Mina ei tea, miks minul täna jummalast sinine reede on. Masendus on peal, no mitte otseselt masendus, aga selline tilluke kass on kuidagi kukil, töö tegemine läheb vaevaliselt ja ma ei suuda ära oodata, kuna kell viis saab, et saaks poe kinni panna ja koju minna. Oleks seal veel vaid veini kaaaaa! Ma ei tea, kas nostalgial ja depressioonil on mingi seos, aga nii olengi ma terve hommikupooliku mingeid vanu pilte ja lugusid sirvinud. Üks, mis mulle endale kohutavalt meeldib on see allolev. Mitte nii väga jutt ise, vaid see situatsioon, killuke kunagisest argielust: 

Vahest kohe tasub vanades asjades tuhnida ja tunda rõõmu selle üle, et igasuguste suurpuhastuste ja kolimiste käigus ei ole ma siiski kõike seda „mõttetut pahna” ära visanud. Nii tore on sentimentaalselt sorida vanades kirjades, juba sellepärast et täna ei kirjuta keegi enam kirju, selleks ei ole enam lihtsalt aega. Ja ei olegi ju kellelegi kirjutada. Ja põhjust nagu ka ei ole… Oleks ju suht koomiline kui kirjutaksin emale teise linna kirja:

„Kallis ema,

Tuleme järgmisel reedel, 01.11 Tartusse. Loodan, et olete kodus. Olen hetkel küll natuke külmetanud, aga muidu on meil kõik hästi. Marekil läheb töö juures ka hästi.

Kuidas teil läheb?

Liisu „

Suht totter, eksju? Selle asemel on mobiiltelefonid ja e-post. Ainukesed „kirjad”, mida me veel mingil määral saadame ja saame, on jõulukaardid. Nii ma siis lugesingi vanu kirju, mis tädi, vanaema, ema, sõbrannad olid mulle kirjutanud, kui ma Norras olin. Täitsa lahe kohe! Natuke piinlikud ka ja naiivsed, aga ikkagi armsad.

Sellega seoses tuleb mulle meelde, et lugesin hiljuti ühte nõuka-aegset raamatut. Tegelikult oli raamat tõsistest asjadest ja noorte probleemidest, aga ometi ajas see naerma. Kogu see raamat tundus nii naiivne ja aegunud, olles samas armas suur kogum nõukaaegset olmet, mis pani mind muigama, sest see tõi meelde nii palju seda veidrat unustustehõlma vajunud argipäeva.

Näiteks? Aga palun:

Kodust ära minnes pandi uksele vahele paberilipik, millele oli kirjutatud : „Läksin poodi, tulen poole tunni pärast. Kell on 13:40” või „Olen Sale juures, lase kella” või „Oota. Tulen kähku tagasi. Kell on hetkel 12:15”.

Nojah, aga kuidas sa muidu jätsid ootamatutele külalistele informatsiooni. Külalised ei saanud ju ette helistada, sest telefone lihtsalt polnud. Tuldigi niisama, ootamatult ja ette hoiatamata. Ja selge see, et oli ju vaja jätta mingi teade, kui vaid korraks kodust ära mindi. Igaks juhuks. Äkki on just täna see päev kui keegi külla tuleb.

Mõnikord oligi koju tagasi tulles ootamatu külaline ukse taga, istus trepiastmel ja ootas. Teinekord oli ukse vahele jäetud vastukiri: „Käisin siin, teid ei olnud kodus. Ootasin natuke, aga tulen siis teine kord. Janne”. Mõnikord oli ukse taga ka kaasavõetud tort või midagi muud sarnast.

Minul oli alati jube kahju, kui külalised olid käinud, aga olid enne meie koju jõudmist ära läinud. Mulle meeldisid külalised ja loomulikult leidsin ma alati mingi põhjuse ema või vanaema ja nende külaliste juures olla või siis vahetpidamata kohvilaua juurde asja teha. Neil olid alati jumalast lahedad jutud, mitte et ma midagi üldse aru oleksin saanud, aga lihtsalt tundus, et täiskasvanute jutud on jube põnevad ja asjalikud. Ja mina tahtsin ka asjalik olla. Ja seepärast ma muidugi jalus tolknesingi alati kui külalised tulid.

Üks huvitav fenomen oli veel see, kui me juhtusime kodus olema, aga ootamatud külalised tulid valel ajal. Ma ei tea, mis see vale aeg oli või miks mõnikord ei tahetud külalisi sisse lasta, aga igatahes tuli siis uksekella kuuldes surmvaikseks jääda ja hiilida uksesilma juurde. Uksesilmast tuli vaadata nii, et koridoris olija aru ei saaks, mingi nipp oli isegi, aga seda ma küll enam ei mäleta. No ja kui ukse taga oli keegi, keda sel päeval ei oodatud, tuli hiirvaikselt tagasi teise tuppa hiilida ja seal hääletult edasi oodata, kuni külaline lahkus.

