma näo taga võib peidus olla üllatus, milleks sa valmis ei ole ja kui sul ei ole kirjalikku lepingut, siis boo-hoo, nuta endale jõgi, kaotajaks jääd sina. Või noh sõltub, millise nurga alt vaadata? Rahaliselt jäin kaotajaks mina, muus osas pole nii väga kindel.
  • parim toiduaine: Vürtsikas peakapsa Krimchi. Mine pekki kui hea! Ma olen seda purkide viisi endale sisse söönud, sest ma lihtsalt ei suuda ennast peatada enne kui purk on otsas. Täitsa niisama purgist olen ka söönud, lihtsalt, niisama, ilma igasugu peenutsemiseta. Teiseks suuuuuuuuuuuureks üllatajaks olid sel aastal Andri-Peedo talu kitsejuustud. Ostsin poest testimiseks nende valgehallitusjuustu ja see oli viga. Ma olen reaalselt sellest juustust sõltuvuses. Nii kreemjas ja värske, et mul juba praegu vaid sellele mõeldes hakkab suu vett jooksma.
  • parim pidu: Siin läheb natuke rebimiseks. Osa minust ütleb, et peod Fotografiskas on midagi piire ületavat, sest see kõik on nii teistmoodi, et tekib tunne nagu ei olekski Eestis, vaid kusagil New Yorkis. Kunst, muusika, vaib, keskkond – kõik see kokku on midagi erilist. Fotografiska on absoluutselt parim, mis Tallinnasse on tulnud. AGA…Sibulatee sünnipäev oli samuti selle aasta sündmuste top3-s sees. Kas teisel või kolmandal kohal, ma ei oskagi öelda. SaunafEst´iga võivad need kaks üritust siis 2.-3. kohta jagada. 77358491_3277975222244881_8182296780625412096_o
  • parim pood: Esimeseks uueks lemmikuks nimetan ma Pesubutiigi, sest me kõik teame vist juba, et ma olen pesusõltlane ja Pesubutiik pakub hea alternatiivi mu teisele, kodumaisele lemmikule. Teiseks lemmikuks, ja superleiuks osutus Keilas (jah, Keilas on ikka midagi head ka!) second hand Hilpar. Oo ja kas ma saaksin ära unustada Sergei. Minu vaieldamatu lemmiku Tartust. Vat see on üks ehe hingega second hand. PS: kui teil see YSL kootud kleit veel alles on, siis palun pange see kõrvale, no nii kahju, et kooner olin. 8e0cf820-e5a5-4954-888d-6803a2753cdb
  • pisarad-silma-hetk: Ma usun, et see tundub suhteliselt random teistele, aga mu jaoks oli nii armas minu nö ärasaatmispidu vanast töökohast. Nii hea emotsiooniga ja isegi nii, et natukene oli kahju, ei ole ma ammu kusagilt ära tulnud. Viimati üle kümne aasta tagasi ühest metalliettevõttest, kuhu mind (pool naljaga) võeti tööle just blogiskandaali tõttu (et “kui suudab olla nii terav, siis järelikult mõtlev inimene”)
  • saavutus: Tööalaselt ei ole enam mõtet rääkida, sest saavutus, mida ma pean saavutuseks, jääb vanasse töökohta ja pole enam oluline. Lapsevanema vaatevinklist pean ma saavutuseks “headeks vanemateks saamise koolituse” läbimist. Ühelt poolt hambad ristis, sest mis mõttes ikkagi meile lastekaitse saadeti “mureliku blogilugeja” poolt, teiselt poolt aga siiski saavutus selles mõttes, et see pani mind mõtlema rohkem lapse vanemaks olemise peale ja tegi mulle selgeks, et meie ei ole halvad vanemad ja et Ida on absoluutselt vaimustav laps. Oma vimkadega ja keskmisest emotsionaalsem, aga hei!, kas ma peeglisse olen vaadanud.
  • toredaim leid: Hiking Estonia matkaklubi. Ma ei ole sportlik, aga ometi leidsin ma ühe sportliku tegevuse, mis mulle meeldib. Matkamine! Kahjuks teisel poolaastal on nad kogu aeg oma matkad teinud kuupäevadel, mis mulle ei ole sobinud, kuid I´ll be back. Aitäh, Andrus, eestvedamise eest! DSC05550
  • parim tearikogemus: Theatrumi “See laps”. „See laps” on kümnest eri loost koosnev valusalt aus näidend, mis räägib lapsevanemaks olemisest, pereelu pimedamast poolest, illusioonidest ja ootustest teiste, aga ka enda suhtes. Ning sellest, kas õnn on see, kui on palju armastust, või hoopiski siis, kui seda on täpselt parasjagu või natuke vähem. Etendus, mis teeb puust ja punaseks selgeks, milline on lastevanemate roll. Ma nägin etenduses ennast, oma ema, Marekit… Mõtlemapanev tükk. Kui teil vähegi õnnestub veel pileteid saada, siis minge kindlasti seda vaatama! Teine geniaalne lavastus oli ZUGA Ühendatud Tantsijate “2 + 2 = 22”.  Lavastus puurib reegleid ja korraldusi, nähtavaid ja nähtamatuid kokkuleppeid meie ühises armsas elus lastena ja vanematena, keerab need pahupidi, hiilib kõrvale ja astub mööda, ei paku istet või kutsub enda kõrvale või istub kahel toolil korraga, samal ajal ikkagi koos oma kohta otsides. Selles tegevuses on püüe jõuda kohale, isegi kui seda saadab hüüe “Kohane!”.
  • kõige kurvem sündmus: Meie tädi Satu Nangijaalasse minek. No nii kurb on, kui sellele mõtlema hakkan, et mõnikord tundub isegi lihtsam mitte talle mõelda, ag kui mõelda, milline tugi, sõber ja pereliige ta meile oli ning millised mälestused jäävad teda meenutama, siis ma olen elu lõpuni tänulik sellele päevale kui me rongijaamas juhuslikult kohtusime.  Sa olid meile nii nii kallis. Aitäh sulle muinasjutu eest, Satu! img_1578

