Sajas kord Lottemaal ja ikka ei õpi

Äratuskell heliseb kell kuus. Emmel, mitte mul. Mina olen äratuskella pannud helisema seitsmeks, sest kiire arvutus ütleb, et kui kella kümneks tahaks kohal olla, siis peab liikuma hakkama pool kaheksa. Pool tundi on maa ja ilm. Aga mitte emmel. Tema peab enne jõudma süüa, meid sööta, kohvi juua, põrandaid pühkida, kassiliiva vahetada, prügi välja viima, lastele mahla kaasa tegema. Käratan Idale “mine sinnasamusesse” kui ta kõikidest oma kaasavõetud riietest tahab selga panna jälle neid kõige sportlikemaid. “Aga ma tahan sporti seal teha!” põhjendab ta oma valikut. Löön käega. Istume autodesse ja hakkame Lottemaa poole liikuma. Päeva algus ei tõota head, närviline on.

Mina sõidan üksinda. Tobe küll neljakesi kahe autoga minna, aga kuidagi ei mängi logistika välja, et saaks ühe autoga minna – üks seltskond läheb tagasi Tartusse, teine kodusesse Ussipessa. On olnud pikk nädalavahetus. Et igav ei oleks sõita panen Spotify´st mängima lugusid, mida kaasa laulda. Kõvasti ja valesti. “Aga Võro on vinge virrelinna, Võro on hellä handsalinna. Siin ei passi riidu minna, pärjad pähe, lilled nõnna!” Hommikune pahandamine on meelest läinud, tuju on hea. Meil saab olema fantastiline päev Lottemaal!

Kallis Lottemaa

Seda pealkirja saab tõlgendada mitut moodi. Meie peres tähendab see armast Lottemaad, aga igal suvel loen ma ja kuulen mitmetelt vanematelt, kui rahaliselt kulukas ehk kallis on Lottemaale minek ja piletid. Lisaks sellele, et see on mõttetu paik ja iga kell kulutaks raha enne vee- ja batuudikeskuse peale. Ma olen alles hiljuti rääkinud ühe oma tuttava lapsevanemaga, kes ütles sama, et seal ei ole ju midagi teha ja nii kallis, et me korra käisime kui laps oli kolmene, aga siis talle ei meeldinud ja nüüd on Lottest välja ka kasvanud, et mida me enam sinna ronime. Selle sama lapsevanema jaoks tähendas veel paar aastat tagasi lapsega tegelemine seda, et ta viis lapse mänguväljakule ja luges siis seal ise ajakirja kuni laps mänguväljakul turnis. Me pidasime temaga päris tuliseid vaidlusi selle üle, mis on lapsega mängimine ja lapsega tegelemine ning kas lihtsalt mänguväljaku ääres passimine on lapsega tegelemine.

Vaadake, siit tulebki välja erinevad lapsevanemate tüübid. On vanemad, kes tahavad oma lapsed üle batuudikeskuse ukse visata ja ise minna sel ajal shoppama, need on need vanemad, kes käivad lastega vaid mänguväljakul, kus ise ei pea lapsega tegelema, need on lapsevanemad, kes Lottemaas pettuvad, sest seal ei ole batuute, liumägesid ja tormavad lapsega kiiruga läbi kõik majad ise samal ajal muudkui torisedes “tee kiiremini, lähme edasi, aitab küll” ja kui siis lapse kogemus jääb niimoodi poolikuks, sest ta ei saa osa ühestki tegevusest ega tuttavaks Lottemaa kangelastega ning keegi pole rahul, lahkub lapsevanem kibestunult ning ütleb, et lõbustustupark ei ole oma raha kindlasti väärt. Lõbustuspark, mitte teemapark, sest see vanem pole isegi endale selgeks teinud, kuhu lapsega läheb. “No vähemalt saatja pilet peaks olema odavam,” nuriseb ta teistele vanematele edasi, “sest mul ei olnud seal küll mitte midagi teha!”

Selline suhtumine teeb mind kui lapsevanemat kurvaks. Olgu, ma olen keskmisest lapsemeelsem, aga isegi kui see kõrvale jätta, siis Lottemaal vanus ei loe. Seal on piisavalt ja rohkemgi teha kõigil ja igas vanuses. Lihtsalt tuleb meelde jätta üks oluline asi – teemapark nagu Lottemaa on paik, kuhu lapsevanem läheb koos lapsega veetma lõbusalt aega. Me oleme Lottemaal käinud vist kolm aastat järjest nii suvel kui talvel ja iga jumala kord jääb aega puudu, sest kui igas majas ringi vaadata, uudistada, kaasa mängida, meisterdada, sporti teha, laulda-tantsida, vaadata etendusi ja süüa, siis aeg lihtsalt lendab. Ja need tegelased – jumal hoia, ma olen iga kord vaimustuses sellest, kuidas nad karakteris püsivad ja Lottemaast teevad paiga, kus muinasjutt päriselt ellu ärkab. Endalegi jääb tunne, et rebane Julia ongi rebane Julia, mitte näitleja, doktor Ave on doktor Ave, mitte näitleja, Lotte, Roosi, kärbes Jaak….kõik nad on päris, päris Lottemaa elanikud. See oskus lastega suhelda ja neile rõõmu teha, see emotsioon, mida nad pakuvad, seda ei saa kirjeldada, vaid seda tuleb kogeda.

Lottemaal tuleb kohal olla, koos lustida, mitte vaadata kella ja skrollida telefonis ning haigutada, et aaaaahhh, kus batuudid on, sest no ei viitsi lapsega kaasa lonkida ja tahaks juba rahus kohvi juua üksinda või ära minna. Lapsevanemad, kes oskavad nautida mängu ja kohal olla, on need teist tüüpi vanemad. Need, kes naudivad igat minutit Lottemaal sama palju kui laps, need on need vanemad, kes mõistavad, et jah, see päev on rahaliselt väljaminek, aga see on seda väärt, sest üks kord aastas ja terve päev puhast lõbu!

George Bernard Shaw on öelnud: “Me ei lõpeta mängimist, sest jääme vanaks; me jääme vanaks, sest lõpetame mängimise.” Kes vanaks ei taha jääda, siis Lottemaale! Meie seame oma sammud sinna laupäeval. Ja loeme juba päevi. Sest kiire tempo juures tundus, et issake, suvi saab läbi ja me pole veel sinna jõudnudki, aga suvi ilma Lottemaa külastusteta ei ole õige suvi.

