Ma leian end tihti mõttelt, et meil, täiskasvanutel, on lastelt nii palju õppida. Siirust, soojust, armastus, kirge, hoolivust. Lihtsad ja loomulikud asjad, ometigi täiskasvanuna nii lihtsad meelest minema. Lapse maailm on lihtne, aga nii ehe.
Mu joogast kannatada saanud jalg tegi eile mulle põrgupiina ja nägi välja umbes sama paistes kui siis kui ma viimaseid tunde rase olin. Ma olin pikali diivanil ja püüdisn kuidagi ellu jääda. Kõlab nagu oleksin ma olnud umbes sama haige kui külmetunud mees! Iga kord kui ma pidin diivanilt püsti tõusma, tundsin ma, et ma ei taaaaahhhaaaa! Siis tuli mulle appi Ida. Võttis mul käest kinni ja talutas mind näiteks wc-sse. “Nii on sul turvalisem,” lohutas ta ja ütles, et tuleb igaks juhuks minuga wc-sse ka kaasa, et äkki mul on seal ka abi vaja. Talutas mind käest kinni hoides tagasi elutuppa, pani mind pikali, sättis mulle padjad jala alla, lasi jala peale “imerohtu” (tegelikult värskendav veesprei, aga kipub lapse valudele ka toimivat), pani mu teki alla ja tõi mulle kaissu kaisuka. Istus mu kõrval diivanil ja paitas mu kätt, ise muudkui rääkides, et ta homme kindlasti ärkab koos minuga, et mind trepist alla aidata.
Kui Marek teda magamamineku ajal juba kurjalt voodisse kamandas, ütles Ida talle: “Rahu, sa pead natukene ootama! Emmel on valus ja ma pean teda aitama!”.Marekil ei jäänud muud üle kui oodata kuni Ida oli mulle kuue hernekauna herned ükshaaval suhu pistnud. Herned pidid ravima, teadis Ida. Lõpuks voodisse minnes musitas ja kallistas ta mu üle mitu, mitu, mitu korda. Võttis mu isegi riidest lahti, et ma ei peaks ennast liigutama liigselt. Manitses, et ma ikka jalga hoiaks, pikali oleks, puhkaks ja läks siis lõpuks magama.
Kas see polnud mitte armas?
Ma unustasin valu, sest mu hing oli armastust täis. Lapse armastust. See on nii võimas tunne kui sa saad aru kui palju laps sind tegelikult armastab. Kui siiras on laps oma olemises ja mõtetes.
Tahate mu jalga ka näha? Ega ma kade ei ole!