“Burn the candles, use the nice sheets, wear the fancy lingerie. Don’t save it for a special occasion. Today is special.”

/ Eveliis / 14 Comments

Kui ma olin laps, siis meil olid olemas pidupäeva nõud, mida kunagi kapist välja ei võetud, sest ükski päev polnud piisavalt eriline; meil olid pidupäeva noad-kahvlid, mida kapist välja ei võetud; meil oli palju asju, mis olid mõeldud vaid erilisteks puhkudeks, mis suure tõenäosusega kunagi kapist päevavalgust ei näinudki. Kui ma Tallinnasse kolisin, tahtsin ma emalt neid “pidupäevanõusid” endale. Ema raputas pead ja ütles, et hull oled või, need on pidupäevaks. Läks mööda üle kümne aasta (ilma ühegi piisavalt piduliku sündmuseta, et ma oleks neid kapist väljas näinud) kui ema lõpuks need oma kolimise käigus mulle andis. Esimese hooga panin ma ka need kappi ära, sest tegu on ikkagi pidunõudega, aga hetkel, mil ma kapi lahti tegin, mõtlesin ma, et ei, ma ei lähe traditsioonidega kaasa. Iga päev võib olla pidupäev! Milleks oodata. Nii me söömegi igapäevaselt ema pidupäevataldrikutelt ning mu lapsepõlves kallimaks kui kullakoormad hinnatud välismaalt toodud (vist hõbedast) söögiriistadega. Kõlan nagu reklaam, aga me oleme lihtsalt seda väärt.

Nii on ka riiete ja jalanõudega. Kes mäletab, see mäletab, et suurt midagi vanasti saada ei olnud ning välismaalt saadud uhkemad asjad pandi kappi erilisi sündmusi ootama. Mitu korda pidi onu Oskar mulle pakke saates juurde märkima – “hakake kohe kasutama, ärge oodake erilisi hetki!”. Nõukaaja inimese harjumused olid visad kaduma ning nii mitmedki popid talvesaapad jäid erilisi hetki oodates mulle väikseks. Ma ei tea, kas see ongi mingi nõukaaja taak või mis värk meil nende eriliste hetkedega ootamisega on. Kas ma peaksin selle imelise satiinist hommikumantli kappi panema erilist aega ootama või tohin ma end igal hommikul kohvi juues hommikumantli nime väärilisena (Queen) tunda? Ma valin viimase.