*ei ole kinnimakstud reklaam, vaid enda emotsioonid ja aus arvamus

Miks minna otse kui saab ringiga

Meie pere detsembritraditsioonide hulka käib juba aastaid ka Lottemaa jõulumaa külastamine. Ei olnud ka see aasta teistmoodi ja nagu detsember algas, hakkas Ida küsima, kas nüüd. Lõpuks jõudis see “nüüd” kohale ja eelmisel nädalavahetusel Lottemaa plaanidesse võetud saigi. Aga miks minna sinna otse kodust kui saab teha tiiru läbi Tartu? Aga miks mitte kutsuda Tallinnast Tartusse  ka sõbrad, et siis sealt üheskoos Pärnusse minna? Täiesti loogiline.  Ja miks mitte ka võtta kaasa (vana)ema, kes polnud Lottemaal veel varem käinud. Okei, ta vist tegelikult ei julgenud mingil arusaamatul põhjusel mulle oma autot laenata ja tegi näo nagu ta ei tahaks pühapäeval midagi muud teha kui Lottemaale meiega tulla, aga ma lõpuks ei teagi, kelle kulu nali oli.  (Vana)ema oli tõestus sellest, et Lottemaa võlub mitte vaid lapsi vaid ka neid, kes muidu igapäevaselt väga lapsemeelsed ei ole. Tahate ma avaldan teile ühe saladuse? Kui midagi avaldab minu emmele muljet oma lapsemeelsusega, siis peab see ikka midagi väga erilist olema, sest talle ei meeldi isegi multikad (Ma tean!  On ta üldse inimene? Kellele ei meeldiks multikad!), rääkimata siis lasteetendustest ja muust säärasest. Lottemaa on seega väga eriline, sest heaks kiidetud ka kõige kardetuma kriitiku poolt.

Olgu, olgu, ma natukene teen emmele liiga ka, aga tõepoolest Lottemaa on selline paik, kus igas inimeses tuleb välja see meie sees peidus olev koertüdruk. See ongi põhjus, miks Lottemaa tagasi kutsub. Mul on paar tuttavat, kes on öelnud, et ah korra käisime, kõik sai vaadatud, et mis seal ikka enam uut on. Tõsi, ega otseselt midagi uut ei olegi, eriti kui kiiruga kõik majad lihtsalt läbi joosta. Lottemaa ei ole vaid teemapark, see on justkui sõpradele küllaminek. Ja sõprade juures me ei oota ju, et seal oleks alati midagi uut, vaid me külastame neid sellepärast, et meil on üksteist hea meel näha. “Kuidas sul siis ka vahepeal läinud on?” küsis rebane Julia Idat nähes. “Hästi,” vastas Ida ja küsis mult hiljem sosistades, et kuidas Julia teda mäletab. “Sest ta on ju sinu sõber,” vastasin ma, “ja sõbrad mäletavadki ju.” Lottemaa võlu on see, et seal on sõbrad. Sind oodatakse seal. Alati.

Meie Lottemaa külastuse juurde käivad alati ka kindlad traditsioonid. Talvise Lottemaa reegel number üks on lõkkevorstid. See meenutab meile natuke Norras elatud aega, kus talvised lõkkevorstid käisid pühapäeva ja/või väliüritustega kokku nagu…Nagu…Roosma ja Tuuli? Saaremaa ja tuulik? Lottemaa külastus ei saa mööduda lõkkevorstideta!

Teiseks traditsiooniks on (pere)pilt. Ilma ei saa koju minna. Kui pole kaasas paberfotot, siis kas me üldse oleme Lottemaal käinud? Meil on vasrti vaja suuremat kapipealset, kuhu Lottemaa pildid ära mahutada.

Ma pean ka veel sajandat korda rõhutama tegelaste näitlejameisterlikkust. Lisaks lapsemeelsusele ja positiivsusele on Lottemaa tegelased kõik nii siirad ja ehedad, et see nakatab. Ma võiks kihla vedada, et ka härra Mõrumann oleks Lottemaalt ära läinud krapsakal sammul ja omaette “papapararaa, olen leiutaja laps” ümisedes.

Aga mis jõulumaa see on kui lund ei ole, olen ma kuulnud vanemaid porisemas. Siinkohal oleks paslik meelde tuletada ühe ilusa laulu sõnu.  Ka lumeta võib jõulutunnet tunda, ei hooli me kui must on maa, ja lumeta võib valgeks jõulud muuta, saab lumeta. Lottemaa jõulud on ka lumeta pisiasjades ja meie südames ning silmades.

Kui Tallinnast Tartu poole sõitma hakates mõtles Mari-Leen, et tundes mind ja minu autolugusid, oleks vist taiplik pleed ja termosega soe tee kaas võtta + krokodillid, sest #eveliisigajuhtub, siis Tartust Pärnu poole liikuma hakates arvas ta, et pole vaja. Täiesti arusaamatul põhjusel jättis emme kaasatulek talle usaldusväärsema mulje, ju ta siis ei tea, et suurimad seiklused ja eksimised on juhtunud just siis kui autos oleme koos mina ja emme. Tal vedas. Me jõudsime Lottemaale ja sealt Pärnu bussijaama ilma viperusteta. Viperused algasid alles siis kui me otsustasime emmega pimedas “lühemat teed lõigata” ja see otsus on eranditult iga kord vale otsus olnud. Polnud ka see kord erand. Mul ei ole üldiselt midagi selliste seikluste vastu, sest nii palju huvitavaid kohti võib avastada, aga siis oleks mõistlik seda teha päevavalges, mitte kottpimedas. Imavere, kuhu me enda arvates suundusime, suutsime me lootusetult ära kaotada ja kui sildid hakkasid Puhja poole näitama, saime me aru, et vist on tibake untsu läinud see “lõikamine”. Vähemalt sai Saarepeedis ära käidud, Puhja me siiski ei jõudnud, leidsime üles Põltsamaa ning nii nagu kõik teed viivad Rooma, viisid lõpuks külateed ka Vasulasse, lihtsalt mitte otse. Nagu öeldud, milleks otse kui saab ringiga? Järgmine kord võiks läbi Läti minna. Sest juba seekord ütles nii minu kui emme loogika, et peaksime Ikla poole hoidma. Meie loogikat ei saa usaldada. Samas kokkuvõttes loeb vaid see, et kõik teed viiks ikkagi lõpuks Lottemaale.

2019 aasta …

Ma olen ikka teinud aasta lõpus kokkuvõtteid oma lemmikutest, harilikult küll majutuskohtadest, aga 2019 on toonud nii häid kui halbu üllatusi, elamusi ja kogemusi, et teen kokkuvõtte asjadest, mis mulle 2019 on ühel või teisel moel emotsioone pakkunud.