Aga ega siis külaline kohe ei lahkunud – ta lasi mitmeid kordi kella, katsus ukselinki (jube piinlik, kui uks ei olnud lukus, siis tuli mingi kiire vale leida, et „issake, küll on hea, et sa ust katsusid ja sisse said, ma just koristasin kappe ja olin siin tabureti otsas, karbid süles, ei saanud ennast kohe liigutada, hõikasin küll, et sisse, aga ju sa siis ei kuulnud…”), lõgistas ukselingi kallal ja siis oli vaikus. Aga see ei tähendanud ka, et külaline oleks ära läinud.

Ei… siis tuli vaikselt kardina vahelt piiluda ja kuulatada, kas koridoriuks käis. Kui oli näha, et külaline lahkus, tohtis jälle rääkima hakata, kui aga seda näha ei olnud, tuli mõnda aega edasi sositada (ei tea, kas ta on ikka veel koridoris?), uksesilma juurde hiilida ja olukorda hinnata ja igaks juhuks veel mõnda aega tasa olla, sest uksesilmast ei näinud ju tervet koridori ja võib-olla külaline luuras kusagil nurga taga.

Ka naabrivalve oli tol ajal ERITI tõhus, naaber teadis TÄPSELT, kas sa oled kodus, kuna sa tulid, kuidas sa tulid, kellega sa tulid, miks sa kodust läksid, kuhu ja kauaks. Seega võis ikka ette tulla, et abivalmis naaber andis ootamatule külalisele nõu: „Lase aga veel kella, nad on kindlasti kodus, ma ise nägin, kuidas nad pool tundi tagasi tulid ja läinud ei ole nad küll kuhugi, ma oleks näinud....”

Jumal tänatud nende valvsate naabrite eest!

Ja siis veel igasugu muud veidrused, näiteks telefonikõned. Igaühel ju telefoni ei olnud, meil ka mitte, aga tädi naabril oli. Ja kui siis keegi juhtus tädile sinna helistama, oh seda põnevust ja elevust, naaber tormas sõnumiga kohale ja kõik, millega parasjagu tegeleti, jäeti telefonikõne pärast pooleli. Üldjuhul ei olnud need üldse põnevad kõned, lihtsalt mõni tädi sõbranna oli saanud telefoni lähedale ja helistas siis mõnele neist vähestest, kel juhtus telefon olema või kelle naabril oli telefon olemas. Onu Oskari Rootsist tulevad kõned olid aga kirja teel kokku lepitud: „Olge siis tublid, tervita Koidut ja teisi. Helistan sulle laupäeval, 12.mail, kuue paiku. Loodan, et see Theale ka sobib. Seda, kas aeg ka tädile sobis, ei olnud vaja isegi küsida, onu Oskari kõne järgi seati kogu laupäevaõhtune tegevuskava. Kõps kell kuus oldi Thea juures telefonivalves, mõnikord tuli isegi vanaema kaasa. Üldiselt vanaema ei ole väga jutu – ja sõnameister, aga aeg-ajalt ta siiski mõtles, et oleks tore venna häält kuulda. Mina olin ALATI nii piduliku ja suure sündmuse juures kaasas, tähtis tunne tekkis ju, ja nii me siis olime kuue paiku (tegelikult alati ikka nii 15 minutit varem, et ikka kõne ajal kohal olla) telefonivalves. (Onu Oskar ei helistanud muidugi kunagi täpselt kell kuus, ta ju oli öelnud kuue paiku, mis ei tähendanud sugugi täpselt 18:00, ja nii sai kohvi joodud ja kooki söödud ja tähtsat täiskasvanute juttu aetud. Minul oli selles tähtsas jutuajamises muidugi kandev roll.)

Ja oh seda elevust, kui telefon siis lõpuks helises. Ausõna onu Oskari telefonikõne oli nagu pidupäev. Lausa ime, et me selleks puhuks end pidulikult riidesse ei pannud. Või äkki tädi pani ka, ega mina kõike ei mäleta.

Onu Oskari telefonikõnest tähtsam sündmus oli vaid see, kui tädi või vanaema või emme said ISE loa Rootsi minna. Ja tulid tagasi hunniku välismaa nänniga, mis mind automaatselt klassi kõige popimaks tüdrukuks tõstis– vähemalt nii kauaks kuni välismaa nätsu ja kommi jagus teistega jagamiseks. Ja siis igasugu edevad ja värvilised tossud ja joped ja vildikad ja kotid ja ….. Nii vähe oli vaja täiuslikuks õnneks..

