“Ma ju olengi lollakas, ütled sa ja kehitad õlgu kui jälle millegi tobedaga hakkama oled saanud,” kommenteerisid mu sõbrannad mind ja minu tegemisi hiljuti. “Me ei oska isegi enam üllatuda!”  Ma üllatasin neid nimelt ühe järjekordse lollusega. Mida ma isegi ei kahetse. Vist. Siiski süüdistan selles konkreetses juhtumises oma 19-aastat ristitütart. Tema õhutusel panin ma end kirja “Suunamudijate meistriklassi” reality´sse. Jajaa, tean, 40aastane laseb 19-aastasel end mõjutada, aga mis sa teed, eksju…  Alles siis kui ma olin minemas castingu´le sain ma aru, mida ma teinud olin ja kuhu ma minemas olin. Ma tahstin 63782432 korda loobuda, sest ma ei ole kaamerainimene ja ma ei ole üldse põnev persoon, ometigi olin ma ühel ilusal päeval koos kümnekonna imeilusa suunamudijaga Põhjala tehases ja reaalsus tabas mind uuesti.  See ei ole ju mina, see ei sobi mu eluviisi ja tööga, ma ei tööst eemal olla suundasid mudimas, ometi istusin ma seal! Saate ju ise ka seda saadet vaadates aru , et minust ei oleks teiste osalejatega võrreldes mingit suunamudijast #instatähte. Aga samas oli mu ristitütrel õigus – millal veel selliseid rumalus teha kui mitte praegu.  Best before on mööda küll ja mutt võin välja näha, aga nalja peab ka saama. Korraks täiega minu kulul. Issand, kas te kujutaksite mind seal tegelikult ette? Bikiinide väel kosmeetikat reklaamimas. What was I thinking? 

Selle pika sissejuhatusega jõuame me minu postituse tuumani. Minu parima sõbranna tütreni, minu ristitütre, andeka baleriini ja võimalik et tulevase filmitähe Laureenini. Kui mina suutsn 7634764 korda põnnama lüüa, siis tema ei karda, tema unistab suurelt, ta julgeb, ta teeb, ta näeb vaeva ja ta võidab. Ta oleks selle suunamudijate saate ka ilma probleemita kinni pannud. Isegi kui tal ei oleks sotsiaalmeedias ühtegi jälgijat. Ega isegi kontot. Temas on iseloomu. Kirge. Ja võistlejahinge.

Me veetsime suvel natuke rohkem aega koos ja ma õppisin teda rohkem tundma. Ristiema küll, aga suurt midagi ei tea. Selle ristiema teemani me veel jõuame tagasi.

Ida on hetkel kuueaastane, püsimatu ja ma ei oma vist nii palju närve, et suudaksin teda panna korrapäraselt trennis käima.  Laureen alustas tantsimist ja trenni just kuue-aastaselt, tahtis vahepeal ka loobuda kui trennid tõsisemaks muutusid, kuid hambad ristis jätkas ka rasketel hetkedel. Ma ju ütlesin tas on võitlejahinge. Tänaseks on tal taskus  Oslo National Academy of Arts bakalaurusekraad tantsus, ta töötab Oslo rahvusteatris balletitantsijana ja auhinnad ning tiitlid on muljetavaldavad. Esimene koht Nordic Baltic ballet võistlusel, kolmas koht rahvusvahelisel balletivõistlusel Grasse´is,  teine koht  “Citta di Spoleto”-s, kolmas koht Tallinna rahvusvahelisel balletivõistlusel, 2016. aasta Eesti tuleviku talent kultuuritalendi kategoorias. Ilmselt on neid auhindu ja saavutusi veelgi, aga tema puhul ei olegi need ehk kõige olulisemad, kuigi annavad tunnustust tema tublidusest. Laureeni puhul on kõige olulisem tema pühendumus ja kirg. Ma mäletan teda tantsimas hästi pisikesena ja juba siis oli tal siht silme ees. Ta teadis täpselt, et ta on lavale loodud ja selles ei ole ta küll ka eksinud. Ma olen teda laval näinud. Laureen on vapustav!

Ma olen suur balletiarmastaja. Kas see ei mitte glamuurne ja ilus, nii graatsiline ja naiselik ala? Kunstide kunst. Ma olen alati baleriine kadestanud. Nüüd aga tean ma tänu Laureenile ka selle pahupoolest. Mitte et ma tahaks öelda, et balletimaailm on võlts, aga kui palju on seal taga peidus pingutust, valu ja vaeva. Ma käisin Laureenil Norras külas ja ta viis mind ka lava taha. Ta oli just oma jalga vigastanud ning kui talle öeldi, et ole hea, anna jalale puhkust, oli  tema ainus küsimus, millal jalg terveks saab, sest ta peab laval olema. “Siin on nii tihe konkurents,” selgitas ta, “kedagi ju otseselt ei huvita, kuidas sa end tunned. Kui ei saa tantsida, tuleb sinu asemele teine. Karm aga tõsi.” Ma ei ole näiteks kunagi selle peale mõelnud, et samal aja kui meie saalis plaksutame ja tantsijaid lavale tagasi kutsume, võivad nemad juba mõelda, et aitab küll, ma olen kaks tundi jubatantsinud, ma ei taha enam varvastel olla, ma tahan puhata. Pärast etendust küsime autogrammi ja pilti, ent ei huvitu sellest, kuidas tantsijad end tunnevad. “Balletis on väga palju asju, mis minu moraaliga kokku ei lähe,” rääkis ta avameelselt,  “näiteks #metoo-d on väga palju, sellest lihtsalt  ei ole võimalik rääkida ja see on tantsijate jaoks nii normaalseks saanud, aga see ei tohiks nii olla.”