  • parim hotellikogemus: Tegelikult ei ole see üdini aus, sest hotell ise ei pakkunud positiivset emotsiooni, küll aga üllatas mind spaa-osa, mis oli täiesti imeline. Seega siiski kui plussid ja miinused kokku panna, siis aasta hotellikogemuseks, sest tekkis vau-efekt, jääb Viiking Spaale. Mu isiklik lemmik muidu Pärnus on Hedon spa, aga Viiking suutis mind üllatada sellega, et heaks emotsiooniks ei ole palju vaja. 5+
  • kõige vihaleajavam sündmus: Euroremont Pranglis. ehk Viimsi vald tahab Eestimaast teha Estonia. Nagu üheksakümnendatel me kõik tahtsime. Kui õnneks läheb (irooniga öeldud!) ja nad saavad sadamakuuri maha lammutada, siis mul on veel üks soovitus. Modernse sadamaala kohale tuleb ka  loosung üles panna – “Remont on tehtud, võib uksed avada! Külla tulge kõik, tahan näidata kui kaunis on mu maa saar, mis seedripalme kasvatab!”
  • parim reis: Siinkohal tahaksin ma öelda, et suhteliselt ootamatu reis Edinburghi oli aasta üllataja, sest lennupiletid (mis sellest, et kehva lennufirmaga) odavamad kui Tallinnast Tartusse sõit ja arhitektuur ning juba vaatasin pileteid, et tagasi minna (hind alates 16,99!), aga selle nädalavahetuse põhjal ütlen, et Lottemaa on ikkagi üle prahi. Jah, midagi uut otseselt ei ole, aga see emotsioon, millega sealt ära tuled iga kord, on absoluutselt väärt ka 2,5 tundi sõitu Tartust Pärnusse ja tagasiteel pimedas ära eksimist (sest “lõikame siit otse”).DSC00620
  • parim kosmeetikatoode: Sain veganmessil kokku sõbrannaga, kes kiitis taevani üht spreid, ma lasin end mõjutada, ostsin testimiseks ja tõepoolest – nüüd on see Hoia Arbuusisprei mu kotis kogu aeg kaasas. Mõnus ja värskendav. Samuti pean ma kiitma (jällegi tänu tuttavatele avastatud) Öli. Ja kiidusõnad pean ütlema ka BonMerité kehavõietele, mis mu keha jaoks on küll liiga rammusad, kuid talvisel ajal huulte jaoks suht asendamatu toode.
  • kõige kallim õppetund: Ära usalda, sest ka kõige nunnuma näo taga võib peidus olla üllatus, milleks sa valmis ei ole ja kui sul ei ole kirjalikku lepingut, siis boo-hoo, nuta endale jõgi, kaotajaks jääd sina. Või noh sõltub, millise nurga alt vaadata? Rahaliselt jäin kaotajaks mina, muus osas pole nii väga kindel.
  • parim toiduaine: Vürtsikas peakapsa Krimchi. Mine pekki kui hea! Ma olen seda purkide viisi endale sisse söönud, sest ma lihtsalt ei suuda ennast peatada enne kui purk on otsas. Täitsa niisama purgist olen ka söönud, lihtsalt, niisama, ilma igasugu peenutsemiseta. Teiseks suuuuuuuuuuuureks üllatajaks olid sel aastal Andri-Peedo talu kitsejuustud. Ostsin poest testimiseks nende valgehallitusjuustu ja see oli viga. Ma olen reaalselt sellest juustust sõltuvuses. Nii kreemjas ja värske, et mul juba praegu vaid sellele mõeldes hakkab suu vett jooksma.
  • parim pidu: Siin läheb natuke rebimiseks. Osa minust ütleb, et peod Fotografiskas on midagi piire ületavat, sest see kõik on nii teistmoodi, et tekib tunne nagu ei olekski Eestis, vaid kusagil New Yorkis. Kunst, muusika, vaib, keskkond – kõik see kokku on midagi erilist. Fotografiska on absoluutselt parim, mis Tallinnasse on tulnud. AGA…Sibulatee sünnipäev oli samuti selle aasta sündmuste top3-s sees. Kas teisel või kolmandal kohal, ma ei oskagi öelda. SaunafEst´iga võivad need kaks üritust siis 2.-3. kohta jagada. 77358491_3277975222244881_8182296780625412096_o
  • parim pood: Esimeseks uueks lemmikuks nimetan ma Pesubutiigi, sest me kõik teame vist juba, et ma olen pesusõltlane ja Pesubutiik pakub hea alternatiivi mu teisele, kodumaisele lemmikule. Teiseks lemmikuks, ja superleiuks osutus Keilas (jah, Keilas on ikka midagi head ka!) second hand Hilpar. Oo ja kas ma saaksin ära unustada Sergei. Minu vaieldamatu lemmiku Tartust. Vat see on üks ehe hingega second hand. PS: kui teil see YSL kootud kleit veel alles on, siis palun pange see kõrvale, no nii kahju, et kooner olin. 8e0cf820-e5a5-4954-888d-6803a2753cdb
  • pisarad-silma-hetk: Ma usun, et see tundub suhteliselt random teistele, aga mu jaoks oli nii armas minu nö ärasaatmispidu vanast töökohast. Nii hea emotsiooniga ja isegi nii, et natukene oli kahju, ei ole ma ammu kusagilt ära tulnud. Viimati üle kümne aasta tagasi ühest metalliettevõttest, kuhu mind (pool naljaga) võeti tööle just blogiskandaali tõttu (et “kui suudab olla nii terav, siis järelikult mõtlev inimene”)
  • saavutus: Tööalaselt ei ole enam mõtet rääkida, sest saavutus, mida ma pean saavutuseks, jääb vanasse töökohta ja pole enam oluline. Lapsevanema vaatevinklist pean ma saavutuseks “headeks vanemateks saamise koolituse” läbimist. Ühelt poolt hambad ristis, sest mis mõttes ikkagi meile lastekaitse saadeti “mureliku blogilugeja” poolt, teiselt poolt aga siiski saavutus selles mõttes, et see pani mind mõtlema rohkem lapse vanemaks olemise peale ja tegi mulle selgeks, et meie ei ole halvad vanemad ja et Ida on absoluutselt vaimustav laps. Oma vimkadega ja keskmisest emotsionaalsem, aga hei!, kas ma peeglisse olen vaadanud.
  • toredaim leid: Hiking Estonia matkaklubi. Ma ei ole sportlik, aga ometi leidsin ma ühe sportliku tegevuse, mis mulle meeldib. Matkamine! Kahjuks teisel poolaastal on nad kogu aeg oma matkad teinud kuupäevadel, mis mulle ei ole sobinud, kuid I´ll be back. Aitäh, Andrus, eestvedamise eest! DSC05550
  • parim tearikogemus: Theatrumi “See laps”. „See laps” on kümnest eri loost koosnev valusalt aus näidend, mis räägib lapsevanemaks olemisest, pereelu pimedamast poolest, illusioonidest ja ootustest teiste, aga ka enda suhtes. Ning sellest, kas õnn on see, kui on palju armastust, või hoopiski siis, kui seda on täpselt parasjagu või natuke vähem. Etendus, mis teeb puust ja punaseks selgeks, milline on lastevanemate roll. Ma nägin etenduses ennast, oma ema, Marekit… Mõtlemapanev tükk. Kui teil vähegi õnnestub veel pileteid saada, siis minge kindlasti seda vaatama! Teine geniaalne lavastus oli ZUGA Ühendatud Tantsijate “2 + 2 = 22”.  Lavastus puurib reegleid ja korraldusi, nähtavaid ja nähtamatuid kokkuleppeid meie ühises armsas elus lastena ja vanematena, keerab need pahupidi, hiilib kõrvale ja astub mööda, ei paku istet või kutsub enda kõrvale või istub kahel toolil korraga, samal ajal ikkagi koos oma kohta otsides. Selles tegevuses on püüe jõuda kohale, isegi kui seda saadab hüüe “Kohane!”.
  • kõige kurvem sündmus: Meie tädi Satu Nangijaalasse minek. No nii kurb on, kui sellele mõtlema hakkan, et mõnikord tundub isegi lihtsam mitte talle mõelda, ag kui mõelda, milline tugi, sõber ja pereliige ta meile oli ning millised mälestused jäävad teda meenutama, siis ma olen elu lõpuni tänulik sellele päevale kui me rongijaamas juhuslikult kohtusime.  Sa olid meile nii nii kallis. Aitäh sulle muinasjutu eest, Satu! img_1578

