Mitte maski kandmise kohustus, vaid see, et ma olen kodukontoris. Lapsega. Ja ilma veinita. Alkoholism? Nope. Ellujäämis-moodus. Ma tean, et ma ei ole üksi! Päisepilt eelmisest aastast Kui mul oli veini. Seepärast vist eelmise aasta lock down oligi chill… Kuidas teil kulgeb kodukontor/lasteaed/kool?
Ma tean küll, et osa teist tahab nüüd öelda, et kodukontor ühe lapsega on nagu spaa, aga hei…Hoiame kokku eksju, ei ole vaja arvustada. Mul on Dexter ja Ida kombo viie lapse eest kohati:D
Kui ma (hetkel tundub juba, et) 3726 valgusaastat tagasi lubasin suure suuga, et lapse saamisega ei muutu minu elus midagi, siis tegelikult muutus loomulikult kõik. Tõsi, ma ei olnud end kunagi emana ette kujutanud ning mõte minust kui emast, kellestki, kes vastutab teise inimese elu ja heaolu eest, olles ise peast laps (33 võib ka peast laps olla:), tundus suhteliselt harjumatu mitte vaid mulle. Ma ei olnud kunagi lapse peale mõelnud, seepärast ei kurvastanud mind väga ka see, kui sain teada, et ei saa lapsi, elasin teadmisega, et minu elu = töö ja karjäär ning loomulikult arvasin ma, et kõik läheb samamoodi edasi ka peale lapse sündi.
Ja siis sündis (põrgupiinade saatel!) see tilluke väänik, sai uhked nimed ja otsustas, et nüüd muutub siin maailmas kõik. Suurim muutus neist on aastatega muidugi see, et kui ma enne kippusin end identifitseerima vaid läbi töö ja emadus tundus mulle midagi teisejärgulist, midagi, mida lihtsalt tehakse, sest muud varianti ju ei ole ja mulle tundus, et…ah teate, ma selle mõtte jätan lõpetamata, sest ma ei taha, et pärast internet kommentaaridest katki läheb…siis aastatega on läinud nüüd nii, et ma tunnen uhkust kui saan öelda, et olen ka ema. Olen milline ma teiste arvates olen, aga oma lapse sõnade järgi siiski “maailma parim, kuigi sa vahepeal oled kuri ka ja siis sa ei ole hea”. Mulle see sobib, sest ma ei tahagi olla sõbranna-ema ega yolo-ema, ma tahan olla pigem range, aga mõistlikuse piirides range ema. See selleks. Ma olen siin blogis emaduse tõuse ja mõõnasid piisavalt analüüsinud ning oma aususe eest ka nö vitsad saanud.
Ma tahan öelda, et kui veel seitse aastat tagasi oli minu jaoks igal juhul esikohal töö ja mõte karjäärist, siis nüüd tundub mulle see nii jabur. Jah, klišee, aga peale rasket tööpäeva on pere olemasolu ja nende toetus kõige olulisem. Iga kell panen ma täna pere ja lapse tööst ettepoole. I-g-a k-e-l-l! Ma armastan jätkuvalt tööd teha ning tööteemad, töövõidud, edasiminekud, probleemilahendused, uute turundusideede genereerimine, müügitaktikate proovimine panevad mul jätkuvalt silmad särama ning reaalselt tekitavad elevust, kuid mitte rohkem kui emaks olemine. Ma olen uhke ema. Mõnikord ma mõtlen, et peaks minema edasi kooli õppima, sest kuidas sa ikka tänapäeva ühiskonnas vaid bakakraadiga elad, mõnikord ma mõtlen, et peaks muutuma tagasi megaambitsioonikaks karjäärimutiks, aga siis ma leian end jälle mõttelt, et tegelikult ma (enam? hetkel?) ei viitsi ega taha.
Ja siis ma satun tuttavate seltskonda. Ma ei olnud neid inimesi aastaid näinud, viimati kui nägin, siis ühel oli teha viimane eksam, et saada (ma ei mäleta mis) kirurgiks, teisel oli võimalus kandideerida a la OECD peasekretäriks. Nüüd olid nad mõlemad emaks saanud. Ühel oli kaks last, teine soovis teist last juurde. Küsisin, kuidas neil tööalaselt siis läheb. Nad vaatasid mõlemad mulle otsa ja ütlesid, et otsustasid, et see pole neile, et nad on otsustanud olla kodused emad. Kui ma ütlen kodused emad, siis ma mõtlen need emad, kes teevad kõik oma püreed ja hoidised ise, triigivad mähkmeid ja on läbi lugenud kõik lastekasvatusalased raamatud, sest nad lihtsalt naudivad emaks olemist maksimaalselt. Vaatasin neid ja mõtlesin endamisi, et issand, sellist karjääri ma küll ei suudaks pooleli jätta ega täiskohaga kodune olla. Vastuoluline ma tean, kui just ütlesin, et mõistan ka ise, et emaks olemine on nii ilus ja oluline ja iga kell tööst eespool, aga siin on üks aga. Ma olen küll oma töövaldkonnas väga hea, aga ma ei ole 637289 aastat koolis käinud, et saada kirurgiks ning OECD peasekretäriks. Nemad on. Mulle tundus nii arusaamatu, et nad on valinud olla pigem kodused emad.
