Hugost kutsika pilti otsima jäädes, jäin ma (magamamineku asemel!) sirvima oma vana blogi ja mõtlema selle peale kui palju üks lemmikloom võib rõõmu (ka muresid) tuua. Mulle on koerad alati meeldinud, ent ennast olen ma alati rohkem kassiinimeseks pidanud. Kuni me saime varjupaigas tuttavaks Hugoga.

Täna on Hugo peaaegu 12-aastane. Pole enam esimeses nooruses, ometi on ta siiani ikka käitunud nagu kutsikas. Ajanud lennukeid ja linde taga, ehmatanud hoovist ära kõik kitsed ning jooksnud kiiremini kui tuul. Kuna tegu on puhtaverelise Le Craanziga, siis me ei tea keegi, mis tõugu ta päriselt on, kuid temas peab olema lisak ka natuke linnukoera. Ma ei tea teist koera, kes nii kiiresti jookseks.

Või siis jooksis. Juba paar aastat tagasi hakkasid ta tagumised käpad meile muret tegema, kuid selle aasta suvel saime me esimest korda aru, et Hugo hakkab vitaalsest välimusest hoolimata vanaks jääma. Tal ei olnud kunagi probleem meiega kaasa joosta kui rattaga sõitmas käisime, sel aastal nägime me esimest korda, kuidas ta väsis jooksmisest (ja uskuge mind, me ei teinud Idaga tempot)  nii ära, et ei jaksanud enam püsti seista ning me tegime selleks, et ta puhata saaks pikki pause. Järgmised korrad kui me sõitma läksime rattaga, jätsime ta lihtsalt tuppa, sest ta on harjunud kaasa jooksma ning ükski keeld ei pane teda maha jääma.

Libe parkett on alati probleemiks olnud, kuid vaibad on tal siiani aidanud kenasti püsti saada. Viimased pool aastat on lood olnud aga nii kehvad, et kui vaibad on natukenegi koha pealt ära ja ta ei saa kõigi nelja käpaga kindlalt vaibale toetada, siis ta ei saa lihtsalt püsti. Mina olen teda vaipadega lohistanud ja Marek lausa süles püsti tõstnud. Siiani on õnneks niimoodi olnud, et kui ta saab jalad alla, siis paneb ikka metsa poole liduma ja unustab nii oma liigesed kui vanuse. Viimased paar nädalat on ta aga aina kehvemini liikuma hakanud ning sel nädalavahetusel pani ta meid tõeliselt muretsema. Eks me oleme ju mõelnud ka salaja enda sees, et tegu on siiski juba väärikas heas härraga ning me peame valmis olema kõigeks, kuid ikkagi ei ole see selline mõte, mida mõelda tahaks.

Nädalavahetusel ei saanud Hugo üldse liikuma, värises üle kere ja lõpuks tegi ka oma häda tuppa.  Ma ei kirjuta seda viimast selleks, et öelda, appikene, me pidime koristama, vaid ma mõtlen, kui raske võis see olla loomale, kes ei ole 12 aasta jooksul kordagi meile  isegi hoovi oma häda teinud ning kes loomade hotellis kannatas pea 24 tundi “jalad ristis” sest ta keeldus tegemast oma häda samas ruumis/jalutusalal, kus ta magas. Ta läks pissile alles siis kui ta jalutama viidi. Ja nüüd ühtäkki oli ta nii abitu. Nädalavahetus ei jäänud viimaseks korraks, kus ta oma häda tuppa tegi. See võis loomale nii raske olla. Meile ka, sest me nägime ja pidime endale tõdema, et Hugo on päriselt vanaks jäänud.

Esmaspäeval vedas ta meid endaga jalutama. Ta lihtsalt keeldus üksinda metsa minemast. Meil ei olnud muidugi midagi selle vastu, sest ilus ilm oli ja natuke liikumist kulub alati ära, kuid muretsema panid meid jälle Hugo käpad. Paar kilomeetrit jalutamist ning talle ka natuke metsas ringi jooksmist ning näha oli kui väsinud ja kui kanged ta tagakäpad on. Juba siis kui tal esimest korda liigestega probleeme oli, ütles loomaarst, et see koer ei tohiks enam niimoodi joosta, nii et kui nalja teha, siis ma olen alati öelnud, et sport on kurjast. Oleks olnud mugav ja laisk koer, kes päevad läbi matil või kuudis lesiks, ei oleks ehk ka terviseprobleeme.

Kas te teate kui raske on leppida teadmisega, et lemmikloom ja pereliige on vana? Mul ei ole varem koera olnud, ma ei teadnud, et lemmiklooma saab niimoodi ära kiinduda ja ma ei teadnud, et lemmiklooma pärast saab niimoodi muretseda, et kodust eemal olles muretsed, et kas temaga ikka on kõik okei ja kibeled koju, et oma lemmikule pai teha ja temaga jalutama minna. Me ei ole pidanud temaga väga palju jalutama, aga nüüd on näha, et ta tahab koos meiega jalutama minna.