“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
Kui palju erinevaid emotsioone võib tuua üks reede? 1) Olen kaks kuud töölt eemal olnud läbipõlemise pärast, kuid siiski poolsalaja mõtisklenud asjade kallal, mida teha, et sügis-talvine periood tuleks äge ja rahavarohke. Koos kohalike kunstiinimeste/ kogukonnainimestega oleme me töötanud ühe “secret projekti” kallal, mida teistele presenteerida kui tagasi tööl olen – juba esmaspäeval ja ma olen olnud nii elevil. 2)Aga see reede võib muutuda ka nii, et saad hoopis koondamisteate – nii nagu sain mina ja selleks ma valmis ei olnud. Kindlasti on inimesi, kes teevad seda tööd paremini, ma ei vaidle, aga ma tegin seda kindlasti kirega, arrmastasin oma tööd nagu see olekski see minu “thing”. Siiski vist mitte piisavalt. Valisin haiguslehe ja tervisepausi, sest kiirabi kuldkliendiks olemine muutus juba tüütuks. Ei olnud õige otsus. See maksis mulle mu töö, mida ma armastasin. Mis ma selle kind of enesehaletsuesega öelda tahan? Ma tundsin, et olen stressist ja ületöötamisest üle saanud, võimelime tagasi minema, aga tänase päeva seisuga olen ma hoopis tööturul saadaval. Ehk siis. Ma olen emotsionaalne. Segane. Omamoodi. Aga mul on tunnetus, mis töötab. Ma armastan ürituskorraldust, turundust, influencer marketingi, marketingi, mis suunatud väljapoole Eestit ja kui need veel on tiba “out of box”, mitte vaid “aesthatic”, siis see olen mina. Ei, ma pole vaid diip kunstiinimene – ma armastan ka Excelit ja analüüse, GA4 sai minu lemmik viimase paari aasta jooksul. Keeli valdan ka. Eksporti ja strateegiaid ka. Päris hästi, ausalt. Tunned kedagi, kes tunneb kedagi, kel sellist “saamatut” vaja oma tiimi? Palu tal mulle helistada – 50 18 942 või siis kirjutada eveliis.kundzujev@hotmail.com. Usu, ma tean ja oskan asju!
Siin planeerisin ma just üht sügist Oiuteemalist näitust, et sel kohal elu sees hida, aga kahjuks jääb see projekt esitamata.
Kui te olete minuga ühevanune, siis võib olla te mäletate veel neid juubeleid vanavanemate juures, kus keset tuba kaeti valge linaga laud, toodi välja parimad lauanõud, kristallpitsidega kõrvuti olid laual imearmsate looma- ja lillepiltidega õrnast õrnast klaasist morsiklaasid, tuba oli ehitud kaskedega, laual värsked aia- või metsalilled ja taustal mängis vaikselt krabisedes “Käe ulatab noor paadimees nii lahkelt neiule, kes aralt seisab tema ees, et sõita üle vee…” Üle toa hõljus pidulik ootusärevus.
Umbes sellisele ajarännakule viis Hannes Rüütel meid Oiu sadamas eelmisel nädalal kui ta seal esitles oma esimest ehtekollektsiooni nimega “Oiu”. Ma olen talle selle eest nii tänulik. Minu vanama lahkus meie seast küll juba eelmisel aastal, kuid ikka tunnen ma temast nii puudust ja talle mõeldes tulevad pisarad silma. See nostalgiline ajarännak meenutas mulle kõiki neid armasaid hetki Kivi ja Uuel tänaval ning Vasulas. Ma olen üks ütlemata õnnelik inimene, et minu elus on olnud sellised inimesed nagu vanama Koidula, Andu ja tädi Helju. Omamoodi hellitasid nad mind küll ära, kuid nad õpetasid ka seda, mis elus tegelikult oluline on – nad olid minu elus versioon raamatust “Kõik, mis ma tegelikult teadma pean, omandasin ma lasteaias”.
