Asjad, mida ma ei mõista vol2

Panin eile Idat magama ja kuna ta on otsustanud, et ainus viis, kuidas ta meie toas meie keskel ei maga, on magada keskmises avatud toas, kuulasin ma samal ajal alt korruselt telekast kostvat “Pealtnägijat” . Kuulasin ja mõtlesin samal ajal ka omi mõtteid ning jõudsin järeldusele, et ma olen üks segaduses ja/või rumal inimene. Sest jälle on tekkinud terve trobikond asju, mida ma ei mõista. Vol1 alles oli, aga siis ajasid mind segadusse pigem moodsad asjad, nüüd sellised…argisemad?… asjad.

  1. Pensionitõus. Valitus kinnitas, et aprillist jõustuv pensionitõus kasvatab keskmiselt vanaduspensionäri sissetulekut enam kui 20 euro võrra. Kuidas see on saavutus? Või asi, mille üle uhkust tunda? 20 eurot aastal 2021 on sama suure väärtusega kui…issand, mul ei tulegi võrdlust, sest no olgem ausad, see on peenraha, mis ühegi pensionäri argielu kuidagi ei paranda. Jah, ma saan aru, et kokku kulub pensionitõusudele kümneid miljoneid, aga dafaq, püüdke ise elada 251-594 euroga kuus, nii et saaks endale ka midagi lubada. Ma ei tea, aga iga jumala kord kui räägitakse pensionitest ja pensionitõusust on mul piinlik eestlane olla. Mul on piinlik selliseid pensionitõuse kuulda, sest Eurostati andmetel elas 2018. aastal suhtelises vaesuses 46,3 protsenti Eesti vanemaealistest. 
  2. Estonia hukkumise põhjused. Sellest sündmusest on möödas 26 aastat, aga iga jumala aasta tulevad välja uued ja ennekuulmata/rääkimata tunnistajad, kel on uut ja olulist infot, mis muudab kõike. 26 aastat iga aasta septembris kordub sama asi. No enam ei jaksa. Otsustage ometi lõpuks ära, kas on hauarahu või tõstate laeva üles. Vandenõuteooriad ei kao kuhugi niikuinii, aga jumal hoidku, kus ma enam ei jaksa vaadata, kuidas kord aastas alati midagi uut välja tuleb, mis peaks kõike muutma, aga ei muuda lõppude lõpuks midagi. Igal aastal annavad nende uute avastuste valguses ministrid ja uurijad intervjuusid, mis on aasta aasta järel sama blaah.
  3. Käte pesemise õpetamine. Vist oli “Radar”, kus pool saatest kulutati sellele, et täiskasvanutele õpetada, kuidas ja kui kaua käsi pesta. Oli see kaks minutit, mis oli soovituslik kättepesu aeg? Palun tõstke käsi, kes peseb käsi kaks minutit? Võimalik, et ma ise olen räpakoll ja see on täiesti elementaarne nõue/soovitus/teadmine, mulle tundub tibake ülereageerimine. Üks asi on hetkel koroonahirm (mis ausalt ka hakkab mulle juba närvidele käima, kuigi ma olen seda teemat väga tõsiselt võtnud), teine asi on see, et kui me kõiki baktereid nii hullult kardame, kas me lõpuks ei ole bakteritele hoopis vastuvõtlikumad? Igatahes, kas tõesti peab täiskasvanutele õpetame kätepesu? See pole iseenesest elementaarne?
  4. Talveriided. Kätte on jõudnud minu lemmikaeg. See aeg kui hakkab pihta laste üle riietamine, sest “nad saavad ju külma, ilm on tuuline, mu laps on nõrgema tervisega”. Kui me käisime nädalavahetusel Haapsalus, oli väljas 23 kraadi sooja, lihtsalt kalender näitas sügist, ja samal ajal kui meie olime poolsuviselt riides, ma vannun, et nägin lapsi, kel olid peas mütsid, kaelas sallid ja käes kindad. Nagu päriselt? Jaah, kohati pean ma ka Idaga pahandama, et ta paneks midagi rohkem selga, sest ei saa enam päris paljajalu ringi joosta ilma, et sellele võiks külmetus järgneda, aga kindad. 23 kraadiga? Ma lihtsalt ei suuda mõista seda üle riietamist ja selle vabandamist sellega “et minu laps pole nii karastunud kui sinu oma”.
  5. Ühe tuntud blogija (endise) mehe vasektoomia. Sellest saan ma aru, et lahutus kütab kirgi ja tekitab küsimusi või imestust või ma ei tea, mida veel. Mu jaoks on kõige jaburamad hoopis mehe vasektoomiat puudutavad kommentaarid. Mis te kõik plaanisite tolle mehega joosta lapsi tegema ja olete nüüd pettunud või mis see põhjus on, et just see kõikidele kõige rohkem muret teeb.
  6. Terminaator. See bänd. Ma ei saa nende fenomenist aru. Nad olid popid 20 aastat tagasi, ma käisin ka nende kontsertidel. Nüüd on nad uuesti popid. Täpselt samade lauludega. Nagu ajas rändaks tagasi. Ei mõista. Pole minu teetassike.