8e0cf820-e5a5-4954-888d-6803a2753cdb

Sugar Skin Queen hommikumantli leiate Pesubutiigist SIIT

Sugar Skin on Pesubutiigis uus bränd Lätist ja minu arvates on nende pesu näide sellest, et lihtne (ja mugav) saab olla superseksikas. Vaadake ise! Lätist ikka tuleb häid asju – Madara, Stenders, Karums,  Positivus,  nüüd siis Sugar Skin… Ei saa me läbi Lätita. Mulle meeldib. Mulle on Läti alati meeldinud. 79804226_804305233354301_4781989898439622656_n.jpg

Lugesin hiljuti ühest foorumist aluspesu kohta, kus naised arvasid, et igapäevaseks kandmiseks sobivad viieeurosed aluspüksid, aga pidulikumate puhkude pesu on siis natukene kallim. Milline on piisavalt eriline hetk selleks, et kanda ilusat aluspesu? Minu jaoks on eriline hetk iga esmaspäev, teisipäev, kolmapäev, neljapäev, reede, laupäev ja pühapäev. Jah, eks muidugi on mu pesusahtlis ka nii öelda argisemaid komplekte, kuid mitte miski ei keela mul selga panna kaunist pitspesu sinisel esmaspäeval. Keegi kirjutas seal, et eriline pesu on vaid suhte alguses oluline, et hiljem lähed ikka üle mugava puuvillase aluspesu peale. Ma ei saa aru. Seksikas, kaunis ja mugav ei tohiks olla sõnad, mis ei sobi ühte lausesse. Kui seksikas ei ole teie arvates mugav, siis te lihtsalt olete vale pesu kandnud. Sugar Skin pesu nägite ju? Oli seksikas? Tundus juba pildult mugav? No vot. Mulle tuleb meelde ka üks inglisekeelne tsitaat: “When do we put on the lingerie? Always at the beginning of the relationship – first couple of months, strutting around the bedroom wearing a teddy. Yeah, six months later, you’ve stopped shaving your legs and you look like a teddy.“

Mina ei ole sellega nõus. Kaunis pesu ja enda eest hoolitsemine muudab enesetunde paremaks ka kõige halvemal päeval. Ja kust enesekindlus pihta hakkab? Ikka seestpoolt.

79279224_456571521608133_2639701060628774912_n (1)

Võrratu Ewa Bieni Majuna rinnahoidja on pärit SIIT. Majuna püksikud SIIT.  Kui punane tundub liiga julge, siis vaadake seda Carla komplekti. Jumalik!

Mina ei ole nõus selle väitega, mida naised tihti ütlevad – et nüüd mul on lapsed ja keha ei ole “instabeibelik”, et mul ei ole aega, võimalust ega vajadust seksikas olla. Ilus pesu ei tähenda vaid seksikust, aga enesekindlust ja sisemist glamuuri. Öelge mulle, millisele naisele seda vaja ei oleks? Me kõik tahame seda ja oi kui hea on tunda end enesekindlalt isegi kui välja paistad nagu keskpärane koduperenaine (endast räägin, ikka endast;)

Mul on nii naistele kui meestele mõned soovitused ka siia lõppu.

NAISED:
  • Minge liituge Pesubutiik uudiskirjaga ja juba aasta lõpus loositakse kõikide liitujate vahel välja üks komplekt teie enda valikul.
  • Põletage küünlaid, kasutage head voodipesu, kandke edevat pesu. Ärge hoidke seda kõike erilisteks puhkudeks. Täna on ka eriline.
MEHED:
  • Kui te ei tea oma naise pesu eelistusi ja suurusi (aga miks ei tea?), siis teie elu on Pesubutiigis lihtsamaks tehtud kinkekaartide näeol. Uskuge mind, see on üks pagana hea kingitus! Kinkekaardid leiate siit.
  • Naistele meeldib kanda aluspesu. Probleem on selles, et te tahate selle liiga kiiresti seljast ära kiskuda. Kui naisel on seljas ilus pesu, siis laske meil viis minutit end selles seksikana tunda. Kiiret pole;)

Headeks vanemateks saamise koolitus ehk lõpp on lähedal ehk kuidas ma oma abikaasa kalendri alusel seksima panen

/ Eveliis / 1 Comment

Hoolimata (võimalikust) intrigeerivast pealkirjast pean ma teile (võib olla) pettumuse valmistama. Detailset infot ja palastuvaid kehasid rohkem kui ma juba Instagramis olen näidanud, te siin postituses (kahjuks?) ei näe. Intrigeeriva pealkirja taga on hoopis argisem, ent võib olla siiski kõige olulisem osa meie elust.