Lotte, vaata ette, sul on konkurent!

Ühtepidi tunnen ma, et ega enam ei olegi midagi uut öelda. Sellest ajast saati kui me aastaid tagasi Lottemaa pisikuga nakatusime, on sellest saanud koht, kuhu igal aastal nii suvel kui talvel jõudma peab, ilmast hoolimata, sadagu või pussnuge – kui plaan on minna Lottemaale, siis Lottemaale me ka läheme!

Samas tunnen ma, et ma ikka tahan jagada neid emotsioone, mida Lottemaa pakub. Mitte vaid lastele, vaid ka täiskasvanutele, või siis vähemalt lapsemeelsetele täiskasvanutele. Üks mu tuttav ütles, et tema pole oma kuue-aastase lapsega enam aastaid käinud, et ei tea, laps vist kasvas kuidagi Lottest välja. Ma ei suutnud ära imestada, kuidas see võimalik on. Ma olen 38-aastane ja kohe kuidagi ei näe, et Lottest ja teistest vahvatest tegelastest välja hakkaks kasvama. Pole isegi mitte plaani.

DSC09474DSC09476DSC09477

Sel aastal juhtus selline imetabane lugu, et ma sattusime oma käigu planeerima just sellesse nädalasse, kui Eestimaale oli jõudnud (vähemalt nädalaks) suvi ja lisaks oli ka Lotte ja Roosi sünnipäev. Eriti tähtis päev kohe! Ida meisterdas terve õhtu neile kahele kingitusi. Ma muidugi ei tea, mida ta lõpuks oma uhkelt kaunistatud kinkekottide sisuks pani (ma eemaldasin sealt vanad vesivärvid ja paar tühja kindermuna), aga mõte loeb, eksju? Ma alguses natukene kartsin, et ehk on liiga palju rahvast, kuid pean ausalt tunnistama, et teemapark on siiski nii palju suur, et mass kaob ära, küünarnukitunnet ei olnud, etendust vaadates sai kinnitust vanasõna, et häid lambaid mahub palju ühte lauta. Ja oligi lihtsalt lõbus!

DSC_2846

Foto: Kärt Kaljuvee

DSC_2854

Foto: Kärt Kaljuvee

Me olime platsis kohe kui park avati, kell kümme ja uskuge mind, ka viis tundi hiljem ei olnud meil kõik tegevused läbi tehtud. See on koht, kus iga kord on midagi uut avastada ja aeg lendab linnutiivul. Eks ma olen seal näinud ka pahuraid vanemaid, kes kiiruga on kõik majad läbi tormanud lastega ja siis mossitavad, et lapsed veel ära ei taha minna. “Siin ei ole ju rohkem midagi teha!” pahandavad nad, “isegi karusselle pole!” Vaadake, Lottemaa ongi selline koht, kuhu tuleb kaasa võtta annus lapsemeelsust, soovi koos lapsega lustida ja aega. Hea tuju ei pea ilmtingimata kaasa võtma, sest peab ikka olema ääretult tundetu inimene kui Lottemaa tegelased ei suuda naeratust näole tuua.

DSC09482DSC09506DSC09518

Kuigi ma olin üsna kindel, et selle aasta tõmbenumbriks saab väikene Roosi (alguses tunduski nii!), siis juhtus aga hoopis niimoodi, et Lotte sai endale tugeva konkurendi rebane Julia näol. Juliast, kes oli samasugune natuke edev ja roosat armastav nagu Idagi, sai meie selle aasta vaieldamatu lemmik. Ma kuulsin veel pärast pikalt Ida uuest sõbrannast, rebasest.

DSC_2894.JPG

Foto: Kärt Kaljuvee

DSC09543DSC09564DSC09583

Mõnikord Lottemaal olles mõtlen ma, milline geniaalne suvepuhkuse vorm oleks seal töötamine. Tantsid, laulad, teed nalja ja teatrit ning sind lihtsalt jumaldatakse. Mu meelest Lottemaa üks tugevusi ongi see, et nad suudavad multifilmi/raamatu maailma maagia nii ehedalt edasi anda, kõik kaasa haarata ja panna unustama, et tegu on teemapargiga. Ongi selline tunne nagu oled päris Lottemaale, kus elu ongi täpselt selline nagu paistab, sattunud. Saate aru, mida ma mõtlen? Et elu ongi täpselt selline, ei mingit etendust. Naiivne? Võibolla, aga mulle meeldib, et on üks paik, mis minus (ja ilmselt paljudes teistes) selle lapsemeelsuse eriliselt välja toob. Nii et seda ei pea häbenema.