Vist sai vol2 kõik.

Non olet

Teate, ma ei ole üldiselt üldse seda tüüpi inimene, kes teiste rahakotis sorib ja/või kirub kui keegi “ülemõistuse palju” palka saab. Ma olen ikka olnud pigem seda meelt, et laias laastus on meil kõigil sarnased võimalused, peab vaid olema tahtmist ja pealehakkamist. Seepärast ei mõista ma tihti ka kirumist “nemad seal (Toompeal)”. Mis mõttes “nemad seal” olen ma mõelnud. Me oleme ju suures pildis kõik “meie siin”?

Mida aeg edasi, seda rohkem ma aga hakkan mõistma, et siiski on vahe “meie” ja “nende” vahel ning paratamatult tekib tunne, et kuskil on midagi väga mäda. Ei, ma ei arva, et kõik inimesed peaksid olema võrdsed nii sotsiaalselt kui majanduslikult, me oleme näinud, et sellise skeemi puhul on kõik võrdselt vaesed ja nagu öeldud, siis ma arvan, et meil on sarnased võimalused, aga on üks aga, mis mind mõtlema paneb. Kurvaks teeb ja paneb mõistma, miks vanemad inimesed kohati elus kibestunud on.

Üks mu tuttav sai nädalavahetusel telefonikõne oma endiselt kolleegilt. 70-aastates proualt, kes oli helistamiseks ka natuke julgustust võtnud, sest tal oli häbi helistada. Aga ta helistas, sest ei tule oma pensioniga välja ning otsis lisatööd. Lisatööd, et kasvõi oma kassile osta kallist ravimit, mida ta pensionist teha ei saa. Küsis, kas mu tuttaval ei ole talle mõnd lihtsamat tööd pakkuda. See mu tuttav, kellele ta helistas on ise 50-aastates naine, kes on ise töötu. Mis te arvate, mis põhjusel? Ta on liiga vana. Kogemustes hoolimata. Aga sellel teemal olen ma juba arvamust avaldanud ning ei hakka rohkem kõrvale kalduma sellest, millest hetkel tahan rääkida.

