Kutsuge mind idioodiks, aga mina ei saa aru, miks kõike vana ja väärikat peab ilmtingimata moodsaks tegema. Võtame kasvõi meie enda vana palkmaja. Miks te seda ära ei renoveeri ometi, küsitakse meilt tihti. Uskuge mind mu süda tilgub verd kui ma vaatan seda lagunevat hoonet, kuid vastus on liigagi argine – meil ei ole selleks piisavalt finantse. Kas te teate, mis sellise maja renoveerimine maksab? Ma võtsin eelmisel aastal hinnapakkumisi. Raha eest, mille eest ma sain osta sauna, ei oleks ma saanud katustki vahetatud. Seda peaks kindlasti säilitama ja issand kui nunnu see on, kuuleme me tihti. On tõesti, ma ei vaidle vastu, aga selle “vana sara” renoveerimist ei toeta keegi.

Lugu on teistsugune ühe teise “vana saraga” – Prangli sadamakuuriga, mille ümber juba pikemat aega tobe ja piinlik trall käib. Mingil põhjusel leiab Viimsi vald, hoolimata inimeste vastuseisust, et renoveerimise ja säilitamise asemel tuleks see maha tõmmata, sest sadam on vaja moderniseerida. Eile lugesin, et selle asemele on planeeritud konteiner, et turistidel oleks mõnus seal praami oodata. Ausalt, mis värk sellega on, et Eestimaast peab vägisi kohe Estonia tegema? Kas see inimene, kes selliste ideedega välja tuleb, on üldse saarel käinud ja praami oodanud, et ta oskab arvata, et hetkel on seal turistidel nii ebamugav? On ta üldse kursis sadama hingeeluga? Kelnase sadam on läbi aegade olnud Prangli saare elanike jaoks oluline kokkusaamiskoht. Kui kunagi püüti sadamas kala, siis tänasel päeval püütakse turiste. Seda ikka selle parimas tähenduses. Sadam on esmane kokkupuutepunkt külaliste ja kohalike vahel. Või miks muidu kogunevad elanikud ikka veel igapäevaselt laeva saabudes sadamasse vaatama, kes täna tuli? Ikka põnev ju, kes tuleb! (loe Prangli sadamakuuri lugu pikemalt siit).

Ma ei saaks olla rohkem nõus sellega, et kui lammutad vanad hooned, oled sa teinud, midagi, mida ei saa tagasi võtta. Jah, lammutamine on lihtsam, kuid töö ja vaev on väärt seda, et alles jääks nii ajalugu kui praktilisus. Vaadake selle loo päisepilt. Mõelge nüüd ise, mis oleks Pranglile sobilikum, kas see, et hoida ja säilitada saare eripära nii palju kui võimalik või ehitada sinna asemele keskpärane eurohoone. Lugesin eile, et Viimsi Vallavolikogu on lisanud 2020.aasta valla eelarvesse 50 000 eurot Kelnase sadamasse konteiner-ootesaali ja dushiruumi rajamiseks. Kas te sooviksite Pranglil pärast lahedat saarepäeva Kelnase sadamas laeva oodata konteineris? Jah, Pinterest on täis lahedaid konteiner-majade näiteid ja mina ka olen mõelnud, et selline konteiner-maja oleks meil siin Ussipesas turistide majutamiseks täitsa lahe, AGA kui mul oleks 50 000 eurot ja kaalukausil kas taastada vana või tuua kohale konteiner, siis ma ju ei kõhklekski, mis siia keskkonda rohkem sobiks. Andke mulle andeks, aga kas Viimsi Vallavolikogus on täiesti mõtlemisvõimetud inimesed või mis paneb inimesi üldse selliseid ideid välja pakkuma? Kas need inimesed ei saa aru, et just selle saare ajalugu ja natuke räsitud-romantiline ilme ongi see, mis turiste kohale meelitab. Jätame midagi alles ka nendele, kes hindavad ajalugu ja loodust. 

Kas te Lofootidel olete käinud? Mina olen. Ma olen ööbinud vanas kalurihütis, ilma mugavusteta, sest see on osake selle saarestiku võlust ja ajaloost. Ma räägin teile sellest natuke. Rorbu´d ehk lihtsad kalurihütid on tillukesed punaseks võõbatud, valgete ukse-ja aknaraamidega nukumajakesed. Kobaras koos, õõtsumas paadisillal, mägede ja igast ilmakaarest ümbritseva mere taustal. Ma kujutasin ette, kui haavatavad need tillukesed majakesed võivad loodusjõududele olla. Ja arvatavasti just see haavatavus tegigi majakesed nii kutsuvaks ja omamoodi romantiliseks. Iga rorbu ees rippusid puidust valmistatud kuivatusrestidel, mis mulle kõrgeid vaibakloppimispuid meenutasid, värsked või juba kuivatatud kalad, kollastes ja oranžides vihmakostüümides kalurid ronisid meisterliku osavusega mööda kuivatusrestide konstruktsioone. Majade ees valgete laudade taga ja valgetel toolidel nautisid turistid päikest ja jõid veini. Ninna tungis eriline kalurikülalõhn – see oli segu värskest ja kuivatatud kalast, tuulest, tõrvast, veinist, keskööpäikesest ja ajaloost. Loofootidelt pärit kuivatatud kala, ”Tørrfisk fra Lofoten”, valmistatakse samal meetodil nagu aastasadu tagasi, nendel samadel vaibakloppimispuid meenutaval kuivatusrestidel , mida tegelikult norra keeles „hjell’iks“ nimetatakse, kuivatades. Enne kuivama panemist eemaldatakse kalalt maks ja mari – millest esimene läheb kalamaksaõliks ja teine kaaviari valmistamiseks. 

Esimesed rorbu’d lasi kuningas Øystein ehitada juba 1120.aastal, et kaluritel oleks kusagil ööbida. Kas te arvate, et nad on sellest ajast just sellisena säilinud? Tuulte ja tormide käes? Või on neid renoveeritud? Uuesti ehitatud, et ajalugu jääks? Lihtsam ja praktilisem oleks sinna ka konteinermajad püsti panna. Erinevalt Viimsi vallast, seal aga hoolitakse oma saare(stiku) loost.  Kui vanasti olid need paadikuuri väga lihtsad ja väiksed, koosnedes harilikult vaid kahest ruumist, elamiseruumist ja magamisruumist, siis tänapäeval on aga rorbu’sid võimalik leida alates kõige lihtsamatest kuni väga luksuslikena välja. Rorbuferie on väga levinud ja armastatud turistide hulgas. See on üks põhjus, miks sinna minnakse. Turiste on igat tüüpi, aga soovi korral mahuvad saarele ära mõlemad – need, kes hindavad vana ja need, kes hindavad euroremonti, bling-bling´i ja Kohviveski kombel kurdavad, et “Hullumaja!… Meri kohiseb, lambad määgivad…” Viimaste jaoks ei pea ajalugu maha lammutama ja saart ära remontima. Saab ka teisiti. Kui tahta.