Kui ma küsisin Laureenilt, kas ta on tantsimisest väsinud või on ta selles valdkonnas pettunud, vastas ta endale positiivse ja rõõmsa ellusuhtumisega, kõva häälega lõkerdades: “Muidugi ma armastan tantsimist, aga ma armastan ka näitlemist. Ma olen väga kunsti- ja lavainimene , kuid ma tunnen et ma oleksin edukam näitleja kui võibolla tantsija. Mul on väga suur kujutlusvõime mida ma ei sa vahetevahel balletis nii väga näidata kui ma saan näideldes.”

Kust see näitelemine siis nüüd nii ootamatult tuli? “See ei tulnud ootamatult,” selgitab Laureen, “ma olen lapsest saati balletiga paralleelselt ka näidelnud, aga mingi hetk tui teha valik, ma ei osanud seda päris hästi läbi mõelda enda jaoks ja nii jätsin ma näitlemise tagaplaanile.”

Aga? Ma tunnen Laureeni ja tema kirge, ma loen tema silmadest välja, et seal on mingi “aga”, mida ta ei ole mulle veel jõudnud rääkida. Ja siis tui see “aga” välja. Ta sai Glasgow’s asuvasse näitekooli sisse. “Sinna võeti üle maailma sisse vaid 12 inimest ja ma sain sisse, see on nii hull!” rääkis ta elavalt. “Saad aru, see on eluvõimalus. Ma ei saa jätta seda kasutama!” Ma mõistsin teda. Ma kujutasin ette, kuidas ta nagu nõeltel istudes ootas ja pöidlaid pihus hoidis, aga ei julgenud veel kellelegi rääkida, sest ebausk. Sõnud veel ära.

“Oled sa ikka kindel, et see on just sinu tee?” julgesin ma tema otsuses kahelda, sest see ju tähendaks, et ta jätaks balleti selja taha, aga ballet on ju nii ilus, nii glamuurne, nii graatsiline, kas ma juba ütlesin – nii ilus.  Laureen naeris jälle oma nakatavalt lõkerdavat naeru: “Ma olen väga vabameelne ja hingeline inimene, ma tunnen, et ma ei saa ennast balletis nii palju väljendada, kui sooviksin. Mul on väga palju emotsionaalsust ,mida ma tahan publikuga jagada, aga selline tunne nagu balletis päris ei saa. See šotimaa kool annaks mulle nii palju juurde! Tahan näidelda nii hästi kui suudan,õppida erinevaid tehnikaid, et saaksin oma potentsiaali täielikult kasutada tulevikus. Ma tunnen, et mul jääb nii palju kasutamata.”

Ma vaatasin teda, tema unistusi, tema kirge ja kujutasin ette, kuidas ta päriselt ka on kodus veepudel käes oma Oscari võidukõne pidanud. Ma kujutasin ette, kuidas ta satub mängima kuulsate lavastajate käe all, satub Tarantino (või kes iganes popp on, vabandust, ma siiski juba üsna vana inimene ja pole trendidega kursis) filmi ja lõpuks hoiabki käes päris Oscarit. Sest ta on Laureen. Temaga juhtub ja ta suudab. See tahtejõud ja töökus, lisaks andekusele loomulikult, on kadestamistväärt. Ma nägin ta silmis kirge ja otsustuskindlust, ma nägin, et ta on otsustanud iga hinna eest šotimaale minna. Ometi nägin ma tema silmis ka muret. Ma mõistsin seda muret. Kooli tasu on 7000-8000GBP. Töö? Tema puhul pole üldse probleemiks. Aga kui lisaks koolile on vaja maksta ka elamise eest?

Mina ei olnud noorena andekas, küll aga õnnestus mul saada Rotary vahetusõpilaseks. Jah, mu vanemad ei pidanud selle eest midagi maksma, aga mu ema pidi mulle ostma Norrasse edasi-tagasi lennupiletid. 1997.aastal oli see suur summa, uskuge mind. Mõelda vaid kui ta ei oleks seda raha leidnud ja ma ei oleks sinna saanud minna. Mul oleks jäänud kasutamata elu võimalus. Minus tärkas selle isehakanud wannabe ristiema armastus.

Ma selgitan teile, mida ma pean silmas isehakanud wannabe ristiema all. Jah, mu parim sõbranna palus mind ristiemaks ja mitteametlikult ma seda ka olen, aga teate, ma ei ole isegi ristitud. Ma ei ole kunagi mingi ristiema olnud. Ei ole ma kunagi olemas olnud, huvi tundnud, abi pakkunud, ma olen egoistlikult lihtsalt olnud mina ja nautinud seda imearmast tiitlit, mida ma absoluutselt ei vääri. Ma olen sellega nii harjunud, et mu parim sõbranna ja tema tütar mind nii kutsuvad, see on nii uhke tiitel, kuid ma ei ole mitte midagi vastu andnud. “Me leiame talle sponsori,” mõtlesin ma endamisi, salaja. Peab ju olema keegi, kes andekaid noori inimesi nende unistuse täitumisel toetavad. Ma tundsin, et võib-olla see ongi see koht, kus ma võiksin lõpuks ometi ka ühe korra päris ristiema olla. Sellepärast ma sellest ka kirjutan. Ei, ma ei taha mingit korjandust teha. “Hahaa,” nagu Laureen selle peale ütleks. Ma lihtsalt palun teil minuga kaasa mõelda, aidata mul välja mõelda, kelle poole pöörduda.