Muidugi ei taha ma jälle siin halvustada (nagu osa ilmselt arvab) koduseid emasid. Ma täiega mõistan seda ja mõistan ka seda, et mõnel ei olegi ambitsiooni käia 237608 koolis ning 24/7 tööl käia, sest karjäär. See kõik on okei ja ausalt öeldes, usun, et kõik ei peagi tahtma muud kui oma lastega päevast päeva koos olla, nendega mängida, neid arendada, nendega lõbusalt aega veeta. Kui beebiiga välja arvata, no ja see metsik jutuvada, mis tuleb seitsme-aastase suust ja väsitab, siis ma ju tean ise ka kui lõbus lapsega koos kodus on. Mõnikord ongi tunne, et ei tahakski muud teha kui lapsega koos joonistada, puude otsas turnida, multikaid vaadata ja südamekujulisi pitsasid meisterdada. Ma ei halvusta midagi. Lihtsalt jäin mõtlema selle peale, kuidas emadus tegelikult meid muudab. Kõiki.
Mind. Neid kirurgiks õppinud emasid. Neid, kes ütlevad, et nad ei muutu kunagi.
Ma olen “OPi” vaataja olnud pikalt. Mõnikord isegi ei kuula, millest räägitakse kui aus olla, aga lihtsalt panen taustaks käima. Kuidagi sobib igasse olukorda. Ootamatult õnnestus mul sel aastal iganädalaselt olla selle saate nö kulisside taga. Aga mitte sellest ei taha ma rääkida, kuidas ma seda saadet või telgitaguseid fännan, vaid põhjus, miks ma sellest kõigest üldse kirjutan on Idaga seotud (minu meelest) nunnu lugu.
Ida on pidanud minuga tööl kaasas tiksuma. Jumal teab, et see ei ole just maailma kõige lõbusam asi kaheksa tundi kuulata “oota, ma teen selle ära”, “Ida, ära katsu!”, “Ida, ära tee!”, “ma pean tööd tegema”, “ole nüüd kuss, mul on koosolek/kõne/tähtis asi pooleli”.
Ühel ilusal päeval, kui meil oli “OP” lindistus, oli Ida jälle minuga kaasas. Mul oli see täitsa meelest läinud ja kui nägin võttemeeskonda sisse astumas uksest, mõtlesin hirmuga, et issand, kuidas Ida nüüd need tunnid hakkama saab kui peab täiesti vait olema. Ja uskuge mind, Ida ei oska viit minutitki vait olla. Ma ei liialda. Jällegi pidin ma juba pool tundi hiljem tõdema, et alahindasin Idat. Ta jälgis huviga, mis toimus ja kui oli “vaikust!” istus hiirvaikselt toolil. Järgmisel hetkel tuli mu kõrvale joonistama. Süvenenult ja vaikselt. Kui pilt valmis oli, ütles, et tahab selle tädile kinkida. “Millisele?” küsisin mina. “Sellele ilusale, kes saadet teeb!” Natukene häbelikult ja piinlikkust tundes, et inimesi segame, läksime pausi ajal Margit Kilumetsa juurde, et Ida saaks pildi üle anda. “Nii ilus pilt!” hüütas Kilumets ja Ida nägu läks rõõmust ja uhkusest õitsele. Järgmisel hetkel joonistas ta pildi teisele saatejuhile, kes ka vaimustusse sattus. Te ju saate aru, kui ma ütlen, et sattus vaimustusse, siis ma ei pea silmas seda, et keegi arvas, et vau milline meistriteos, vaid seda, et nad oskasid lapsele vastata nii lapsemeelselt ja armsalt. Järgmisel hetkel joonistas Ida pilte kogu saatetiimile. Jällegi, korraks tundsin ma piinlikkust, või noh pigem, et appikene, me segame inimesi, aga nad kõik – KÕIK – võtsid Ida pildid vastu suurima rõõmuga ja tänasid teda ette ja taha. Igavast tööpäevast sai lapsele hoopis üks vahva mälestus. Nii me võttepäeva lõppedes kõik Idanimeliste rinnasiltidega uhkelt poseerisimegi.
Aga see pole veel kõik. Ida on kuueaastane. Tema lemmikuteks on loomulikult ponid, Elsa, Andi Mack ning Kättemaksukontori Häidi. Ja siis küsis ta OP reklaami nähes, millal see saade on, ma tahan seda vaadata. Käsi südamel, ta istus ekstra üleval vaid selle pärast, et OPi vaadata. Meie majas on sirgumas kuueaastane kultuurihuviline. Mu meelest on see nii armas. Näidake mulle kuueaastast, kes vabatahtlikult unega võideldes istub üleval, et näha “vanainimeste saadet”! “Ma tahan näha, sest need on mu lemmikinimesed!” hüüdis ta saadet vaadates. Okei, ma ise loodan, et ikkagi meie Marekiga oleme ta lemmikinimesed, aga ma mõistsin ta elevust.
