Kui te mind natukenegi tunnete, kasvõi läbi blogi, siis te teate, et teater on üks neist sõnadest, mis mind elevusse ajab. Nii vähe või palju kui võimalik, käin ma suurima hea meelega teatris. Mulle ei tule hetkel pähe teatritükki, mis mulle ei oleks meeldinud. Loomulikult on lemmikumaid (viimane lemmik, mida raske on peast saada, on kindlasti “Isa”) ja vähem lemmikumaid, aga ma ei tea, kas ma valin vaatamiseks tükid, mis on nö kindlalt minu teetassike või olen ma kõigesööja. Seda viimast ma ei tahaks siiski uskuda, aga jumal teab.
Täna Kaari Sillamaa muusikateatri muusikali “Desirée ehk Napoleoni kihlatust Rootsi kuningannaks” vaatama suundudes olin ma natuke kahevahel. Esiteks polnud ma ammu muusikale vaatamas käinud, teiseks olin ma kuulnud, et see on võrrrratu ja kolmandaks, et see on kõige igavam etendus, mida üldse nähtud. Võib vist lausa öelda, et ma olin kolmevahel. Kuna ma olin piisavalt laisk, et hakata organiseerima logistikat, kuidas Ida saaks peale oma laulu-ja näiteringi koju ja mina üksinda etendust vaatama, otsustasin ma Ida endaga kaasa võtta, riskides sellega, et peame poole pealt lahkuma, sest me räägime siiski nelja-aastasest (kes jumalakeeli lubas mulle, et oskab teatris käituda) ja kaks tundi ja 20 minutit kestvast muusikalist. Aga sõna “muusikal” ning peaosalisena Getter Jaani pani mind lootma, et sellest saab üks õnnestunud üritus.
Etteruttavalt ütlen ma, et saigi. Minu suureks rõõmuks pidas Ida tõepoolest oma sõna ja alles viimased 20 minutit (sest kellaaeg oli tõepoolest hiline) muutus ta uniseks ja kärsituks, samas on see kuningannade ja printsesside teema tal ikkagi nii hinges, et see pani ta ka need viimased minutid vaatama. Ja teate kui armas on vaadata, kuidas üks nelja-aastane päris etendusele kaasa elab, energiliselt plaksutab ja aeg-ajalt küsib, miks see onu kurjaks sai või miks see tädi nutab. Mitte et ma soovitaks nüüd kõikidel vanematel oma pisikeste lastega teatrisse ronida, aga see on kogemus omaette.
Aga muusikalist endast.
Ma pean ausalt tunnistama, et Getter Jaani ei ole minu lemmikartiste, ent selles rollis mõjus ta nii veenvalt, nii siiralt ja armsalt. Halloo, kes veel sobiks printsessi (ja isegi kuningannat) paremini mängima, onju? Napoleon (Artur Rassmann) tegi suurepärase rolli ja kuigi ajaloolise isikuna eelistaks ma iga kell Jean-Babtiste Bernadotte´i, siis Bert Pringi selles rollis jäi Napoleonile alla. Ma ei teagi, miks, sest tegelikult on Bert Pringi ja ta hääl mulle alati meeldinud. Josephine Janika Sillamaa kehas meeldis mulle täiega. Vanem ja elukogenud naine, kelle saatus muidugi just eriti hiilgav ei olnud, mis tuli ka rollis kenasti välja.
Muusikali suurim pluss kui rääkida näitlejatest, olid kindlasti aga lapsed. Massistseenide ajal ma lihtsalt jälgisin, kui siiralt ja energiliselt lapsed mängisid, nii rollis sees ja endast parimat andes. Ei tule vist üllatusena kui ma ütlen, et need osad olid ka Ida lemmikud. “Kuna mina seal niimoodi mängin?” sosistas ta mulle kõrva. Eraldi tahaksin ma aga rõhutada Hille Savi, kes Napoleoni vennanaist mängis. “Vaata, minu õpetaja!” hüüatas Ida kui mingil hetkel aru sai, et laval ka tema õpetaja on. Hille Savi laval nägemine pani mind mõistma KUI väärt on see 100 kilomeetrit sõitu, et Ida saaks seal koolis käia.
Muusikal ise oli täpselt nagu muusikal ikka. Lihtne meelelahutus, aga kaasahaarav. Mu sõbrannad naeravad mu üle, et mulle meeldivad “vanaaegsed kostüümidraamad”, nii et te saate ju isegi aru, et muusikal printsesside ja kuningannadega on ikka päris minu teetassike. Ma kasutasin muusikali kirjeldamiseks sõna “lihtne”, aga samas pean ma tunnistama, et see oli ka paganama hariv. Nagu laulev ajalootund. Muidugi ma tean ju, kes on Napoleon ja Desiree ja Josephine ja Bernadotte, aga etendus oli väga hea meeldetuletus ja kokkuvõte sellest, kuidas Napoleoni kihlatust sai Rootsi kuninganna. Kui ma Idaga päeval laulutundi läksin, siis ma nägin, kuidas kooliõpilased bussidega päevast etendust vaatama tulid. Ma ei tea, kas pileteid etendustele veel on, aga kui ma oleks ajalooõpetaja, siis ma veaks kõik oma õpilased seda muusikali vaatama. Nad saavad aru, et ajalugu on hullult põnev. Parem “seebiooper” kui need popid TV-s jooksvad väljamõeldud sarjad. Samas ei ole see muusikal kindlasti vaid kooliõpilastele, minusugustele “vanamuttidele”, kel ajalootunnist üsna pikk aeg möödas, mõnus mäluvärskendus.
Kui autor Kaari Sillamaa ja lavastaja Katre Jaani näitlejate poolt lavale kutsuti, sain ma veelkord aru, miks see kool (ja muusikateater) armastatud on. Mul on siiralt hea meel ja natuke uhke tunne, et Idast (vabatahtlikult ja rõõmuga mitte ema soovil) on saanud väike osake sellest koolist. Kaari Sillamaa on selle kooliga midagi väga suurt korda saatnud. Ma loodan, et ta ise teab seda.
Autoga kodu poole sõites ütles Ida korraga nukral häälel, et ta tahab, et tema õpetaja sealt etendusest ära tuleks. “Miks?” küsisin mina.
“Sellepärast, et ma tahan, et ta mind aitaks. Seal laulutunnis,” vastas Ida. Mu süda sulas. Paar minutit hiljem jäi ta magama, ärkas siis ootamatult üles ja küsis, et miks seda “telefon, telefon” laulu ei tulnud teatris. Ma vastasin talle, et see tuleb siis kui nemad ise oma lauluringi ja õpetajaga lavale esinema lähevad. “Kas see on varsti?” küsis Ida ja jäi uuesti magama. Mõnus emotsioon, mille saatel uinuda, kas pole?
Teie aga minge etendust vaatama. Kui pileteid on. Vaadake Piletilevist järgi.