Mulle jääb arusaamatuks olukord, kus ühel pool on pensionär, kes ei tule toime ja otsib lisatööd (mõistan teda, sest pension ON naeruväärne) ja teisel pool on 6900-eurose kuupalgaga haridus-ja noorteametijuht, sest “ta lihtsalt küsis” ja “erasektorist ei saagi väiksema palgaga tippjuhti”.  Aina rohkem tundub mulle, et ühiskond hakkab kihistuma, sest “kõik ei oska küsida” või kõigile pole seadusega ette nähtud. Alles see oli kui koroona tõttu kaotasid paljud inimesed sissetuleku ja sattusid raskesse olukorda, kuid kõrgemate riigiteenistujate, sealhulgas presidendi palgad tõusid. Tundub vale ajastus ja isegi ehk piinlik, aga mis sa teed kui «oma palga osas  kaasa rääkida ei saa, selle kehtestab Eestis seadusega Riigikogu.”  Õnneks saab muidugi rääkida, et annetad palgatõusu heategevusse. Mäletate paljud seda tegid? Paljud seda teevad jätkuvalt? Mhm. Mina ka ei mäleta. Ei peagi mäletama, sest igale tormile järgneb vaikus. Elu läheb oma rutiini tagasi ja asjad lähevad meelest. Nii läks meil meelest (minu meelest) kohatu palgatõus koroonakriisi ajal ja läheb meelest ka Ulla Ilissoni palk.  Tema elus ei muutu midagi. Mõned sapised kommentaarid ja kriitika tuleb üle elada ja juba paari kuu pärast on kõigil teema meelest. Mõni ei saa ikka pensioniga hakkama. Teine teenib 6900 eurot palka. Elu paratamatus. Non olet. “Aasatel 69-79 Rooma riiki valitsenud keiser Vespasianus läks ajalukku lausega „Non olet“ (’ei haise’). Kui poeg Titus teda manitses, et ta Rooma linna avalikud käimlad maksustas, pani isa pojale mündid nina alla ja lausus: „(Raha) ei haise!“ Meie päevil kasutatakse seda ladinakeelset väljendit ebaausal või mitte päris töö eest saadud raha hankimise õigustamiseks.” (Lauri Leesi, EPL).

Sotsiaalmeedia ajastu ehk kuidas ilma vaevata jõuda 145 000 Facebooki kasutajani

Eile õhtul postitasin ma oma FB lehele ühe pildi, mille tädi mulle saatis, ja rohkem ma eile Facebooki ei külastanud (jah, ise ka imestan).Hommikul kui ma FB lahti tegin, nägin ma oma suureks šokiks, et see naljapilt oli jõudnud 145 000 Facebooki kasutajani ja seda oli jagatud vist 2300+ korda. Kas need ei ole hirmuäratavad numbrid? Selles mõttes, et Facebooki mõjuvõim on üüratu. Üks suvaline pildike hakkas täiesti ootamatult oma elu elama. Nii nagu võib ilmselt Facebookis oma elu elama hakata iga muu teema. Ma olen alati igasugu inimeste nimedega seotud jagamisse sotsiaalmeedias suhtunud skeptiliselt, peale tänast suurenes see veelgi. Sest jummel, kus “õigetele nuppudele” vajutades on võimalik publikut saada. Tasuta. Ilma vaevata. 

Ma ei saa öelda, et turundus minu jaoks täiesti tume maa on, kuid Facebookist (ja ehk siis ka blogidest/Instagramist jms) kui mõjuvõimsast turundusvahendist sain ma alles täna hommikul päris täpselt aru. Aga kuidas ära tabada, millised postitused lähevad massidele peale? Tundub, et ühiskonnakriitilised. Või mis on see, mis paneb meid ühel või teisel hetkel midagi jagama? Ausalt mind võttis korraks pahviks kui kiiresti ja kui paljudeni üks suvaline pilt jõuda võib läbi sotsiaalmeedia.

Et aga too pilt kuulus kellelegi teisele ja ma pidin ta eemaldama, siis ma asendasin tolle omatehtuga (pildi pätsasin google’ist, sest mul ei olnud aega minna pensionäre otsima). Saab justkui testida, et kas kõik päevakajalisi teemasid pilkavad arutelud on sarnase saatusega.

seasonal specials (1).png

 

Miks tänased ja tuleviku vanavanemad lapselapsi ei hoia?

Sellele saab vastata lühidalt: nad käivad tööl. Ja veel vähem hakkavad nad lapselapsi hoidma, kui pensioniiga tõuseb 70-aastani nagu sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna eile uuest ettepanekust teada andis (LINK).

Ei, ma probleemi olemusest saan aru ja kui ikka raha ei ole, siis puu otsast seda püüdlustest hoolimata, ei korja ning midagi tuleb ette võtta.