DSC09591DSC09600DSC09625DSC09648

Südasuvine Lottemaa on nii sõnaseletamatu. Nii ilus. Nii armas. Nii põnev. Nii tagasikutsuv. Sealt ei saa kuidagi ära. Kohe ei taha hakata väljapääsu poole liikuma, kuigi päike on viis tundi lagipähe paistnud ja söönud pole. Mitte et seal süüa ei oleks. Mu meelest on Lottemaal väga hea toiduvalik ja ka hinnatase (eriti võrreldes näiteks Disneylandiga, kus ma sõin oma elu kõige ülehinnatumad friikartulid), meil lihtsalt oli nii palju teha, et söömine läks meelest ära ja siis kui meelde tuli, oli see parasjagu kõigile meelde tulnud ning me ei jaksanud päikese käes oodata. Ma ei nurise järjekordade üle, see on loomulik ja oleks olnud ka toite, mida oleks kiiremini saanud, lihtsalt Ida on erakordselt pirtsakaks muutunud toidu suhtes.

DSC09662DSC09546.JPG

Õhtul läksime me Idaga metsa jalutama. Ida tegi kätega suu juurde ruupori ja hüüdis metsas käies: “Tulge kõik, tulge kõik, kohe algab meie maja juures etendus! Kohe-kohe, liikuge kõik meiega kaasa!” Jalutasime edasi ja Ida rääkis, kuidas kõik tahavad temaga pilti teha. “Miks nad sinuga pilti tahavad teha?”küsisin ma. “Kas sa ei näe siis, et ma olen Minnie-Hiir,” vastas ta etteheitvalt ja osutas oma Minnie-Hiire kõrvadele ja kleidile. Ma olin need silmatorkavalt puna-valge-mummulised detailid tõepoolest kahe silma vahele jätnud. “Ma ju töötan Disneylandis!” lisas ta, mõtles veidi ja ütles siis: “Aa, ei, ma täna olen Disneylandis, aga tegelikult ma lähen Lottemaale tööle, siis ma saan ka rebane Juliaks hakata!”

Mis vanusest Lottemaale tööle kandideerida saab?  

Parim maa Eestimaal? Muidugi Lottemaa!

Kuidas kirjeldada Lottemaad? Parim maa Eestimaal? Peaaegu nagu välismaal? Peaagu nagu reisil? Nagu teatris? Nagu kinos? Nagu muinasjutus? Nagu multifilmis? Nagu parim meelelahutus siin maal? Lastele ja lapsemeelsetele? Ütleme siis lihtsalt nii, et Lottemaa on täpselt samasugune koht nagu välismaised “peab pidevalt külastama” kohad. Teate küll – Disneyland, Kolmården, Junibacken… Eeliseks see, et see on siin samas koduõue all. 102 km sõitu Ussipesast, aga come on – mis vahemaa see ka on, pealegi mida tarka me nende pühade ajal (peale EV100 matka) teinud oleme. Vaid söönud ja joonud. Muidugi istusime me Idaga täna autosse ja vurasime Pärnu külje alla. Väärt käik nagu ikka.

Olles nüüd seda teemaparki mitu korda külastanud võin ma öelda, et see muutub iga korraga südamelähedasemaks ja armsamaks. Kõik need detailid, kõik need tegelased, kogu see maagia ja lapsemeelsus. Võrratu koht. Kohe kutsub tagasi. Isegi rahvahulk (eriti Lotte majas) ei häirinud enam, aega on, kiiret pole, kõike jõuab.  Ja inimesed ei olnud seekord trügivad ja kiirustavad (vaid paar last karjusid “davaiks, TRÜGIME kohe rongi peale!”). kõik tundusid selle aasta viimast külastust nautivat.

Kohtume 2019 suvel!

DSC02686DSC02692DSC02693DSC02694DSC02702DSC02708DSC02712DSC02722DSC02724DSC02727DSC02730DSC02738DSC02743DSC02746DSC02747DSC02749DSC02751DSC02752DSC02763DSC02767

“Sellise ilmaga me küll Lottemaale ei lähe!”//“Never forget that little child inside of you, that’s the key.“

…ütleks ilmselt iga teine lapsevanem kui oleks täna aknast välja vaadanud ja näinud, et vihma sajab nagu oavarrest, täpsemalt öelda vihma kallas nagu ämbrist. Aga meie ei öelnud nii, sest me olime kokku leppinud, et kui Norrast tagasi oleme, siis läheme ja kuna me ilmateadet ei vaadanud, siis sai laupäeva ja pühapäeva asemel kokku lepitud esmaspäev. Ida vaatas eile isegi Lotte multikaid, et kuidas sa ikka ilma multikaid vaatamata lähed. “Me ju lähme?” küsis temagi kui aknast välja vaatas hommikul. Lubadus on lubadus, eriti lapsele tehtud lubadus, ja nii me autosse istusime ja Lottemaa poole liikuma hakkasime. Irooniline on muidugi see, et ma olen ise alati rääkinud, et pole halba ilma, vaid kehv riietus, aga täna hommikul avastasime, et ega mul endal ja ka Marekil vihmariietega väga priisata polnudki. Peaasi, et Idal oli.

Etteruttavalt ütlen ma, et ega lapsi ei sega vihm grammivõrdki. Neil on pigem isegi lõbus, põnevam. Täiskasvanud saavad ka hakkama. Tuleb vaid meeles pidada ühte lihtsat asja: “Ära kunagi unusta oma lapsemeelsust, see on kõige olulisem asi!”. Kui Pärnu poole sõites ma ikka lootsin, et ehk vihma jääb vähemaks, siis Lottemaale jõudes vaatasin ma yr.no-st, et see on täna tõeliselt naiivne lootus, nüüd aitas vaid hea tuju ja lapsemeelsus. Hea tuju…hmmm… Ma pean ausalt tunnistama, et me ei ole ideaalperekond – me kakleme, nääkleme, tülitseme, tujutseme ja jonnime – me ei püüagi olla ja nii saime me ka seekord natukene jonnida, igaüks erineval põhjusel, kuid hea tuju ja lapsemeelsus tulevad kohe meelde ja ajavad jonnipilved eemale kui vaatad heatujulisi Lottemaa tegelasi. Täiesti uskumatud näitlejad. Isegi paduvihmas ei tee nad allahindlust ja annavad endast 100%, võib olla isegi rohkem kui sada, sest nad ei taha, et ilm külastajate kogemuse rikuks. “Plaksutage vihmale! Nii tore, et vihma sajab! Meil on vihmas tore!” hüüdsid nad ise jalgupidi veelompides liugu lastes. Ja oligi tore!

