Kui telekat ei ole, kedagi pole kodus, kes küsiks, et noh mis täna plaan on, aga uni kell pool kaheksa ikka ära läheb, siis on õige aeg visata öösärgis diivanile pleedi alla pikali ja lugeda lõpuni Mae Lenderi “Minu Hiiumaa”. Ma alustasin selle lugemist Pranglisse minnes, natuke oli selline petja tunne, et lähen nö oma saarele teisest saarest lugema, aga elu tegigi oma ümberkorraldused ning Hiiumaa raamatut ma Pranglis kordagi seljakotist välja ei võtnud. Ei jäänud armukesega vahele.
Mae Lenderit tunnen ma 2010. aastast. Olen ta blogi fänn olnud ja kui “Minu Taani” ühe hingetõmbega läbi lugesin, temaga vist natuke internetis suhtlesin, võtsin oma julguse kokku ja vajutasin näoraamatus tema nime juures nupukesele “add friend”. Sellest ajast ma Maed tunnengi. Naljakas on öelda tunnen, sest tegelikult päriselus ei ole ma teda kordagi kohanud. Või siis olen küll. Eelmisel aastal juhtus mul Hiiumaal olema vaba hetk just siis kui nende karjamõisas “Kuidas ma koera sõin” mängiti ja seadsin oma sammud sinna. Nautisin etendust, mõlgutasin oma mõtteid, vaatasin rahvast, vaheajal nägin üht tuttavat naisterahvast ringi sahmerdamas, aga saate aru, kui tunned inimest vaid internetist, siis võib ajus ette tulla error, et sa ei tunne teda päriselus ära. Mis sellest, et sa tead, et oled tema koduhoovis ja oled n+1 korda lugenud ta tegemistest Soonlepas. Nii ma päriselus Maele tere ka ei öelnud, aga teoreetiliselt võin ma siiski öelda, et olen Mae küllakutse vastu võtnud ja Soonlepas tal külas siiski käinud.
Mae ise on riukalik nagu Hiiu huumor. Ta tegelik nimi ei ole ju Mae. Ühel hetkel tekkis minu Facebooki uudistevoogu täiesti tundmatu nimega tegelane. Ma olin segaduses. Lõpuks sain aru, et ahaaa, Mae on kapist välja tulnud, aga mul võttis pikalt aega, et see uus nimi endale ajusse talletada. Ja just siis kui ma lõpuks olin selle nime endale meelde suutnud jätta ja sellega harjuda, abiellus ta ja muutis oma perekonnanime. Nii et ma pidin jälle uuesti ümber harjuma.
“Minu Hiiumaad” lugema hakates ma natukene justkui teadsin mida oodata. Mitte selles mõttes, et ma oleksin teadnud, milline on see raamatus kirjeldatav Hiiumaa, vaid ma teadsin mida oodata autori stiililt. Ma ei eksinud. Lihtne ja ladus, humoorikas tekst – täpselt selline raamat, mida enne käest ära ei pane kui läbi loetud. Vähemalt inimesel, kel ka endal selle saarega mingi seos, lugu. Ei saa öelda, et ma oleksin midagi väga palju põrutavat teada saanud, aga ma seda ei oodanudki. Ma ootasingi Mae Hiiumaad. “Minu” sarja võlu (ja võib olla ka valu?) on see, et see on isiklik. Autori isiklik kogemus. Tema lugu. Tema nägemus sellest kohast. See võib meeldida. Võib mitte.
Minu enda Hiiumaa on väheke teistsuguse näoga. Veel enne eelmist aastat, ei olnud minu Hiiumaal üldse nägugi, sest ma olin seal elus vaid kaks korda käinud, kuid nüüd on minu Hiiumaal kodukohvikute ja ühe sõbra kodu nägu. Vaid ühe aastaga puges see saar mulle hinge. Ma mõistan, millega see saar inimesi, kes sinna satuvad, võlub. Mae oskab selle võlu sõnadesse panna ja mina oskan öelda, et tuleb kohale minna ja vaadata, kas ta sõnad paika peavad ning oma Hiiumaa kujundada. See kauge reis on seda väärt!
Minu Hiiumaa jääb alatiseks eelkätt 2017.aasta kohvikutepäevade nägu.
