Üks mu filmi valiku kriteeriume on alati norra keel. Ideaalis tahaksin ma ära vaadata kõik PÖFFi programmis olevad norrakeelsed filmid ning see, et need mulle enamasti väga meeldivad, ei ole ammugi mingi saladus. Erandiks ei osutunud ka „Madalad ootused“. Armastan Skandinaavia filmikunsti just selle aususe, vaoshoituse ja inimlikkuse pärast, aga seekord jäi see film mulle silma juba enne kui olin aru saanud, et see on Norra film.
Filmi keskmes on 29-aastane Maja, kelle elu ja karjäär on pärast isiklikku kokkuvarisemist ummikusse jooksnud. Ta on kolinud tagasi ema juurde ning püüab samm sammult aru saada, kes ta on ja kuidas edasi minna. See kõlab sünge algusena, kuid „Madalad ootused” ei ole depressiivne film. See räägib identiteedist, mälestustest, ootustest, läbikukkumise hirmust ja sellest segadusest, mis võib täiskasvanueluga kaasa tulla. Depressioonist rääkides on lihtne langeda raskemeelsusesse, kuid režissöör Eivind Landsvik hoiab tasakaalu väga osavalt. Filmis leidub palju väikeseid ja elulisi olukordi, mis panevad muigama just siis, kui lugu muutub emotsionaalselt kõige raskemaks.
Omaette kiidusõnad peaosalisele Marie Ulvenile, keda norrakad tunnevad hoopis artistinime Girl in Red järgi. See on tema esimene filmiroll, kuid seda ei oskaks arvata. Ma olin täiesti kindel,et ta on andekas noor näitlejanna. Tema rolli täitmine oli nii loomulik ja ma julgeks öelda, et täiuslik. Maja sisemised võitlused ei avaldu suurte sõnade või draamaga, vaid pilkudes, pausides ja vaikustes. See ongi see skandinaavia vaoshoitus, mis mulle filmides meeldib. Natuke ehk meenutab Eesti filmi kurbade ja sügavate silmavaadetega, aga mulle meeldib. Mind kõnetab. Mõjub.
Samuti jäid meelde Maja ja tema ema suhted. Nende vahel on armastust ja hoolimist, kuid samal ajal ka valusat oskamatust teineteist päriselt mõista. See on teema, millega ilmselt paljud vaatajad saavad samastuda. Mõnikord tahame aidata, kuid ei leia selleks õigeid sõnu. Ma mõistsin Maja ema valu. Filmi kõrvaltegelased toovad loosse vajalikku kergust ning kuigi kõik süžeeliinid ei tundu lõpuni välja arendatud, ei häirinud see tervikpilti.
Kui siiski ikka natuke kritiseerida, siis kõrvalliin Maja õpilasest Aidast jääb mind naaaatukene häirima. See liin oleks võinud minna pisut sügavamale või siis jääda olemata. Tema lugu jäi mu jaoks poolikuks ja see jäi mulle veidi kripeldama. Aga ma saan aru, et kui kõik mu küsimused oleksid saanud vastused, oleks see film 1,45 asemel olnud kolmetunnine ja siis oleks juba kadunud ära ka filmi kergus, mis selle teema puhul just oli plussiks. Pigem püüdiski film jätta mulje, et elu ise ei paku alati selgeid lahendusi ega korralikult seotud lõpp-punkte. Ühesõnaga on tegu väga hea filmiga vaimsest tervisest, eneseteostusest, ootustest, täiskasvanuelust. Oli mõtlemapanev, kurb, soe ja üllatavalt naljakas.
Kojusõidul panin Spotify’st mängima nii Marie Ulveni kui ka tema artistinime Girl in Red alt ilmunud lood. Viimane neist leidis endale koha ka minu Spotify playlistis. Filmi saab veel 22.11 kinos Sõprus vaadata ja minu soovitus on, et ostke piletid ära.