Mallukas kirjutas eile hilinemisest ja ma jäin selle teema peale pikalt mõtlema. Mulle tundub, et laias laastus jagunevad inimesed kaheks – need, kes kardavad hilineda ning on alati varakult valmis, ja need, kes elavad yololt ning ei saa üldse aru, mis stress sellega on kui kuhugi isegi hiljaks jääda.
Mina kuulun vaikimisi esimesse gruppi. Jah, tuleb ette olukordi, kus ma jõuan viimasel minutil lennukile, laevale, aga 99,9% olen ma alati igal pool varem kohal. Ma varun alati endale aega eksimisteks, sest tundes mind, eksimisi tuleb ette, ja kui mul on tundmatus kohas kohtumine, siis mõnikord, võimalusel, ma otsin selle koha eelmisel päeval juba välja, et mitte õigel päeval hilineda. Kõige hullem mu jaoks on see kui olen näiteks reisil koos hilinejaga.
Kehakoostise analüüs on hea ja odav viis inimestelt raha kätte saada. Kui tõsiselt võetav see on, on iseküsimus.
Saan aru, et sinu soov on siin minu valikut maha teha, jäägu sulle see õigus:)
Hmm…huvitav jauramine selle kaalu üle käib mõnel. Mina olen kade ja leian ka, et kui ma kaalu kaotasin oleks võinud mingi lihtne abivahend olla. Õnnetuseks oli vaene üliõpilane ja ei olnud muud varianti, kui oma toitumine korda teha.
Mis “Nunnu” absoluutselt vales kohas olevasse kommentaari puutub, siis kehakoostise analüüs on väga hea indikaator. Palju parem, kui mingi KMI. Inimene võib olla normaalkaalus, aga kui on ikka keskkohast tünn, siis on kehal üleliigne rasv ja see keskkohta kogunenud rasv on ohtlikum kui sama palju rasva ühtlaselt ladestununa. Ja üleüldse kas Eveliis võttis sinult midagi ära? Või oled hoopis ise kade?
Ja mind ajavad eriliselt närvi need inimesed, kes kogu aeg nagu ora tagumikus kaagutavad, et me jääme hiljaks 😀 No kui jääme, siis jääme… Ma tunnen, et selle hilinemisega on natuke nagu kaalulangetamisega (kui siin hiljutisi aktuaalseid teemasid paralleeliks tuua). Sul on mingid inimesed, kes on eluaeg regulaarset trenni tegemata 50 kilo kaalunud (süües sealjuures kõike, mida soovivad) ja siis pööritavad silmi ja targutavad, et “iiiissshand jumal, ei ole ju raske normaalselt süüa ja ennast natuke liigutada” ja need inimesed ei hakka kunagi aru saama, et maailmas on ka teistsuguseid inimesi, kelle keha lihtsalt sel viisil ei toimeta. Hilinemise puhul on minu jaoks see lühinägelik targutamine siis see kui keegi ütleb, et sa pead LIHTSALT varem üles tõusma/valmis panema hakkama/õhtul asjad kokku panema vms. Aitäh! Tead poleks ise selle peale tulnudki, eksole… Minu aju pahatihti näiteks ei suuda adekvaatselt arvestada, kui palju mul mingiks asjaks aega kulub. Sellise igahommikuse toimetamise ajakulu saab jah enamasti enam-vähem paika timmitud, aga näiteks mingi asjade kokku panemine ongi hea näide – ma võin mõelda, et oh, kella kolme paiku tahtsime hakata teise linna mehe vanemate juurde sõitma nädalavahetuseks, et ma siis kell kaks hakkan pakkima ja reaalselt see kalkuleerimine, et mida vaja on (mõtlen läbi kõik tegevused, mida plaanis teha on ja et mul oleks iga asja jaoks sobilikud riided + väike varu), kus toas mingid asjad hetkel on, millisesse kotti ma need asjad panen jne ja kell ongi juba kümme minutit kolm läbi, okei, kott saab kokku nt järgneva viie minutiga, aga siis pean veel endal riided vahetama, dušši all käima, veidi koristama (sest ma ei suuda kodust pikemaks ajaks nii ära minna, et nt mustad nõud kraanikaussi jäävad vms) ja märkamatult (ja ma ei valeta, minu jaoks ongi see märkamatu), on kell juba viis, samas tundunuks absurdselt narr asjade aktiivse pakkimisega kell 12 alustada, sest kamoon, ega ma kolm tundi ju nädalavahetuseks ei paki?! Siinkohal pean vajalikuks rõhutada, et MINU JAOKS ei ole see probleem – me ei lähe ju kuhugi kella peale ja seega ei saa me ka “hiljaks” jääda. Samas, abikaasa on närviline ja puhevil, sest tema OMA PEAS oli arvestanud, et stardime kell kolm ja kui seda ei juhtunud, siis… hilineme noh 🤷🏼♀️ Sealjuures on paslik märkida, et ajal mil mina tuulispasana mööda korterit torman, aga tema on enda arvates valmis, istub ta ja lahendab ristsõnu või mängib pilli ja kui suvatsen siis