Muidugi saan ma aru, et päikeselise ilmaga on Lottemaa veeeeeeel võrratum, aga ma vannun teile käsi südamel, vihm ei ole põhjus jätta plaanitud Lottemaale minekut ära. Piisavalt palju on võimalusi varju all tegevusteks ja majades vihma ei saja;) Me lasime isegi liumäest alla. Talvel sai lubatud, et kui suvel lähme, siis laseme, no mis meil siis üle jäi. Marek vaatas küll mulle otsa nagu totakale, et kas ma unustan aegajalt ära, et olen 37-aastane, aga Lottemaal ongi lihtne oma vanus ära unustada. See on nii tore koht, mida ma külastaks veelgi tihedamini.* Ma olen täielik Lottemaa fänn! Muide, kui ma aastaid tagasi lugesin kuidas blogijad Lottemaad kiitsid, olin ma kindel, et nad pingutavad üle või valetavad, sest no mis seal ikka nii toredat saab olla. Täiskasvanule. Ma ei olnud kuulnud sõnagi kriitikat ja see tegi skeptiliseks. Täiesti ilmaasjata. Assaaa, karvane maasika musi, kui kihvt koht on Lotte(maa). Meie oma Nokia.

Nüüd olen ma kuulnud ka kriitikat. Esiteks, et on kallis. Jah, ma ei vaidle üldse vastu, et ei ole. On ikka. Aga jällegi toome võrdluse – suvaline nädalavahetuse laat mõned tunnid vähemalt 25 eurot laste lõbustustele, Lottemaa terve päev tegevusi ja teatrit 20 eurot. Teiseks, et on igav. Seda ütlevad ilmselt need, kes ootavad ameerika-mäed-tüüpi lõbustusparki. Lottemaal on nii palju avastamist ja tegevust. Jah, jällegi majad saab läbi käia poole tunniga, vaadata leiutisi ja kehitada õlgu, sest need ei sülga tuld ega purska vett, aga kui uudistada ja leiutada on tegevust kõigile ja kauemaks. Mulle meeldib Lottemaa hariv pool. Ei ole niisama lust ja lull, vaid õppimine läbi lusti ja lulli. Kolmandaks, et asjad on kulunud ja ei tööta. Eks asjad ikka kuluvad, aga öelda, et Lottemaa on kulunud on mu meelest häbematu. Ei tööta? Võib olla see sama, et ei purska vett ja sülga tuld? Kivirähki “Oskar ja asjad” olete lugenud? Ilma mobiiltelefonita maale vanaema juurde saadetud Oskar pidi leidma asendustegevusi ja avastas, et  kõik asjad ümber tema oskasid rääkida. Vaja oli vaid kujutlusvõimet. Lottemaaga on sama – lapsemeelsus, kujutlusvõime ja uudishimu ning te veedate seal imeliselt aega. Tahate tagasi!

Tahate ma avaldan teile ka ühe saladuse, mis me täna avastasime? Vihmasel ilmal on paar eelist ka.  Tegelastel on teie jaoks rohkem aega. Järjekordi pole. Kuigi ärge arvake, et rahvast üldse pole, oli rohkem kui ma oleksin oodata osanud.

Lottemaa on on avatud 2.09-ni. Minge! Iga ilmaga! Aga kui saate, jääge Pärnusse ka ööseks. Päev on väsitav ja palju mõnusam oleks peale seiklust hotellitoas voodisse pikali visata kui autoga 96 kilomeetrit Tallinnasse tagasi sõita. Et homme ka tööpäev peab olema, eksju.

Koju tagasi jōudes tunnistas ka Marek, et oli täitsa õige otsus täna minna. “A mis me ikka sellise ilmaga kodus teinud oleks?” No just noh. Tundes Marekit, oleks ta meid koristama pannud. Ja kes see taasiseseisvumispäeva koristades tähistab. 🤗

*Võib olla võiks Lottemaal ka olla hooaja-pilet? Näiteks Hunderfossenisse sai enne jõule soetada järgmise suve hooajapileti, mis oli ca 15-20 euri kallim kui ühe korra pilet.

We are not going to Lottemaa in this weather …

… would have probably been almost every parent’s answer when they looked out from the window this morning only to see heavy rain. But we didn’t , because we had agreed that once we are back from Norway, we will go. As we didn’t check at the weather forecast for the long weekend, we agreed to go on Monday. Ida was even watching Lotte cartoons yesterday, because you need to see them before going. „We ARE still going, aren’t we?“ was her question this morning too. A promise is a promise, especially a promise made to a child, and so we sat in the car and drove off to Lottemaa. Ironically, I have always said that „there is no bad wether, only wrong glothing“ and then in the morning I discovered that neither myself or Marek have waterproof clothes. As long as Ida had.

I am telling you now, rain is not an issue for children. They are actually having more fun and excitement. Grown-ups can handle it too. You just need to remember one thing: “Never forget that little child inside of you, that’s the key.“ When in the beginning of our trip, I was still hoping that the rain would stop, then on our arrival I realized that to be a naive hope. Only good mood and a bit of childishness was helping now. Good mood … hm. I must admit, that we are not the ideal family – we fight, we nag, we quarel and we are being moody. We are not trying to be an ideal family and so even this time we had our moments for different reasons. But you remember childisnhess and good mood straight away when seeing the characters and the negative emotions are driven away. Unbelivable actors. They are giving 100% of them even in pooring rain, maybe even more as they don’t want the rain to ruin the experience for their guests. „Clap to the rain! So nice that it is raining! We are having so much fun in the rain!“ were the main lines from them as they were running through the puddles. And it WAS fun.

Ofcourse I understand that on a sunny day, Lottemaa is even better, but trust me when I say, that rain is not the reason to skip your visit. There is plenty to do under shelter and it doesn’t rain in the houses. Both me and Marek went on slides, because we said on our winter trip that we will do it in summer time and there was no other way (though Marek did look at me as if to ask if „I have gone mad and forgotten I’m 37). You just have to forget yor age when visiting Lottemaa. It is such a charming place that I would visit it even more often.* I am a 100% fan. By the way, when I was reading years ago, how bloggers were prasing Lottemaa, I was sure they are over excagerating or lying, because what can be so fun in there. For an adult. I hadn’t heard any critisism which made me sceptical. For no reason. I don’t have enough words to descirbe, HOW cool place that is. Our own Estonian made.

