Ühes Facebooki grupis arutati täna lasteaia toidumenüü üle, alguses tahtsin sinna kommentaari kirjutada, aga oleks liiga pikaks läinud ja tegelikult olen ma sellest ammu tahtnud kirjutada, nii et siit see lasteaia toidu teema tuleb. Vol1.

Kui mulle midagi Eesti lasteaias väga meeldib, siis on see söök. Või pigem söögikorrad.  Kolm korda päevas soe toit! Ma tean, et mu laps saab söönuks ja ausalt öeldes ei näe ma mitte mingit põhjust hakata kusagil lärmama, et appikene, kas tõesti pakutakse ka vorstikastet. Ma võiksin alustada kaugemalt, oma lapsepõlvest, kui vorstikaste ja kartul oli täiesti tavaline (ja maitsev!) toit, aga ma ennetan neid kommentaare, et ajad on muutunud ja midagi polnud saada ja sa ei saa võrrelda. Las see minevik siis jääb. Muidu hakkan veel heietama, kuidas mind sunniti hautatud kaalikat sööma ja koorikuga “kaamelitatti”. Kui viis päeva nädalas ei pakuta vaid vorstikastet, siis on mu meelest kõik ok. Nuudlisupp, plov, pannkoogid, lihaseljanka, tatar, värskekapsasupp, kartulipüree, kalasalat…Ühes nädalas Norra lasteaia terve aasta menüü.

Aga see menüü oli halb.

Probleem siis selles, et lasteaia menüüs neli päeva nädalas supp ja vahepalaks pakuti banaani/õunaVIILU. Kõige pealt siis probleem, et jumala eest kogu aeg supp, jube lugu. Ei ole jube lugu, on jube selektiivne lugemisoskus (tegelikult oli supile ka alternatiiv). Ja haarata kinni sõnast “viil”? Teate, ma ei tuleks selle pealegi, et sellest kinni haarata ja mõelda, et iga laps saab ühe viilu banaani. Ma oleks üsna kindel, et tegu on viilutatud banaaniga, aga issand jumal, sealsed emad läksid põlema – tuleb ikka täpsustada, et kas on üks viil või viilutatud. Ma ei taha teada, mis oleks juhtunud kui oleks välja tulnud, et ühe viilu saavad. Ilmselt oleks see lasteaed juba suletud kui lastest mittehooliv ja neile ohtlik asutus.

Me peaksime olema väga rahul, et Eesti lasteaedades on nii korralikud toidukorrad. Mina, laisk ja mugav ema, ei pea hommikul lapsele süüa tegema ega peale tööd mõtlema, kas laps on ikka päeval süüa saanud. Ma tean, et on. Kindlasti on asju, mis meeldivad rohkem ja mis vähem, aga ega neid keegi sööma ei sunni. Õnneks on selles suhtes ajad muutunud (vs keedetud kaalikas minu lasteaiapõlvest). Kõht saab täis. Toit on korralik. Ma olen veendunud, et kordi korralikum ja läbimõeldum kui paljudes kodudes, sest reeglid ja ettekirjutused eksju.

Ma ei liialda kui ma ütlen teile, et Ida Norra lasteaia nädalamenüü oli paar nädalat tagasi selline:

Esmaspäev: Leib

Teisipäev: Tursa-wrap

Kolmapäev: Leib

Neljapäev:  –

Reede: –

Ma tegin pilti ka, sest see oli nii naljakas, aga olen selle siiski ära kustutanud kahjuks. Mida need inimesed, kes meie lasteaia menüü sõnastuse ja valiku üle muret tunnevad, ilmselt sõrmega gramme ja kaloreid ka jälgivad, oleksid sellise menüü kohta öelnud? Lapsi hoitakse puha näljas? Kaks päeva närivad leiba, ühe päeva saavad sooja toitu ja kaks päeva ei saa üldse mitte midagi?

Tegelikkuses on nii, et hommikusööki söövad lapsed kodus või tuleb see neile matboksiga kaasa panna, üldiselt on sisuks võileivad. “Leib” menüüs tähendab, et lõunaks pakutakse võileibu. Pannakse lauale võileivamaterjal ja söövad nii palju kui tahavad ja millega tahavad. Ida lemmik on loomulikult pruun juust ja kaviar. Kaks korda nädalas (mitte päevas!) pakutakse Ida lasteaias sooja toitu – lasteaiaga on hästi läinud, väga vaheldusrikas ja hea toit on, aga on ka lasteaedasid, kus soe oit tähendab pakisuppi. No ja need kaks päeva, kus “midagi süüa ei pakutud”, need olid lihtsalt puhkepäevad. Võileibade kõrvale pakutakse samamoodi puu-ja juurviljade viile, aga seda ei ole tihti kirja pandud seinale, sest…no ma ei tea, ei viitsita tihti? Kui ma üks päev Idale järele läksin, sõid nad kõik koos õues jäätist. Kuumad ilmad olid. (Vähe sellest, et veevoolikust kasteti lapsi märjaks:D)

Lasteaiatoit igatahes ei peaks küll olema selline teema, mille kallal viriseda ja juuksekarva lõhki ajada. Kodus ära paku vorstikastet. Paku seda, mida sa ise õigeks pead.  Viriseda ja vinguda saab Eesti lasteaia- ja koolisüsteemi koha pealt hoopis muude asjade kallal. Minu arvamusi te juba teate kui olete seda blogi pikemalt lugenud.