Kunagi vanasti olin ma selline tröösti-shoppaja, et kohe kui paha tuju oli, tormasin poodi mingit nodi kokku ostma. Sellest tobedast kombest olen ma ammu lahti saanud, aga eile oli vaja Idale poest midagi ja ma tundsin, et tahaks midagi VEEL osta. Isegi mitte endale. Ostsin Idale, ja hüpersuure allahindlusega, aga tröösti-shoppamiseks saab seda ikkagi nimetada.
Sellega seoses tuli mulle meelde, et tahtsin soovitada teile üht ostukeskust Milanos. Scalo Milano shopping village, mida meilegi soovitati. Muidugi kui lähete Milanosse eesmärgiga shopata, siis leidub kindlasti lähiümbruse paremaid ja suuremaid ja ägedamaid ostukeskusi, aga meie eesmärk ostlemine ei olnud, lihtsalt mõtlesime, et sõidame uudistama. Tasus sõita küll. Esiteks olime me mõlemad jalutamiseks pannud jalga valed jalanõud ja tundsime, et kui me korralikke jalanõusid ei leia, siis on meie linna peal koperdamisel kriips peal. 40 euro eest saime kaks paari IMELISI jalanõusid. Pean ütlema, et mu uued valged käimad on isegi mugavamad kui vanad sissekäidud Lacoste´id ja see tähendab, et nad ON mugavad.
Kui veel ostukeskusest, siis Calvin Kleini, Converse ja Pepe Jeans asju müüdi naeruväärselt odava hinnaga. Ferrari (pood) ei ole mind kunagi tõmmanud, aga Mareki rõõmuks läksime sisse. Mina ei tea, mis meestel nende Ferraridega on. Oma üllatuseks pean ütlema, et see ei olnudki pealaest jalatallani koledat Ferrari punast sportkaupa täis, vaid ka ilusaid lasteriideid oli. Mul on natuke isegi kahju, et Idale üht roosat dresskleiti ei ostnud, aga samas tuli mulle meelde, et ta oli palunud kingituseks kas kohvrit või printsessikleiti, nii et Ferrari kleit ei oleks ilmselt olnud see, mis teda lakke hüppama oleks pannud.
Igatahes tasub sellesse ostukeskusesse kiigata. Rongiga on lihtne sinna saada, boonuseks näete Milano lähiümbrust ja võite avastada mõne vahva toidukoha nagu meie.
Poodides ikka vaatasime ringi, et kui palju mood erineb. Mulle tundus, et mood erineb totaalselt, aga samas ei ole ma kõige adekvaatsem hindaja, sest Eestis ma ju väga poodides ei käi. Igatahes hinnataset vaadates tundus mulle küll, et selle asemel, et Eestist endale riideid osta, oleks soodsam teha paaripäevane tripp Itaaliasse – saaks soodsamalt ja ägedamalt garderoobivärskendust. Peale tossude ostsin mina endale vaid päisepildil oleva trikoopluusi. See karjus mu nime. Teiste blogijate ees, kellele lubasin ka selle tuua, et nagu ametlik vormiriietus või nii, pean vabandama, sest sattusin küll sinna poodi tagasi, ent suurused, mis olid alles olid xs ja s – andke siis andeks kui ma teid liiga suureks pidasin, aga need nägid MEGAväikesed välja. Nende Itaalia numbrite järgi olen ma muide üldse totaalne bigfoot. Mu jalanumber on 39, aga suurem osa Itaalia jalatsitest, mis mulle sobis, olid 41 suurus.
Miss Sixty pood on see pood, kuhu peab minema. Otsast lõpuni ägedat ja nooruslikku kaupa täis. Kui me üleval kohvikus istusime, jälgisime me nagu realityt ühte noort tüdruku, kes oli vanematega shoppingule tulnud. Ta proovis selga sada erinevat asja, ema tõi asju juurde, müüjad tõid asju juurde, isa istus tülpinult pingil ja noogutas/raputas pead. Tüdruk keerutas siiapoole ja sinnapoole. Me elasime üleval korrusel kaasa, et mis ta siis ostab, ei tahtnud enne ära ka minna kui näeme, et mis ta lõpuks välja valib. Umbes 50 minutit hiljem läksid nad kõik riidekuhjaga alumisele korrusele, kus asusid kassad ja (vist ka) garderoobid. Me tegime panuseid, et mitme kotiga ta üles tagasi tuleb. Saate siis aru, et nad tulid tagasi ILMA ÜHEGI kotita. Meile jäi täiega kripeldama, et kas nad jätsidki kõik asjad ostamata või jätsid nad kotid sinna hoiule kuni näiteks linnas ringi jalutavad. Ma siiani kahetsen, et müüjalt ei küsinud. Seriaal jäi niimoodi poolikuks ju.
Viimasel päeval guugeldasin, kuhu veel minna. Internet soovitas ühe parimana Rinascente keskust. Ütleme nii, et seniks kuni mu rahakott ei luba sealt ekspromt osta 615 eurot maksvat D&G seljakott/kohvrit Idale, siis mina käisin selles poes pigem kui muuseumis.
Moegurmaanidele on Milano kahtlemata täielik pärl. Igas hinnaklassis. Kingahullud nagu mu ema oleks Milanos (Itaalias üldse?) täielikus paradiisis. Mu meelest seal on kingapoode iga kahe meetri tagant.
