Marek ütleb, et tema ei lähe enam minuga restorani, sest ta teab, et 50/60 on võimalus, et ma lähen oodates närvi. Mina ütleks, et ta teeb mulle liiga, ma lähen närvi vaid siis kui ma olen perega söömas ja kahele tuuakse toit lauda ning mina pean ootama. Ja ma ei pea silmas mingit paari minutit, mille ma loomulikult ära kannatan, aga kui teistel on toit juba peaaegu söödud ja ma ikka ootan, siis mul läheb tuju ära, sest siis see ei ole enam koossöömine. Mäletate kui ma Haapsalus Müüriääre kohvikus vihastasin, sest keegi ei märganud, et ma lauas istun, kuigi ma käisin juba ka leti ääres küsimas, et kas pean letist tellima, aga ootasin ikka edasi, kuniks lõpuks vihast puhisedes läksin uuesti leti juurde, et uurida, kas ma saan menüü või mitte. “Pole nüüd vaja kurjustada,” sain ma vastuseks, “me ei pannud teid tähele.” Nagu mis vabandus see on? Õues oli samal ajal teenindada veel vaid üks laud. Te ei pannud oma klienti tähele ja lasite mul lihtsalt pool tundi niisama oodata. Siis ma lähen kurjaks.

Aga on veel üks ootamise-liik, mis mind veel rohkem närvi ajab. Mul oli kunagi ääretult tore ja suurepärast tööd tegev iluteenindaja, tegi mind pealaest varbaotsani ilusaks, nii palju kui tellija materjalist seda teha andis, aga mida aeg edasi, seda rohkem hakkas ta hilinema ja ei pidanud aegadest kinni. Kui mul oli aeg pandud kella 17ks, siis võis mürki võtta, et 17.15 ta ei olnud veel eelmise tööga valmis. Mõnikord juhtus, et tal läks eelmise tööga 45 minutit kauem.