By now I have also heard critisism. Firstly, it is expensive. Yes, I am not arguing that it isn’t. But let’s compare – any other weekend event and you will spend 25 euros on entertainment for kids. You get a day full of activities in Lottemaa for 20 euros. Secondly, it’s boring. This is probably said by those, who expect high roller-coster rides. There is so much to do and discover in Lottemaa. Yes, you can run through the houses in 30 minutes, look at the inventions and not be bothered, because they don’t explode or spit fire. But if you discover and explore, that is entertaining for everyone. I like the educational side of Lottemaa. It is not only fun and games, but fun and games through play. Thirdly, that things are run down and not working properly. Obviously there is wear and tear, but to say that Lottemaa in whole is run down is just shameful. Not working? Maybe more like not exploding or spitting fire. There is a children’s book, where Oscar was sent to stay with his grandparents in the countryside WITHOUT his mobilephone. This boy had to be inventive and discovered, that things around him talked. He only needed imagination. Lottemaa is the same – a bit of childishness, imagination and curiosity and you spend a wonderful day there. You will want to go back!

Do you want to know a secret we discovered today? Rain has its advantages. The characters have more time for you. There are no queues. But don’t think there is nobody at all, there was more people that I anticipated.

Lottemaa is opened untill 2nd of September. Go! No matter the weather. But if you can, spend the night somewhere close there. The day will be tiring and it would be much nicer to go to the nearest hotel to relax rather than drive 96 kilometers back to Tallinn. Why does it need to be a work day tomorrow too?!?!

At home, even Marek admitted it was the right thing to go. „What would have we done at home in a weather like this?“ Exactly my thoghts. Knowing Marek, we probably would have tided the house up. Who wants to clean anyway on their bankholiday Monday…

*Maybe Lottemaa could have a season ticket. Similarly to Hunderfossen where you can by season ticket for next summer before Christmas which was only about 15-20 euros more expensive than normal tickets.

 

Oskar rumal kui lammas, puudub esihammas!

Rääkisin täna hommikul ühe sõbrannaga, kes rääkis, et ta talvel üldse ei taha toast välja minna, no et kole ja pime ja kõle ja külm, mina olen aga arvamusel, et iga ilmaga saab väljas olla, peaasi, et riided õiged seljas on ja seda kõike ka nautida. Mulle meeldib välja olla! Eriti kui midagi teha on. Kuhugi minna. Midagi vaadata.

Samal ajal kui mu sõbranna üritas mulle selgeks teha, et talv on nõme, pakkisin mina asju, et päevaks Pärnusse minna. Lottemaale. Suvel kui teised Lottemaal käisid jõudsin mina töö tõttu vaid parklasse ja seetõttu olin ma täna sama elevil kui Ida. Võib olla elevil ei ole õige sõna – ma olin pigem põnevil, sest kuigi ma olen Lottemaa kohta kuulnud vaid kiitvaid sõnu, olin ma Jõulu-Lottemaa kohta kuulnud kriitikat, et pole see miski jõulumaa, mudane ja külm on hoopis.

Lund ju tõesti ei olnud, kuid neile, kes pori pärast pahandavad, ütleksin ma, et palun ärge tulge kontsasaabaste ja peokingadega. Mul oli kurb vaadata mõndasid vanemaid, kes külma käes (kuigi ilm ei olnud isegi külm!) lõdisesid, sest nad olid valedes riietes. Kas inimesed ei tea, kuhu nad lähevad või ei näe nad kodust väljudes, et väljas on (Eestimaa) talv? Meid pori ei häirinud. Esiteks teist nagu polnudki, pigem oli liiv ja mõned porilombid ja teiseks olid meil seljas riided, mis olidki mõeldud looduses olemiseks.

IMG_4586.JPG Aga siis Lottemaa.

Njaa, ma pean ka kiitjate kooriga ühinema ja ütlema, et tegu ON ühe ägeda teemapargiga, üks ägedamaid, kus mina käinud olen. Julgen isegi vist nii kaugele minna, et ütlen, et senine lemmik – Junibacken – sai troonilt lükatud. Me jõudsime kohale 12-30 ja kui ma mõtlesin küll, et no mida me ometi seal neli tundi teeme, siis ühtäkki oli kell täiesti ootamatult juba kolm saanud. Me olime kogu aeg tegevuses.

IMG_4572IMG_4577

Samas me ei jõudnud ei etendusele ega kontserdile, sest noh lihtsalt ei pannud tähele, et kell nii ruttu läks. Muidugi me nägime, et siin ja seal kogunes rahvast ja Lottemaa elanikud käisid ka ringi, et etendustest teada anda, aga meil oli ajataju kadunud. Kahetseda ilmselt võiks, aga milleks. Meil oli niisama ka lõbus. Ja väga lõbus.

IMG_4650.JPGIMG_4602.JPGIMG_4635.JPG

Kui välja arvata need paar korda kui Idas diiva välja lõi ja ma olin jonnimise pärast nõus temaga lihtsalt lahkuma. Haarasin tal teiste vanemate halvustavate pilkude all jopest kinni ja hakkasin temaga kindlal sammul parkla poole liikuma. Õnneks kadus diiva sellise ähvarduse peale kiiresti ja edasi oli kõik jälle tore.  Kui toitlustusest rääkida, siis meil Idaga läksid silmad särama kui nägime varianti lõkkel vorsti grillida. See on talviste õues olemiste juures tõeline maasikas koos kuuma tee või glögiga. Ma ei tea kui popp see vorsti grillimine teiste külastajate seas oli, aga mulle tundub, et seda tuleks ja võiks rohkem propageerida. Ma kujutasin ette kui suur oleks tunglemine lõkke ümber kui selles teemapargis oleksid olnud Norra lapsed.

IMG_4618.JPG

Ma olin natukene hämmingus kui tore see teemapark ka päriselt oli. Mul ikka oli ju natuke eelarvamus, et no kuidas saab seal täiskasvanul nii lõbus olla, et kõik kiidavad. Võtmesõna on ilmselt lapsemeelsuses. Oled lapsemeelne, on Lottemaa külastus suurepärane kogemus igas vanuses ja iga ilmaga. Oled tulnud peoriietega ja keskendud negatiivsele (noh et külm on:), siis ei saagi sulle meeldida.

IMG_4609IMG_4611

Lotte maja, mis ilmselgelt oli kõige populaarsem atraktsioon, oli ainus, mis minusse natuke negatiivse mulje jättis, aga põhjus ei olnud mitte Lottemaas ega Lotte majas, vaid inimestes, kes lihtsalt tunglesid ja üldse ei hoolinud, kuhu ja miks nad astuvad, peaasi, et näeks Lottet. Ma saan aru, et Lotte on popp ja kõik lapsed tahavad temaga pilti teha ja koos meisterdada, aga siin tuli mulle korraks meelde, miks mulle massiüritused ei meeldi. Inimesed ei oska käituda.

