Teate, mida ma kõige rohkem kardan? No lisaks sellistele tavapärastele asjadele, mida ma kardan – linnud, maod, kõrgus, agressiivsed inimesed, terrorism, paadisõit…Ma kardan halbu sõpru. Ei, mitte selliseid nagu mina, kes ma olen klassikaline halb sõber selles mõttes, et ei oska oma sõpradele välja näidata kui olulised nad mulle on, vaid lapse halbu sõpru. Ma olen nii palju kuulnud lugusid, kuidas VÄGA korralikest peredest VÄGA korralikud, hea õppeedukusega, sõnakuulelikud, tublid ja aktiivsed lapsed on sattunud nö halba seltskonda ja digimuutunud. Ma ei kujuta ette, mida ma teeks sellises olukorras. Mida saab üldse lapsevanem teha? Kas see on koduse kasvatuse viga või lihtsalt selline paratamatus, mis võib igaühega juhtuda?  Täiesti õudne mõte.

Miks ma sellest räägin. Sest ma lugesin just uudist, et Tallinnas avati esimene laste kainestusmaja: Eesti lapsed tarvitavad järjest rohkem alkoholi, viimastel andmetel on lausa iga kolmas 11-aastane Eesti laps proovinud alkoholi ja iga kolmas 13-aastane olnud purjus. Et alaealist purjutajat ei luba seadus viia kainestusmajja end välja magama, siis avati Tallinnnas Eesti esimene laste kainestusmaja.

No ja ma siis korraks õudusega mõtlesin, et aga kui minu laps satub sellisesse seltskonda, kus 11-aastased joovad ja ma peaksin talle LASTE kainestusmajja järgi minema. Ulme. Ma ausalt ei liialda kui ma ütlen, et 11-aastaselt ronisin ma sõpradega mööda aedu ja lugesin puu otsas raamatut. KUIDAS saab olla võimalik, et aastal 2018 leiavad LAPSED, et alkohol on meelelahutus? Issakene noh, lapsepõlves oli ju nii palju muud põnevat, mida proovida ja millega tegeleda!