Kui me veebruarikuus seda üritust hakkasime planeerima, siis mõtlesime me mõlemad Hannesega maikuu peale, valitud kuupäevaks sai 21.mai. Ilmselt valisin ma selle alateadlikult, sest 21. mai on tädi Helju sünniaastapäev, see oli lapsepõlves üks mu lemmikumaid päevi, sest siis kattis tädi alati kõige kaunima söögilaua, külla tulid peenelt riidesse pandud prouad ja laud oli täis hõrgutisi. Mul lubati sel päeval alati juua koos nendega kohvi, sellest kohvitassist, mis tänaseks on katkise kõrvaga, aga seisab aukohal meie puhvetkapis. 21.05.2025 oli tädi Helju 100. sünniaastapäev.
Kui mulle lõpuks kohale jõudis kui erilise kuupäeva ma olin välja pakkunud, teadsin ma, et sellest saab eriline ja ilus päev. Ma ei eksinud.
Terve päev oligi täis mõnusat ootusärevust. Hannes toimetas väljapanekuga, kaasas olid vanavanemate kodust toodud vaibad, pildid ja need kaunid punutud korvid, mis on ta vanaisa käsitöö. Oiu restoran, mis iseenesest on imearmas koht, muutus aina imelisemaks. Ma kuulsin sosinal Oiu lugusid. Mina püüdsin katta lauda ja olla kuidagi kasulik, aga pean aus olema, et kõige paremini tuleb mul välja projektijuhtimine ning enne kui ma arugi sain olin ma tööle rakendanud hoopis meie üritust kajastama tulnud ajakirjaniku. Kes see teine asju nii ajab kui mitte mina. Ajakirjanik-Triin pani üles kardinad, seina pildid, tassis meiereist kohale nõud, korjas lauanõude iluks lilli ja ühesõnaga lõi terve päeva ja õhtu jooksul käed külge absoluutselt kõigele, mida vaja teha oli. Samal kui mina…pläkutasin. “Oma isa laps,” ütleks vanama Koidu selle peale ja see ei ole üldse mõeldud halvasti. Vanamale meeldis mu isa väga ja üks tema lemmiklugusid, mida ta pidevalt rääkis oli see, kuidas vanaema lõhkus puid, isa istus kõrval kännul ja rääkis naljalugusid ning töö läks nii libedalt. Ma usun, et Triin võib minu kohta umbes sama öelda.
Päris Projektijuht oli muidugi ka platsis. Vaatas üle, et olukord on kontrolli all ja põõnas päikeselaigukeses kuni külaliste saabumiseni. Siis algas tema töö – kõik külalised pidid saama kätte võimaluse talle pai teha. See on auasi. Kui sa ei ole Projektijuhi pai saanud ja ta pole sulle sülle roninud, siis sa ei ole Oiul käinud.
Köögist oli tunda hõrgutiste lõhna ja jällegi tuli mulle meelde tädi Helju sünnipäev. Ta oli võrratu kokk ja üks osa sünnipäevast oli just see, et ta hakkis ja lõikus ja küpsetas ja keetis ja praadis juba varahommikust saati köögis. Kohe kui sel päeval trepikotta sisse astusid, tulid sinna mõnusat toidulõhnad ja mida lähemale neljandale korrusele, korteri number 26 taha jõudsid, seda tugevamaks need toidulõhnad läksid. Mõnikord tegi tädi rasvas küpsetatud kaneeli ja suhkrupirukaid. Mul on siiani nende maitse suus. Või ei, see ei pruugi olla tõsi. See maitse võib olla Oiu köögist tulnud pontšikute hõrk maitse.
Nende pontšikutega on üks omamoodi lugu. Kui Oiul kevadmenüüsse muudatusi tehti, siis käis läbi ka see pontšikute mõte ja kohe sellest hetkest kui ma neid maitsta sain, armusin ma nendesse. See oli kõige ehedam lapsepõlvemaitse. Need ei läinud küll seekord veel menüüsse, aga Hannese üritust korraldades ma palusin ekstra, et neid saaksime külalistele pakkuda, sest mulle tundus, et see on see täpikene i peal. Nostalgise ajarännaku juures oluline komponent. Omamoodi sild, mis ühendab. Hannese Oiu lapsepõlvemälestused ja minu Vasula ning Uus tänav 20 lapsepõlvemälestused.
Seda, et õhtul inimesed pontšikute pärast vaata, et kaklema lähevad ja olid valmis neid kaasa ostma, selleks ma valmis ei olnud:) Olen tänulik, et köök mulle vastu tuli selle erisooviga.