märkuse teha, et äkki teeks ise siis köögi korda või vahetaks lapsel riided ära, mitte ei pööritaks silmi, et kuidas minul nende asjadega, mis kahekesi tehes poole kiiremini läheks nii kaua aega läheb, saan siira vastuse, et aga ta ei teadnud, et need ka tehtud peavad saama enne minekut 🙄 No see on selline näide, kus tõesti ei ole kella peale minek, aga ka siis kui on, olen ikka viimase minuti peal omadega – näiteks ei suuda ma pahatihti arvestada, et kui kuhugi sõidab nt 20 minutit, siis lisaks sellele, et enda muus mõttes kodusele valmisolekule lisaks 20 minutit enne asja algust, oleks pidanud eraldi aja arvestama ka õueriiete selgapanekule, auto lumest puhastamisele, tiirutamisele ja parkimiskoha otsimisele, parkimiskohalt sisse minekule üleriiete seljastvõtmisele jne. See oli nüüd hästi robustne näide ja üldiselt kui sõit on 20 minutit, siis arvestan ikka, et startida võiks nii, et olla nt 10 minutit enne asja algust kohal, aga just sellised pisiasjad, söövad selle ajavaru märkamatult ära ja lõpuks astun ikka uksest sisse “koos kellaga” või veidi hiljem. Ma saan ratsionaalselt seda lugedes täiesti aru sellest, et ilmselt tahaks igaüks nüüd öelda, et “aga… hakka lihtsalt varem pihta”, aga see lihtsalt ei toimi miskipärast! Ülikooliajal jõudsin iga päev 10 minuti võrra äratust varasemaks pannes sinnani, et ärkasin juba kaks tundi enne loengute algust (kooli oli 10-minutiline jalutustee), kuid hiljaks kippusin jääma ikka samamoodi kui pool tundi enne loengu algust end voodist välja ajades. Siinkohal jõuangi selleni, et hilinemine kui selline ei ole enamasti inimese valik – julgen väita, et mitte ükski “krooniline hilineja” ei alusta päeva sellega, et mõtleb välja, kuhu ta läheb 10 ja kuhu 30 minutit hiljem. Asjad lihtsalt kujunevad nii. Keegi ei istu sel ajal kui sina autoga maja ette jõuad arvutis kassipilte vaatamas ja pöidlaid keerutamas, et alles siis tegutsema hakata, enamasti käib aktiivne valmistumine juba jupp aega enne, lihtsalt… ei jõuta valmis. See näiline rahlikkus ja mittepõdemine kuhugi veidi hiljem jõudmise pärast ei ole mitte ükskõiksus kaaslaste suhtes, vaid enesesäästmise meetod, mis pärast aastatepikkust närveldamist, tormamist, süütunnet ja enda peale vihastamist on ainuvõimalik toimetulekumehhanism ja seda ütlen ma puhtalt oma isiklikust elukogemusest. Pean vajalikuks mainida ka, et tegu on “kahesuunalise tänavaga”, st et ma ei pane pahaks ka kellegi teise hilisemat jõudmist (kui see just lennukist mahajäämist kaasa ei too) – püüame parimat, kõigil juhtub, ei ole nii, et ise hilinen, aga teistelt nõuan täpsust. Üldiselt proovin ma alati ikkagi õigeks ajaks jõuda. Kuna tean, et mul igasugune valmispanek ja toimetamine kaua aega võtab, siis eelistan palju asju, ka sõitmisi, planeerida hilisõhtule, sõitude puhul siis nii, et ei peaks mingiks kindlaks kellaks jõudma, siis pole vahet, kas stardime õhtul kell 8, 11 või öösel kell 1, hommikul oleme kohal ja meil on terve päev aega. Kui plaaniks sõidu järgmisele hommikule (juhul kui pole kellapeale minek, vaid nt lihtsalt nädalalõpp eemal vms), jõuaksime suure tõenäosusega heal juhul hilisel pärastlõunal ja igal juhul enda (kui jõuame hilja) või teiste (kui mulle pidevalt selle hiljaks jäämise jutuga pinda käiakse) peale pahasena. Igasugused triikimised-pakkimised asjad teen ka kas või öösel, sest ma tean, et hommikul ma lihtsalt ei jõuaks valmis omadega, reiside puhul on tavaline, et reisile eelneb allnighter, sest no ma olen lihtsalt aeglane! Igapäevaelus tulebki siis kuidagi balansseerida – püüan jõuda alati täpselt, aga olen endaga ammu rahu teinud, et mõneminutiline hilinemine ei ole maailmalõpp ja pigem jään veidi hiljaks kui nt jätan hambad pesemata hommikul, sest avastan, et peaks juba uksest välja astuma (hambapesu on mu hommikurutiinis alati viimane asi). Üldiselt tunnen, et olen täitsa tubli, sellistele “kella peale” asjadele enamasti ikka jõuan, kui siis mõneminutilise hilinemisega, aga jubedalt materdav on vaimsusele see hilinemise maailma suurimaks paheks pidamine küll, sest asi on “lihtsast” kaugel.