Lapse kasvatamine ja vanemaks olemine.

Neli kuud oleme me Mareki ja teiste paaridega käinud koolitusel, kuidas saada paremaks vanemaks ning olgugi, et ma tahaks öelda, et see ei ole mulle andnud ühtegi konkreetset tööriista lapse kasvatamiseks, sest lapsed ja vanemad ei ole ühesugused, siis saan ma ise ka aru et tegelikult ei vastaks see tõele. Neli kuud on piisavalt pikk aeg, et saada aru, kus probleem on ja ise hakata sellega tegelema, nõuannete järgi, mida koolitus on meile andnud. Samas ka liiga lühike aeg, sest teate ju küll, eestlane ei saa alguses vedama ja pärast pidama. Muidugi ei ole sellest grupist saanud südamesõpru, ent nüüd kui jäänud on veel kaks korda, on kõigil küsimus, et aga kuidas edasi, mida me “justkui maast leitud” kolme tunniga igal neljapäeval tegema hakkame. Kellega oma muredest, edusammudest, mõtetest rääkida, kellega kogu seda infot jagada? See koolitus on omamoodi olnud nagu AA koosolek ja psühholoogi juures käimine. Räägid välja oma mõtted, ideed, mured ja väljakutsed ning tunned, et (erinevalt internetist) ei halvusta sind keegi, vaid sa saad ideid, mida proovida.

Näiteid elust enesest.

Ma olen see vanem, kes plahvatab ja ütleb, et kui sa nii ei tee, siis…Aga seda “siis” ei juhtu pea kunagi, sest kas oskab Ida kenasti vabandada ja lubada, et enam ei tee või ei ole mul endal südant lubatud “siis” täide viia. Koolitusel oleme me viimased kaks nädalat just loomulikest ja loogilistest tagajärgedest rääkinud. Meil ei ole olnud põhjust Idaga rakendada ühtegi õpitud tööriista, sest ta on tõesti olnud imeliselt käituv laps viimasel ajal. Kuni täna mängiti mulle see koolitusel nähtud situatsioon kätte. Ida keeldus lasteaias selga panemast minu poolt kaasa võetud riideid ja kui mul koju minekuks on suhteliselt ükskõik isegi kui ta paljas peaks olema, siis üritusele minnes, kus ma arvasin, et meid ootab ka natuke väljas olemist, peab ta end siiski riidesse panema. Fashionistale ei sobinud mu valik (ma sain ise ka aru, et polnud parim valik kui neid asju koos nägin, aga polnud ka midagi hullu ning ega midagi enam muuta ka poleks saanud) ja ta hakkas väga valjult ja agressiivselt oma arvamust väljendama. Igal muul hetkel oleks ma talle öelnud, et pekki küll, ma lähen minema ja jätnud ta sinna üksinda nutma (jaajaa, ma juba tean, et nii ei tohi, aga kui te olete vanemad, siis te mõistate ju mind ka?), aga nüüd panin ma oma aju tööle, sisendasin endale, et ei, Eveliis, sa ei ärritu ning sa mõtled, mida sa õppinud oled. Rahunemise tool! Mitte karistus ega nurka panek, vaid hetk rahunemiseks. Tooli ei olnud meil käepärast võtta ja nii viisin ma Ida koridori rahunema. Ütlesin, et kümme minutit ja me proovime uuesti, kas saame riidesse. Rahulikult, ilma jonnita. Uskuge mind, see ei olnud lihtne, aga ma pean tunnustama nii Idat, kes tõesti suutis lõpuks rahuneda, sest keegi ei teinud ta etendusest välja ja ta sai aru, et me ei liigu sealt enne ku ita on rahunenud, kui ennast, kes ma hoolimata oma depressiooni tagasilöögist ning madalseisust hoolimata, suutsin jääda täiesti adekvaatseks ja rahulikuks vanemaks. Ilma ähvardusteta. Mida ma niikuinii 90% ajast (ehk välja arvatud poes) ei rakenda.

