Mõnikord (okei, tihti) ei saa ma inimestest aru. Mul on ühed tuttavad, kes pidevalt rõhutavad KUI hästi nad elavad, kuidas neil on kõik olemas, kuidas nad saavad reisida, endale lubada kalleid riideid, ehteid, telefone, väljas söömas käia, aga teglikkus seal taga on midagi muud.
Fassaadi taga virelevad nad tillukeses korteris, elavad palgapäevast palgapäevani ja võlgu, muretsevad end hulluks, kust leida raha järgmise reisi jaoks – soodsad lennupiletid on tore küll, aga neid broneerides ei mõtle nad kunagi, et reisil endal kulub ka raha. Ja siis hakkab alati stress – kust raha saada või laenata. Nad on käinud reisil oma võileivad kotis kaasas ning söönud hotellitoas kiirnuudleid, ent sotsiaalmeedia on täis IMELISI pilte puhkusest palmi all. “Ahh kui hea on, et me ei pea käima kellast kellani tööl ja saame teha täpselt seda, mida tahame!” rõhutavad nad alati. Kingad, kellad, telefonid ja ehted peavad ALATI olema tuntud brändide omad, ALATI peavad nad rõhutama KUI PALJU need asjad maksid. Jumal hoidku selle eest, et neid näeks rääkimas iPhone6Siga, alla X ei sobi midagi, sest hallloooo eilne päev. Järelmaksud ja liisingud on osa nende elust, mis sellest, et võtab hinge kinni, aga nii saab vähemalt fassaadi ehitada.
Ma tean ka seda, et paljud ongi nende peale kadedad, sest “vaata, kui hästi nad elavad ja mida nad endale lubada saavad”, teadmata, millises eluvales need inimesed elavad. Ja ma ei saagi nendest aru. Miks on vaja teistele ja ENDALE valetada, et ollakse edukamad ja ilusamad ja rikkamad kui tegelikult. Mis see elule juurde annab? Mis väärtus sellel valetamisel on?
Kas ei oleks lihtsam endale tunnistada, kus punktis nad hetkel on oma elus. On täiesti okei elada üürikorteris, mis on nagu tikutoos, kui inimesed on seal õnnelikud ja neil ei ole rohkemaks võimalusi, aga miks taguda endale vastu rinda ja raiuda, et see on teadlik valik, sest siis saavad nad reisida ja ei ole sõltuvad millestki ega kellestki. Kas eluvales elamine on lihtsam kui reaalsusele näkku vaadata?
Sama tahaks ma küsida ka nendelt, kes elavad koos inimesega, sest “parem ikka kui üksi” ja “ega nüüd nii hull ka ei ole” või “vähemalt on mul maja ja auto ja…” Miks oma elu raisata?
//
Sometimes (okay, quite often) I don’t understand people. I have friends, a couple, who constantly emphasize how well they are living; how they have everything they want; how they can travel and buy expensive clothes, jewelry, phones; how they can dine out in expensive restaurants. But the reality is something else.
Behind the facade they can barely survive in a tiny apartment; they struggle from payday to payday and keep borrowing money; simultaneously worrying where they can find money for their next trip – getting bargain plane tickets is good, but every time while booking something, they don’t think that you also need money on holiday. And that’s where the stress starts – where to get or borrow money. They have brought their own sandwiches to holiday or eating instant noodles in their hotel room, but the same time social media is full of wonderful holiday pictures under the palms. They are always stressing, that “it is so good that we don’t have to work from 9 to 5 and can do exactly what we want!” Shoes, watches, phones and jewelry HAVE TO be from big brands and of course they HAVE TO stress, HOW MUCH these things cost. God forbid if you see them talking with iPhone 6S, nothing is good below X, because c’mon, that is so yesterday. Getting things on credit it part of their everyday, even if it is too much for them, but it helps to build the facade.
I also know, that a lot of people actually are jealous of them, because “look at how good life they are living and all the things they can afford” not knowing, what is the reality and truth. To be honest, I don’t understand them either. Why do you need to lie others and YOURSELF, that you are more successful and better, wealthier than you really are. What does it offer? What is the benefit of all this lying?
