paks

F**kjuu, sa “paks” sotsiaalmeediastaar!

/ Eveliis / 28 Comments

Vastab tõele, et magamata inimene on kergemini ärrituv ja täna hommikul peale olen mina selle kõige ehedam näide. Sest miks muidu hakkasid mu näpud sügelema, külm higi tuli otsa ette, ninast tuli samal ajal kuuma auru ning ma ei suutnud enne rahuneda kui sain arvuti taha, et oma frustratsioon välja elada. Klassikaline diagnoos võib olla ka kadedus, aga ma ütlen teile, seekord süüdistan ma selles magamatust.

Enne tööle asumist tegin klassikalise Facebooki tiiru ja nii kargas mulle ette ühe meditsiiniajakirja uudis, et üks staar on riided seljast kiskunud ja näitab nüüd enda tõelist keha. Ei, seekord ei olnud tuntud tšellist, tema alasti pildid ei tohiks enam isegi uudisekünnist ületada, vaid üks teine, kes viimasel ajal on siit-sealt silma jäänud oma kehateemaliste postitustega. Muidugi ei tohiks tema riiete seljast viskamine ka midagi uut olla, sest vähemalt nii palju kui mina tean (ei jälgi tõesti igapäevaselt), siis mu meelest on suur osa ta pilte üsna alasti, aga see selleks. Nüüd ta siis viskas riided seljast ja näitab oma tõelist keha. Ridade vahelt võib välja lugeda, et tõeline keha = paks.

Pildil on imekaunis noor naine, sellise kehaga, et ma usun, et paljud oleks nõus selle eest tapma. All klassikaline tekst, et oluline pole dieet, kalorite lugemine, vaid ikka oma keha aktsepteerimine sellisena nagu ta on. Miks see mind ärritas? Vaadake, ma saaksin aru kui seda body-positivity jama ajaks inimene, kes tõesti ei ole ideaalse kehaga. Kuigi te ju ka teate, mida ma sellest body-positivityst arvan.  Aga kui sellist jama toodab inimene, kelle elu keerlebki vaid välimuse ja keha ümber (jah, saan aru, haigus jne jne jne jne), kes sekund tagasi on (peale mingit kommentaari) tulnud lagedale “tõega”, et ongi paks ja nüüd oma TÄIESTI NORMAALSES (VÕI LAUSA ILUSAS) KEHAS kõigile oma “paksust” eksponeerib, siis ma ütlengi f**kjuu. Sellised oma keha ja enesehinnanguga pahuksis olevad suunamudijad, kelle debiilsust debiilne meedia veel omakorda eksponeerib, ongi üks põhjus, miks 1) normaalkaalus tüdrukud/naised tunnevad, et on paksud ja 2) silmnähtavas ülekaalus noored sisendavad endale, et on iga kell enne “sõbralikud vaalad kui üksikud merineitsid”.

Teeks nii, et kõik “paksud” suunamudijad saavad kõigepealt oma enesehinnangu korda ja siis hakkavad teistele eeskujuks?

Ma PEAN kaalust alla saama!//Get inspired by Jo

/ Eveliis / 7 Comments

Et kõik ausalt rääkida, siis tuleb alustada sellest, et ma ei vingu niisama, et vihkan oma paksu ja lodevat laiskloom Sid keha, vaid jälgin oma toitumist ja teen ka täitsa korralikult trenni. Või noh võiks teha veel rohkem, aga kui kubjas tagant ei piitsuta, siis tuleb laiskus kontidesse. Kaks korda nädalas on siiski parem kui mitte midagi eksju?

Kaal ei ole ikka veel langenud pean ma oma sõbrannadele üle päeva tunnistama ja ilmselt pean ma minema psühholoogi juurde, et saada aru, mis siis mu lapsepõlves juhtus, et ma ei ole nõus oma kilodest lahti laskma. Kui nali kõrvale jätta, siis kaalunumbrist on mul suva – see ei näita suurt midagi, aga jah ma olen ikka sama paks ja lodev kui kuu aega tagasi.

Miks ma PEAN kaalust alla võtma? Te ju teate, et riided ja (Eesti) disain on minu mitteniisalajane salakirg. Kui pool minu garderoobist võiks vabalt olla studioaugustilikult must-valge, siis teine osa sellest garderoobist oleks selline nagu allolevas Kriss Sooniku videos. See viimane outfit karjub minu nime. Samuti karjub see outfit “for the love of God, võta kaalust alla naine, sest sellised riided EI SOBI paksudele nagu sina!”  Ja just selle pärast, et ma saaksin ka ÄGEDAID RIIDEID kanda PEAN ma alla võtma!