Etteruttavalt tahaksin ma natuke pahandada ka rongisõiduga. Seisime oma mudilastega kenasti järjekorras ja kui siis rong tuli, hakkasid inimesed lihtsalt tormi jooksma. Kasvõi (võõrastest) lastest üle. Peaasi, et ise rongi saaks. See oli nii sürreaalne kogemus. Palju kiiremini ja mugavamalt saaks kui inimesed oskaksid järjekorras seista. Me tahtsime rongisõidust loobuda, aga lapsed ei olnud nõus. Mõtlesime järgmist rongi oodata, aga rongijuht ütles, et kaks mudilast mahuvad tema kõrvale kabiini küll. Emadega on aga jama värk. Nii otsustasime me Mareki õega 800 m parklani joosta, et enne rongi kohale jõuda ja lapsed rongilt vastu võtta. 800 jalutamist parklast Lottemaani oli lapsemäng, aga jooks parklasse oli enesetapp. Poolel teel andsin mina alla. (Õnneks ma ka teadsin, et Mareki õemees oli juba parklas ja ilmselt lapsed päris omapäi ei jää). Aga tõesti, inimesed, ärge loomastuge!

IMG_4671.JPG

Taevani kiita, lisaks läbimõeldud teemapargile, tahaks ma töötajaid ja näitlejaid. Need näitlejad olid ju nii rollis sees, et mul endal jäi juba vahepeal tunne, et äkki see kõik ongi päris. Natuke nalja sai ka. Kõndisime staadionilt mööda, kus Adalbert ja kärbes Jaak jalkat mängisid. Adalbert hüüdis korra “Oskar rumal kui lammas, puudub esihammas!” Mulle kui lapsemeelselejäi see kohe kõlama ajju ja ma küsisin Idalt, et kas ta kuulis, mis Adalbert ütles. Et Oskar rumal kui lammas, puudub esihammas. Enne kui Ida midagi vastata jõudis, kuulsin ma oma selja tagant ohet “Eks ole” ja mulle vaatas otsa Oskar, kellest me seda lauset öeldes just möödunud olime. See nägu, millega ta mind vaatas, oleks olnud Oscarit väärt.

Jäneste maja meisterdamise toas olid näitlejad-juhendajad samamoodi nii rollis sees, et väga raske oli uskuda, et seal kostüümi all on peidus inimene, mitte päris Lotte multikast tuntud tegelane. IMG_4663IMG_4662

Neli tundi lusti värskes õhus mõjus nii, et Ida jäi pool kaheksa magama. Puhas boonus! Kui ma ei peaks homme tööle minema, siis ma läheks vabalt homme tagasi. Mitte selle pärast, et Ida magama jäi normaalselt, vaid see tõesti oli kihvt kogemus. Peale jõulupidusööke kulus ka värske õhk ja liikumine täiega ära.  Kui te kahtlete, kas minna või mitte, et pole ehk õiget talveilma, siis unustage see vabandus. Pange kummikud jalga, kindad kätte, müts pähe ja laske lapsemeelsusel endas möllata.

Paar päeva veel jõuate (http://lottemaa.ee/tule-kulla/joulud-lottemaal/). Minge!  

Lotte kohvik – kas seda peab kiitma?

Ida on suur Lotte fänn  ja nii juhtub tihti, et poes peame me ostma Lotte putru, hommikusöögihelbeid, saia, leiba, kõrrejooki, ketšupit, mida kõike, kuhu Lotte pilt peale on kleebitud. Keegi võiks porganditele ja muule tervislikule kraamile ka Lotte peale kleepida, oleks palju lihtsam last tervislikult sööma õpetada. Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.

Olime Idaga ühel päeval linnas, et minna loomaaeda, aga pisike preili otsustas, et tema tahab hoopis kohvikusse. Möödusime just Mustamäel sellest ostukeskusest, kus asub ka Lotte kohvik ning kuna ma olin erinevatest blogidest selle koha kohta VAID kiidusõnu kuulnud, siis mõtlesin, et on ka aeg see kiidetud kohvik üle kaeda. Seda enam, et Ida on Lotte fänn. Minu jaoks oli muidugi esimeseks miinuseks asukoht ostukeskuses, mul on allergia ostukeskuste suhtes ja ostukeskuste kohvikud ei ole mu jaoks nagu päris kohvikud. Ma tean, minu kiiks, aga mulle on kuidagi vastukarva, et perega ajaveetmiseks tuleb minna ostukeskusesse. See kõlab valesti. Minu peas.

Kohviku lasteala oli tegelikult täitsa vahva, lastel on seal ilmselt tore, aga see tähendas ühtlasi ka seda, et last sööma saada oli keeruline, sest tal oli rohkem tahtmist Lotte majas ronida. Mu meelest ongi see nagu rohkem mängutuba, kuhu külge on kohvik keevitatud ja selles mõttes tunnen ma end nagu natuke petetuna. Seda peaks võib olla rohkem reklaamima kui mängutuba ja kohvikut, siis ma oleks teadnud, kuhu ma end vean. Nüüd aga läksin ma kohvikusse ja millegi pärast olin ma endale silme ette maalinud mingi übernunnu kohvikukese, mida seal polnud. Toidud olid kahjuks samuti pettumus. Ida sõi küll ära lihapallid, kuid ei puutunud oma juurviljapüreed. Mina proovisin tema asemel ja sain aru, miks ta seda ei tahtnud. Kuna ilmselt oli toit mikros soojaks lastud, aga nirusti, siis oli see külm ja maitsetu beebiplöga. Ma muidu väga kiidan juurviljapüreesid, aga see oli maitsetu. Enda kitsejuustu salati kohta ei saa ma midagi halba öelda, aga olgem ausad – praetud kitsejuust aiarohelisel on selline toit, mida ei saagi kuidagi valesti teha. Saad täpselt seda, mida tellid. Aga hinnad olid mu meelest ka natuke liiga kõrged. Ühesõnaga. Ma ei tea, kas mina olen pirtsakas või rumal või ainuke, kelle jaoks Lotte kohvik oli pigem pettumus. Esmaspäeval läheme me Lottemaale, esimest korda. Tai boh, kui see ka lihtsalt mingi ülekiidetud koht on. Ma siiski loodan, et mitte.