Ja kuidas mulle meeldis kui onu Oskar ja tädi Lola külla tulid. Seda väga lihtsal põhjusel – nad tõid alati kaasa jube palju lahedat staffi. Rohkem kui emme ja vanaema ja tädi ise Rootsis käies, nemad tõid ka palju ebaolulist nagu välismaa kohv ja maitseained ja hambapasta, onu Oskar ja tädi Lola mõtlesid palju rohkem minu peale. Kommide ja nätsudega sai ikka tükk aega populaarsust nautida. Ja uute riietega sai uhkustada. Jube lahedad olid, sellised lahedate piltide ja värvidega (roosa pandaga kampsun oli mu lemmik nii kaua, kuni ta mulle selga mahtus ja siis oli ikka jube kahju kui ühel kenal päeval seda enam kuidagi selga ei venitanud, mingi sugulane tegi mulle küll sarnase asemele, aga see ei olnud üldse enam SEE).

Ja tossud olid krõpsudega!

Muide, vanade kirjade hulgast leidsin ma ka hulganisti vanu postkaarte. Üks onu Oskari jõulutervitustega kaart oli eriti lahe, lisaks tavapärasele jõulutervitusele oli seal kirjas ka: „Saatsime Liisule talvetossud. Ärge seisma jätke, las hakkab kohe kasutama.”

Rumal nõukaaegne inimene pani ju kõik asjad kappi hoiule või siis hoidis erilisteks sündmusteks. Ma ei tea, mis need erilised sündmused olid kui tohtis välismaa kohvi külalistele pakkuda, või välismaa seebi ja hambapastaga pesta, aga suur osa asju, mis onu Oskar saatis, pandi kappi ära „erilisi sündmusi“ ootama. Huvitav, mis sündmused oleks olnud piisavad talvetossude kandmiseks?

Kui hästi mõtlema hakata, siis võib-olla see nõukaaegne inimene ei olnudki nii rumal, kuivõrd ratsionaalselt mõtlev. Ta teadis, et kui tossudega midagi juhtub või kaneel ja lahustuv kohvi otsa saab, siis ei saa lihtsalt minna nurga peale poodi või lähimasse kaubamajja, et uued asemele osta. Aga tossud? Kui need lapse jalas otsa ei saanud, siis kapis seistes jäid nad ju väikseks ikkagi? Seega kasu oli igatepidi null. Või siis hoiti neid kapis seepärast, et nad ilusad püsiks ja siis sai neid erilistel puhkudel külalistele näidata ( „Sa vaata vaid kui ilusaid asju seal välismaal tehakse? Kahju ainult, et jäid väikseks enne kui Liisu kandagi sai“) ja kõrvale pakkuda lahustuvat kohvi.

Jah, krõpsudega tossud, välismaa kohv ja erilised sündmused pidid omavahel seotud olema!

Tegelt ma mäletan neid tosse jumalast hästi ja ka seda, et neid seekord siiski kappi ei pandud, talve saabudes panin ma need ikka täitsa jalga kohe. Algul mulle need tossud üldse ei meeldinud – need olid valged, punase äärega, aga ILMA krõpsudeta!!!! Eelmised, mis ma ribadeks kandsin, olid krõpsudega, ja ma olin täiesti veendunud, et ka uued on sellised. Krõpsudega tossud olid staatuse sümboliks. Nagu välismaa vildikad (36 vildikaga komplekt oli juba ülitegija) või satsid teksaseelikul. Mingi aeg tulid müügile sellised kihilised teksaseelikud, kus igal kihil oli pitsäär – mida rohkem pitseääri oli, seda hinnalisem see seelik oli ja seda popim sa olid. Mingil põhjusel minu ema mulle sellist seelikut ei ostnud, aga selle eest oli mul lausa mitu 36 ja ka 48 vildikaga komplekti (või oli neis kõige popimates komplektides veel rohkem vildikaid?), välismaa pinal ja seljakott ning KRÕPSUDEGA tossud.

Saate nüüd ise aru, kui olulised olid krõpsudega tossud!!!! (aga ma harjusin ka nende valgete ja punase äärega tossudega päris hästi ära).

Ahjaa, onu Oskaril oli veel üks pluss – temaga sai VALUUTAPOODI minna. See oli lausa maapealne paradiis. Koht, kuhu igaüks ei saanud. Valuutapood oli vaid väljavalitutele.

Nii palju siis asjadest, mis nostalgitsema panevad. Selge see, et see ei ole kõik. Selliseid vana aja naljakaid seiku on rohkem ja veel, aga nad kipuvad meelde tulema seoses millegagi; mitte nii et istun kunagi kiiktooli ja räägin lapselapsele kõik ükshaaval ära. Vanad asjad kipuvad lihtsalt meelest minema, aga kui nad siis jälle meenuvad, toovad kerge muige huulile. Mind ajavad muidugi naerma mälestused vildikatest, kommidest, piimasabast, kondentspiimast, uksevahele jäetud kirjakestest – need on minu vana aja asjad, aga nii nagu näiteks minu õele kõlavad need asjad veidrana, kõlavad minu jaoks veidra ja uskumatuna vanema vana aja asjad.