Kuidas see kõik seksiga seotud on?

Ega tegelikult ei olegi. Rohkem kui, et see grupp ja koolitus on pannud meid kuidagi avanema, me julgeme rääkida ausalt oma probleemidest ja väljakutsetest ning kui viimane kord paluti meil valida üks idee, mida nädala jooksul rakendada, siis 99% meist mõtles lapsele, vaid üks isa ütles, et nende nädala mõte on enda eest hoolitsemine.Me hakkasime kõik naerma, aga olgem ausad, me kõik saime ka aru, mida ta silmas pidas. Ei, mitte (vaid)seksi, aga just nimelt ka aega iseendale. Kui paljud asjad saavad alguse lapsega koos mängimisest, siis palju mängib rolli ka see, kas meie enda “tass on täis”. Sellest lausest kõik alguse saigi. Selgus, et www.tarkvanem.ee  on just sellise kampaaniaga välja tulnud.Et “tass oleks täis”. Keegi meie grupist oli veel kuulnud, et ühes raadiosaates oli räägitud sellest kui oluline on lapsevaemana leida aega seksi  jaoks ja kui keeruline see võib olla (tell me about it! Ida magab ikka veel meie vahel!) ning kui kuidagi teisiti ei osata, siis tulebki kalendrisse kirja panna kuupäevad ja kellaajad, millal seksida. Me muidugi jõudsime kaugemale mõelda, et kas sellesse peab siis ka suhtuma nagu kohustusse, et no kui ikka üldse ei taha (ka ilma peavalu või väsimuseta;), kas siis ka peab, aga see selleks. Eks see on iga pere enda välja nuputada.

Me võime küll olla täiskasvanud, kelle elus seks on ilmselt üks üsna oluline osa, kuid uskuge mind, see teemakäsitlus tekitas elevust nagu oleks läinud ajas tagasi 9. klassi terviseõpetuse tundi. Marekit ei olnud seekord kaasas ning ma lubasin, et noh ma lähen siis nüüd koju ja ütlen, et sellenädalane kodutöö on panna kalendrisse kirja kuupäevad, millal seksitakse ning siis seda järgmine kord analüüsida grupiga – kas läks hästi või halvasti. Me läksime üsna avameelseks ja see minu meelest näitaski, et koolitusel on mingi sügavam mõte. Avada tavaline kinnine eestlane ning teha meile selgeks, et ka meie oleme olulised, mitte vaid meie lapsed. Tõstke käed, kes on lapsevanemaks saades mõelnud rohkem enda kui lapse peale. Mhm, seda ma arvasin. Meist saavad vanemad, kes oma “tassi” peale ei mõtle. Koolituse lõppedes mõtlesin ma (ja lubasin teisele) et kasvõi nalja pärast panen ma sellise kalendri üles, lihtsalt et näha Mareki reaktsiooni.

Koju jõudes ootas mind nagu teema edasiarendusena pakike Pesubutiikilt. Ma tegin paar spontaanset videot, et seda ka oma jälgijatega ka jagada, et neid mõjutada, teate küll. Luban aga vahemärkusena, et pesusõltlasena, ma teile niisama jama pähe määrima ei hakkaks. Ühesõnaga tegin siis paar videot ja näitasin neid Marekile, et kas ikka on sünnis ja mis tema arvab. Marek skrollis videosid ja pilte edasi-tagasi ning ütles, et paganama ahvatlevad fotod. Samal ajal istusin mina tema kõrval kandes seda pesu, mida ta mu telefonis skrollis. Ma siis tuletasin talle meelde, et noh nii muuseas, ei tea kas sa märkasid, et seesama komplekt istub live´s su kõrval.

Kuida õhtu lõppes jäägu meie teada.

Vot nii võib ka minna “headeks vanemateks saamise koolitusel”, et tunnedki, et see siin on sinu tugigrupp, kus me kõik oleme inimesed ja vanemad, kes ei häbene rääkida kõigest, sest eesmärk on üks. Olla hea vanem ja hoida oma tass täis.

