Mulle meeldib õhtuti kuulata Vikerraadio päevakommentaari, see võtab alati suhteliselt humoorikalt kokku päeva tippsündmused. Eilseks uudisest, millest, kuidagi ümber ei saanud, oli koroonaviiruse jõudmine Eestisse. Olen aus ja ütlen, et ega see nüüd teab mis meeldivalt ei kõlanud, ent ometigi ei tundnud ma ka paanikat, et lukustaksin nüüd pere koduseinte vahele kuniks tuleb uus uudis, et viirust enam ei ole. Kuniks must käsi, millest Kaupo Meiel oma kommentaaris rääkis, on kadunud ja enam ei tapa. Mäletate lapsepõlvest seda õudusjuttu, et must käsi on sinu linnas, must käsi on sinu tänaval, must käsi on sinu magamistoas? Praegu ei ole õudne, aga lapsena oli see üks õudsamaid (ja põnevamaid) mänge. Istud pimedas toas ja ootad, kelleni must käsi jõuab. Nüüd levib meedias sama õuduslugu, ainult musta käe asemel on koroonaviirus. (lugu ja kogu kommentaari kuulake siit) .
Mina ei ole veel paanikat tundnud, aga jälgisin hirmuga kui paljud tundsid juba enne kui esimene koroona viirusesse haigestunu tekkinud oli. Pärnu Postimees jagas uudist, et haiglas on koroonaviiruse kahtlusega patsient, seda artiklit jagas vähem kui tunni ajaga pea tuhat inimest, et nüüd on viirus kohal. Paar tundi hiljem avaldas Pärnu Postimees uudise, et tegu oli valehäirega. Seda enam nii palju ei jagatud. Veel paar tundi hiljem avaldas Delfi artikli, et Pärnus on koroona viiruse kahtlus ja uus paanikalaine läks lahti. Tegelikult on lausa tülgastav lugeda artikleid, mille eesmärk ongi paanikat külvata. Ma saan aru, et paanika justkui ühendab inimesi, kõigil on korraga justkui ühine vaenlane, kelle vastu võidelda, aga inimesed, teeks nüüd niimoodi, et kasutaks natukene kainet mõistust. Viirusel on ükskõik – see levib niikuinii, kas me oleme paanikas või võtame asja rahulikult. Kaine mõistus on midagi sellist, mis võiks olemas olla, see ei ole nagu auto lisavarustus, mis on vaja olnud juurde osta, minu teada peaks see meil kõigil vaikimisi sisse programmeeritud olema. Sellistel hetkel tasuks seda kasutada. Kui muidugi järgmine päev selgus, et esimene juhtum on ikkagi käes, siis plaksutasid käsi need, kes olid paanikat varasemalt külvanud – ma ju ütlesin, nüüd on see siin, nüüd on kõik läbi. Meile tõepoolest meeldib paanika. Sajab lumi maha – keset talve- kah tekib väikestviisi paanika.
Ühes olen ma veel Kaupo Meieliga nõus. Tervishoiuinstitutsioonid kinnitavad sellistel juhtudel alati, et paanikaks pole põhjust ja avaldavad rahustavaid artikleid, mis on tore, aga samas ei ütle need institutsioonid kunagi üheselt ja selgelt, et vat nüüd on küll paanikaks põhjust. Seega pisike kahtlus (ja õigustatud hirm) ikka jääb, aga minu meelest peaks jällegi aitama kaine mõistus. Ja kui see ei aita, siis enda rahustamiseks tasub teha klaasike suhkruvett. 2011.aasta suhkrupaanikast peaks kodudes suhkrut piisavalt palju olema küll.
Aitäh, Kaupo Meiel, selle päevakommentaari eest!