Ebapärlikarp kirjutab ka sellest (LINK), ma olen tema mõtetega nõus. Isegi kui mujal maailmas on 70-aastased väga tegusad, siis Eestis on üheks suureks probleemiks see, et 65+ inimesi koheldakse Eestis vanuritena, kes niikuinii kohe ära surevad. Me ei kaasa neid ühiskonda, kui tööea tõstmine on katse eakamaid inimesi ühiskonda kaasata, siis mina ei ole kindel, et see just see kõige õigem meede on. Selles mõttes on ka tänane Eesti natuke koomiline – ühelt poolt on kõik üle 60-aastased praktiliselt maha kantud ja teiselt poolt peaksid nad justkui tööl käima hakkama.

Mina veetsin lapsena kõik suved vanavanemate juures, mõnikord ka nädalavahetused. Vanavanemad olid kogu aeg olemas, viitsisid tegeleda ja askeldada. Vanemad käisid tööl. Vanasti läksid inimesed pensionile 55-aastaselt. Kui lapsena tundus see muidugi hirmkõrge vanus, siis tegelikult on see ju alles puhta lapseiga. Pole siis ime, et vanavanemad viitsisid tegeleda. Aga 70-aastane? Mu 84-aastane vanaema on ka Idat hoidnud, kuid ei ole ju mõeldav, et 70-80-aastane Idasuguse marakratiga päev otsa madistada jaksaks.

photo.jpg

11161351_1613298305554037_3388756691925167159_n.jpg

Ja no kui “vanaaja” vanavanemad elasid tihti maal ja olid koduses 55-aastased, siis moodne vanaema elab üldjuhul juba linnas, käib tööl, tegeleb hobidega ja reisib ringi/käib teatris/kohvikus või lihtsalt puhkab töönädalast.

Kui vanavanemad alles 70-aastaselt pensionile saavad, siis jääb neil oma lastelaste jaoks veelgi vähem aega ja see on kurb, sest ühe terve ühiskonna alustalaks on perekond ja väärtused-oskused, mida põlvest põlve edastatakse.

Ma usun, et tuleviku pensionärid on tegelikult palju tervemad kui “vanaaja” pensionärid nagu minu vanaema, kelle elu on olnud vaid töö ja vaev, et ära elada (ma tegelikult ei suuda päris täpselt isegi mõista, mida Siberisse saatmine inimestega teha võis, selle aja inimesed ei kipu väga tihti kaebama, et oli ikka kole küll, vaid pigem meenutavad positiivseid seiku), aga ühe 70-aastase tervis ei ole enam nii raudne kui 35-aastasel.

Kõik eakad inimesed ei ole Reet Linnad, kes kõbusalt mööda Eestit kaamera ja mikrofoniga  ringi jooksevad. Kõik ei näe nii nooruslikud välja ja kõigi tervis ei ole enam nii hea, et hommikust õhtuni ringi kepsutada. Televisioonis või Selveris või postiljonina või lasteaiaõpetaja. Üks mu tuttav on 65-aastane lasteaiaõpetaja – teeb tööd, sest pension on väike, kuid tunnistas, et tema vanuses on see ikka juba kurnav ja see aasta jääb tal siiski viimaseks. Enam ei jaksa. No aga näed, mõnekümne aasta pärast ta PEAKS tööl käima. Mis sellest, et ei jaksa.

Ma ei ole küll täpselt uurinud, aga kas meeste eluiiga ei ole üldse nii päris madal, et peale pensionile saamist on suht ruttu minek Nangijaalasse?

Alloleval pildil on vanaema 65-aastane (ei-ei, see eespool on emme*), kümme aastat pensionil olnud. Tulevikus peaks ta lennujaama nutma tulemiseks töölt vaba päeva võtma.

IMAG0089.jpg

*Kui mu matemaatika ei lonka, siis sellel pildil on emme 36-aastane. Põhimõtteliselt SAMA vana kui mina praegu, aga ta oli siis ju nii vana. Ema, noh. Selle loogika järgi ongi ju õigus kõigil neil, kes mind vanaks peavad?