Aga see polnud veel kõik, mida köök pakkus. Iga kord kui ma seal söön, tahaks ma peale sööki püsti tõsta ja tänada kokkasid tormilise aplausiga. Ma ei ole toidukriitik ega ka gurmaan, kuid ma hindan väga head toitu. Toitu, mis on lihtne,aga samas elegantne, maitsed, mis on selged, mõjudes üheaegselt nii üllatavalt kui koduselt. Praetud räime sööks ma vaagnateviisi. Kohast ei ole siiani kõhtu täis saanud ja toidu suhtes vägagi pirtsakas Ida sööb ära terve šnitsli ning limpsib sõrmed ka veel puhtaks.
Armsad Oiu köögivõlurid, võtke veelkord palun vastu minu ovatsioon. Prikele teen ka sügava kniksu, et nad meid parimate suvejookidega kostitasid. Shanky’s, sellest saab meie suvi!
Külalised hakkasid saabuma, üks soojem ja siiram kui teine. Seda on raske sõnadesse panna kui palju helgust selles õhtus oli – külaliste naer, väljas paistev päike, mõnus võbe restoranis ja loomulikult Oiu kitseke. Hannese ehtekollektsiooni esitlusele eelnenud lood lapsepõlvemälestustest, meenutused vanavanematest, esimesest kollektsioonist, mille ta lõi mõeldes oma perele ja saades inspiratsiooni vanavanemate kodus olnud seinavaibast, õdede ja ema lõbusad lood ja täpsustused Hannesest tõid meile päriselt pisarad silma. Õhtu lõpetasime Jõemajas Hannese ja ta õdedega juttu ajades ning käsi südamel ma ei ole näinud nii kokkuhoidvat ja harmoonilist perekonda. See nendevaheline harmoonia ilmselt on ka see, mis Hannese loomingus peegeldub ja muudab selle eriliseks, tema esteetiliselt väga kaunisse loomingusse on sissekirjutatud kodusoojus.
“Oiu kitseke” puges meile kõikidele veel rohkem südamesse ning sai sel õhtul veelgi sügavama tähenduse. Mina kannan ka enda kitsekest uhkusega kaelas. See on üks tähendusrikkamaid kingitusi minu elus. Ma loodan väga, et me kohtume “Oiuga” Oiul veel. Miks mitte järgmisel korral juba sügisel kui tuul lõõtsub ja lehed keerlevad tantsus, vihmapiisad trummeldavad tasa aknaklaasil,aga Oiu restos sees praksub kaminatuli, õhk on täis kodusoojust ja lugusid – neid Oiu lugusid, mis ootavad just sind.
Veel eile hommikul oleksin ma öelnud, et oli üks kehv nädal. Asjad ei sujunud. Tuju oli paha. Köha, mis ei tahagi lõppeda, ei lase magada. Sellest ka väsimus. Tüdimus. Ma lugesin päevi puhkuseni. Saaks vaid eemale kõigest.
Aga siis hakkas kõik ootamatult palju paremini minema. Lausa positiivselt. Esmalt sain ma teada, et Dexteri vereproovid on korras, arst tellib talle ära läätse ja juba märtsi teises pooles läheme me opile. Üks kolleeg mainis, et ma olen nii elevil kui sellest räägin ning pean ausalt tunnistama, et pole ammu nii elevil olnud ühestki asjast. See lootuse valgus seal tunneli lõpus. See on imeline.
Ma avastasin, et kõige lihtsam on mitterahul olla. Noh, et võtad kogu negatiivsuse ja probleemid ja upud enesehaletsusse. Mitte miski ei toimi, kõik on valesti, hakkama ei saa. Kurdad ja soiud ja loodad, et keegi patsutab õlale ning ütleb, et ei, ei, sa oled ikka väga tubli tüdruk.
Nagu te aru olete saanud, siis ma olen siin viimasel ajal olnud üsna ummikuks oma asjadega. Rahulolematu. Mul on endale seatud mingid eesmärgid ja siis kui asjad pole läinud nii nagu peaks, olen siin istunud ja mõelnud, et mida kuradit ma siis valesti teen ja natuke on tekkinud käega löömise tunne.