 

Mai jakk/jacket SIIT

Mai lühikesed püksid/shorts SIIT

Kristel polo suspender top SIIT

 

Fakit, naine, kui sa ise ei tee, siis teen mina!

/ Eveliis / 2 Comments

Ma olen siin vingunud selle üle kui paks ma olen. Oma arvamust ei ole ma muutnud, olen jätkuvalt paks, aga  sellel blogis vingumisel on ka üks miinuspool. Võib juhtuda, et keegi loeb seda ja kirjutab, et fakit, naine, tee siis midagi, ja kui sa ise ei tee, siis teen mina sinuga midagi (ei kirjutanud ta muidugi päris nii, see on minupoolne kirjanduslik liialdus). Kõlab nagu ähvardus. No eks ta natuke nagu oli ka.

Ühesõnaga kirjutas mulle üks tüdruk, et vot tema on nõus mind vormi ajama. Jutuks hea küll ja nii me siin kommentaarides muudkui lubadusi andsime, kuni ühel hetkel läks ikka asi konkreetse plaanini ja esmaspäeval (vana hea klassikaline päev alustamiseks!) pidime Kardriorus esimese trenni tegema. Esmaspäeval lasin ta üle (vana hea klassikaline päev ülelaskmiseks!), aga täna enam südametunnistus ei lubanud. Jäin lihtsalt 15 minutit hiljaks. Õnneks ta ei olnud alla andnud. Tegime sooja, läksime jooksma-kõndima, tegime mõned jõuharjutused ja oligi tehtud. Ma ju tean ise ka, et tegelikult mulle meeldib, aga see kättevõtmine on nii keeruline. Pärast on hea tunne. Umbes nagu tööl käimine. Hommikul üldse ei viitsi minna, aga tööl olla on hea tunne.  Kõige frustreerivam (peale selle of koors, et ma näen alati trenni tehes välja nagu kohmetu karupoeg) on trenni juures tegelikult see, et see on nii paganama teostatav. Miks ma seda siis ei tee?

Ma nüüd loodan, et mu tore treener võtab oma missiooni tõsiselt ja ei lase mul looderdada ning, et mina ise võtan asja nii palju tõsiselt, et nendel päevadel kui ma temaga Kadriorus jooksmas ei käi, võtan ma end kokku ning teen midagi ise kodus. Üks teine sõbranna soovitas mulle Fitnessblenderit – YouTube´is olla erinevaid tasuta videosid, mis kodus tegemiseks sobivad. Lisaks pidi kodulehel saama kokku panna kava, mis sobib. Nagu te aru olete saanud, siis ma ei ole jõudnud seda veel katsetada (esmaspäeval alustan!), aga nüüd lihtsalt pean järele proovima.

Peale trenni jooksin kiiruga poest läbi, et kodustele süüa kaasa osta. Parkisin auto ära, lippasin poodi, tulin tagasi ja….avastasin oma auto risti keset sõiduteed. Autol keerasin süüte välja ja võtsin isegi võtmed kenasti kaasa, aga kas ma käigukangi “drive” pealt “parkingule” panin? Muidugi ei. #eveliisigajuhtub.

Ma pean need pildistamise jaoks mõeldud kaardid endale vist käekotti pistma, sest näha on – olukord, kus Eveliisiga juhtub, ei hüüa tulles.

 

Esimest korda elus olen ma endale vastik vaadata// For the first time in my life I cannot stand the look of myself

/ Eveliis / 35 Comments

Ma olen endaga siiani rahul olnud. Oma välimusega siis. Mind ei heiduta kommentaarid, et ma näen vanem välja, sest ma ise tunnen end noorena. Mõnikord mõtlen küll, et holy shit ma olen põhimõtteliselt 40, et see on ju juba täiesti täiskasvanud inimene, aga ma ei tunne end täiskasvanuna. Vananemine on paratamatu ja mul ei ole laias laastus vahet, kas ma näen välja 30+ või 40+ või 50+.

Küll aga pean ma tunnistama, et viimasel ajal on mind väga häirinud kommentaarid mu kehakaalu kohta. Vahet ei ole, kas see tuleb naljaga pooleks Marekilt või mu emalt või suvaliselt kommenteerijalt blogis. See on häirinud mind sellepärast, et mul on kodus peegel ja kuigi ma teen nalja, et riided on vist pesus kokku läinud, siis ma ju ise tean, et tegelikult olen ma lihtsalt ei rohkem ega vähem kui kümme kilo ülekaaluline. Mind häirivad need kommentaarid, sest need on puhas tõde. Ma olen paks! Ma olen alati nagu vist kõik naised rääkinud, et ma olen paks, aga see on ilmselt olnud selline “pean rääkima, sest olen naine”-pullikaka. nüüd ma tunnen, et ma olen paks. Ja see on nii vastik tunne.