Minu ohtlik elu ehk uued pesubrändid mu pesusahtlis

/ Eveliis / 60 Comments

Ma olen aus, võib-olla brutaalselt aus, aga kui tootelt on aru saada, et see on valmistatud Poolas, olen ma olnud väga skeptiline ja käsi toodet ostma ei ole tõusnud. See muutus kui minu üheks parimaks sõbrannaks sai Poola päritolu Klaudia ja kuulates seda, millise uhkusega ta räägib oma riigist, tundsin ma piinlikust, et nii mõelnud olen. Igal maal on oma plussid ja miinused ning nii nagu meie, tahame me seda või mitte, võitlevad nemad tugeva “ida-euroopa templiga”. Odav ja halb on need kulunud klišeed, mis meid saadavad. Ma unustan oma eelarvamused, mõtlesin ma.

Ometigi ei takistanud see mul veel kord “made in poland” toodetesse üleolevalt suhtuda. Ma mäletan kui me tegime koostööd ühe Norra netipoega. “Aga nad müüvad Poola kaupa ka,” oli meie suurim mure. See oli mu esimene kokkupuude Ewa Bien pesubrändiga. Made in Poland. Minu imestus oli suur kui ma nägin, et see bränd oli nii lahe kui ka kvaliteetne. Hinna ja kvaliteedi suhtes võrratu valik. Muide, Norra naiste seas üks enim müüdud bränd. Seda poodi külastades sain ma aru, et nad olid tabanud edu valemit. Seksikad, hea kvaliteedi ja hinnaga tooted.

Ühel hetkl ilmus mu instagrami feed´i pesubutiik.ee reklaam. Ma tundsin Ewa Bieni kohe ära. Ka teised brändid – Sapph, Bluebella, Pernilla tundusid tuttavad. See pood meenutas mulle toda edukat Norra pesupoodi. Olen jälle aus ja ütlen, et kui ma ei oleks tolles Norra poes Poola päritolu kaubaga kokku puutunud, siis ma oleks selle reklaami kinni klõpsanud, ent omades kokkupuudet, tõmbas see reklaam mu tähelepanu ja ma jäin seda kontot uurima, läksin edasi kodulehele ning teadsin, et minu järgmine pesukomplekt tuleb just sealt. Aga millist valida? Kõige esimesena jäi mulle silma see täpiline komplekt, siis aga see, lõpuks see... Ma üldse ei liialda kui ütlen, et veetsin nende kodulehel peaaegu tunni. Peale kaalumist ja vaagimist otsustasin ma oma pesusahtlit täiendata täpilise natuke retrolainel pesukomplektiga. See oli hea valik! Seksikas, aga samas piisavalt “kodune”. Te ei saa aru, mida ma mõtlen? Kohe seletan.

DSC09804.JPGDSC09798.JPG

Mul on nimelt kombeks kodus käia ringi oma lemmiktriiksärgiga, tõmban lihtsalt pesu peale ja purjatan mööda kodu ringi (ja siis imestan, miks Ida teistele räägib, et emme on kogu aeg kodus alasti), aga ma olen siiski 38-aastane pereema, ma ei saa kodus avatud stringide ja avatud rinnahoidjatega ringi joosta. Poleks sobiv, eksju? See pesu on aga täpselt minusugusele koduperenaisele sobiv. Nagu öeldud, seksikas, aga samas piisavalt kodune. “Aga kas sa netist tellida ei karda?” küsis mult üks tuttav minult, mõeldes, et kuidas ma tean, kas suurused passivad. Eks see risk on alati, tõepoolest, aga siinkohal ütlen ma käsi südamel, et tellitud suurus vastas täpselt minu suurusele.

DSC09792.JPGDSC09814.JPG

Ma olen viimasel ajal elanud “ohtliku elu”. See tähendab, et katsetanud uute pesubrändide ja isegi värvidega (mis siit postitusest muidugi silma ei jää!) ning ma pean ütlema, et mugavustsoonist on päris huvitav olnud välja tulla. Palju on ilusat pesu, mis ootab avastamist! Üks neist kohtadest, mis ootab avastamist, ongi Pesubutiik. Selleks, et minu moodi “ohtlik elu” lihtsam oleks, soovitan ma teil nende kodulehel ringi vaadata, lisada kommentaaridesse link oma lemmiktootega ja 24.08 loosin ma koostöös Pesubutiigiga välja ühe õnneliku, kes lemmikkomplekti endale võidab. Head uudistamist, naised!