Lähen jube pikaks ja väga raske on seda juttu siin kuidagi kenasti kokku võtta, sest ma tunnen, et kui palju tahes ma ka ei seletaks, on kogu seda asja üldse jube raske sõnadesse panna, aga lõpetan siis ühe sinu näitega – see Vembu-Tembumaa lugu läheb minu jaoks suht sellesse samma patta nagu minukirjeldatud ämmajuurdesõit, kus ma absull probleemi ei näeks – kui mina plaaniks kõigepealt kellegagi koos kuhugi mingile väljasõidule minekut ja pärast seda teise linna sõita (kuhu mul ei ole vaja kella peale jõuda), siis see olekski selline päev, et aega ju on. Minu jaoks peaks selline ettevõtmine olema mõnus kulgemine ja sõitma hakkan siis kui eelmine asi tehtud, olgu see siis või hilisõhtul, mingisugune kella peale ärkamine ja kella peale kohalejõudmine (juhul kui ei ole mingeid konkreetseid reserveeringuid, etendusi vm päriselt aja peale minemist nõudvaid asju), rikuks päeva minu jaoks totaalselt ära 😀
Ma ei kaaguta kunagi, et “hakkame liigutama, me jääme hiljaks”, see lihtsalt tekitab minus ebameeldivustunnet KUI jääme hiljaks KUI on kellapeale minek.
Ja mis puutub Vembu-Tembumaasse, siis jah, olen laias laastus nõus, et sellised asjad ei ole kellapeale minek ja ka mulle meeldib mõnus kulgemine. Selle erinevusega, et kui mina olen öelnud, et mul on vaja startida kell kümme, sest pean ka edasi jõudma ja kuigi ka sinna polnud tõesti vaja kella pealt jõuda, siis kui käin nt vanaema juures harva ja pean järgmisel hommikul edasi liikuma järgmisse kohta, siis tõesti mulle on olulisem seal rohkem aega veeta kui oodata oma sõbranna järele, kes kokkulepetest kinni ei pea. Minu arvates on sellises olukorras ebaviisakas asjad oma temposse tõsta, sest kammoon, pole ju täpset aega paigas ja mis siis on kui kaks tundi hiljem jõuad. Kui oleks niisama olnud VAID Vembu-Tembu maale minek, siis oleks mu suva olnud ja olekski kulgenud, oleks ka seal mängumaal olnud sulgemiseni ja koju tagasi sõitnud ning chill. OIukorrad on siiski tiba erinevad!
Täiega samas paadis. Olen jõudnud selleni, et kellegi järgi ootamine solvab mind. Sest minu jaoks see näitab, et teine inimene ei pea minust nii palju lugu, et vastavalt meie kokkuleppele oma aega planeerida, ta ei hooli minust sel määral, et mitte panna mind kuhugi rumalalt ringi tatsuma, kuni ma ootan. Tal on üksõik, mida ma tunnen või kuidas oma ootamise aega sisustan. Ma saan aru, et need hilinejad nii ei mõtle, aga nii ma oodates tunnen.
Mul oli kunagi mani/pedi tegija, kes ALATI lasi mul oodata, sest tal oli vaja kiire söögiamps/lausa louna teha või kellegagi vestelda. See hetk kui ootasin jalad juba kûlmas vannis kuniks tema kellegagi “ärivestlust” pidas, sain aru et ta ei hooli absoluutselt minu ajast ja loobusin ta teenustest. Aitas ootamisest.