Vastik tunne, sest ma tunnen end kehvasti. Asjad ei istu seljas, kõndides tunnen kuidas kõhupekk liigub, ma näen endal isegi seljapekki ja ainus variant näha enam-vähem söödav välja on kasutades trimmivat aluspesu. Viimane on iseenesest okei, sest on riideid, mis kohe ei istu kuidagi seljas ilma trimmiva korsetita, aga ma olen endale ette söönud ja joonud kõhu, mis meenutab rasedakõhtu. Kleit on seljas ja tuul puhub valelt poolt ning kohe joonistubki vats välja. See on õõvastav. Ausalt.

Ma olen enda peale tige, et mul pole piisavalt tahtejõudu olnud, et see kaalutõus kontrolli alla panna. Jube lihtne oli öelda, et aahhh, antidepressandid on süüdi, aga kes mul keelas siis rohkem liikuda ja vähem süüa? Ja ka vähem juua. Mul on isegi veini suhtes vastikustunne, sest see on kindlasti ka üks põhjus, miks mu kaal on tõusnud. Ma liigun küll palju, täna olen ma juba kõndinud täis üle 12000 sammu, aga see pole ju trenn. Isegi kui ma tahan end petta ja öelda, et ohh küll ma nüüd olin tubli ja kõndisin palju. Fakt on, et mulle vaatab peeglist vastu ülekaaluline mutt.

Ma saan aru, et praegu on jube popp endale rinnale taguda ja rõhutada kui äge on paks olla ning leida sellele igasugu vabandusi – sünnitanud naine, depressioonis, soodumusega, blaablaablaaa. Mõni tüsedam naine tõepoolest näeb kena välja ja mõnele mu meelest lausa isegi sobib natuke paksem olla ning samuti ei arva ma, et kõik peaksid olema piitspeenikesed, aga sellest ma ei räägigi. Ma tahan olla normaalkaalus. Istuda nii, et ma ei peaks vastikust tundma oma kõhtu vaadates või häbeneda silmad peast kui näen oma käsivarsi. Ida tegi must eile pilti. Oli see siis vale või just nimelt õige nurk, aga mul oli esimest korda elus ennast vastik vaadata.

//

So far I have been satisfied with myself. That is with how I look. I was not bothered with the comments that I appeared older, because I feel young inside. Sometimes I do think that “holy s**t, I am almost 40” and that means being an adult, but I don’t feel like an adult. You cannot help getting older and in general I don’t care if I look 30+ or 40+ or 50+.

But I must admit I have been very annoyed with the recent comments towards my weight. Doesn’t matter, if Marek or my mother makes fun over me or if it is a random comment in my blog. It has bothered me, because I have a mirror at home and though I joke about my clothes shrinking in the wash, I do know that I am just 10 kilos too heavy. These comments get to me, because they represent the truth. I am fat! Like many women, I have also complaint about being fat before, but that was more like the bulls**t you need to tell since you are a woman. Now I feel I am fat. And that feeling is repulsive.

Horrible feeling and I feel terrible. My clothes don’t fit properly, I feel the fat wobbling on my belly when walking, I can see fat on my back and the only way to look decent enough is to wear trimming underwear. The latter as such is acceptable as there are clothes that won’t look good at all without a trimming corset. My problem is that I have eaten and drank so much that now my belly makes me look pregnant. For example, I wear a dress, the wind is blowing from the wrong angle and straight away you can see my pregnant belly. It’s disgusting, honestly.

I am angry with myself for lacking willpower and not getting this weight gain under control. It was so easy to say it is the antidepressants, but who forbid me to exercise more and eat less? And drink less too. I even feel reluctant towards wine, because that is definitely one of the reasons I have put on weight. I do move around a lot, I have done 12000 steps today already, but that is not exercising, is it? Even if I try to trick and praise myself for being good walker. The fact remains – when I look into the mirror I have one overweight old lady staring back at me.

I understand it is really fashionable to show off and find excuses when you have too many kilos on you – you gave birth, you are depressed, you have tendency to become overweight, bla–bla-bla. Some bigger ladies do look good, I  think being a bit overweight actually suits some people and I don’t think that everyone should be too skinny, but I’m not talking about this anyway. I want to be in normal weight. To be able to sit so that I don’t feel repulsed by my belly, or feel embarrassed when I see my arms. Ida took a photo of me yesterday. Whether it was from the wrong or maybe in fact from the right ankle, but for the first time I couldn’t stand the look of myself.