Ka see pole veel kõik. “Kuule, nad ütlesid, et seal on mingi pidu teil nüüd tulemas?” küsis ta mult teisipäeval ja enne kui ma jõudsin vastata, lisas ta, et tema kahjuks peab lasteaeda minema, aga kas ma luban, vannun, et annan neile ühe kingituse. Muidugi annan, oli mu loomulik vastus. Ida tõi kapist välja mu enda kirjutatud lasteraamatu. “Selle annad neile, eksju!” luges ta mulle sõnad peale. Hmm. Ma tundsin kimbatust, sest halloo, kui nartsissistlik on justkui lambist inimestele oma raamat kinkida. Samas lubadus oli lubadus. Nii ma teisipäeval läksingi saatejuhtide juurde ja seletasin ära, miks ma nendele oma raamatu kingin. Nad sattusid vaimustusse. Ja te saate ju jälle aru, et kui ma ütlen, et nad sattusid vaimustusse, siis ma ei mõtle seda, et nad vaatasid, vau, meile kingiti selline meistriteos, vaid et neilgi tõi naeratuse suule, et nendele on tekkinud kuueaastane fänn.
Hooaja lõpetamisel kui me kringlit sõime, pisteti mulle raamat pihku, et autogrammi on ka vaja ju. Olen aus, see tundus ikka maksimaalselt veider, aga samas saan ma nüüd uhkusega öelda, et Margit Kilumets ja Margus Tabor on minult autogrammi küsinud. Mitte vastupidi;) “Oot, mis sa oled nii kõva kirjanik, et nad tulevad ise oma raamatuga sult autogramme küsima?” pidi mu kolleeg hiljem ära minestama. Nonehh.
“Kas sa ikka andsid raamatu neile?” küsis Ida kui koju jõudsin. “Muidugi, ja neil oli nii hea meel, et sa nende saadet fännad,” vastasin mina. Kokku on kogu lugu ju väike asi, aga kui suur asi on see lapsele. Uute hooaegadeni “OP”!
Fotod: Kairit Leibold/ERR
Mina ei oleks mina kui ma poleks Oslos tunnelites ära eksinud, sada korda valele poole sõitnud ja pooletunnist maad tund aega sõitnud. Aga ma tunnen ennast ja nii varusin ma endale hommikul ekstra aega seiklemiseks, pluss ummikutes istumiseks. Oslo hommikused ummikud ei ole naljaasi. Ja kui veel valesti ka sõita, siis võib vabalt liiga kaua aega minna sihtpunkti jõudmiseks.
Koosolekud tuli pidada koos Idaga. Sõnad said peale loetud, aga sellistel juhtudel on ikka 50-60% võimalus, et tal lähevad peale loetud sõnad meelest ära kohe kui kontorisse siseneme. Seekord läks hästi, võib olla oli Ida lausa mu lucky charm.
Koosolekute vahepeal sõime me Kon Tiki muuseumi lähedal hilist hommikusööki, jalutasime mööda Oslo tänavaid, paitasime mööduvaid koeri ja…issand, me ei teinudki mitte midagi asjalikku. Aga kas peakski?
Autoga sõitmise ajaks tuli täna 5 tundi ja vahemaaks kõigest 298 kilomeetrit. Ida head käitumist võis ju ometi jäätisega premeerida (ilma viieteisteurose trahvita, mis meil muidu kehtib kui nädala sees maiustusega patustada).
So. Bussiness meetings together with a 4years old. Is it possible? Yes. Of course there is always a 50-60% possibility that she will not behave, but that is just the risk I have to take when I have no babysitter, but the meetings are way too important to cancel. This time Ida even worked as a lucky charm.
Between the meetings we walked in parks, ate late breakfast, petted dogs and just did nothing useful. The autumn weather was nice as well, a pleasure to walk around the city. I must say that Oslo is not one of my favorite cities, but there definately is something about that city that I just love. And after traffic jams and taking wrong turns 6576 times it was also good to arrive in Lillehammer. And celebrate a successful day with ice cream.
Tegime hommikul pool kaheksa silmad lahti ning hakkasime oma kodinaid kokku pakkima, et Norra poole sõitma hakkama. Ees ootas kaheksa tundi sõitu. The usual! Ja siis tuli mulle meelde, et me ei sõida üldsegi mitte Lillehammerisse, vaid Oslosse, kuhu on kõigest kuue tunni autosõidu tee. “Ah, täna tuleb ju vapsee lühike sõit!” tuletasin ma endale meelde ja nii ei hakanudki me enne kella 11 liikuma. Igal juhul oleme enne pimedat kohal.
Lillehammerisse autosõit läheb iseenesest ka kiiresti, see kaheksa tundi tundub kuidagi nii sups ja kohal, ainuke ebameeldiv osa on viimased paar tundi kui jääda pimeda peale, sest tee on käänuline metsatee ja meile on vähemalt kolm korda seal põdrad ette jooksnud, nii et seda osa tuleb venida 70km/h.
Naljakas tegelikult, kuidas mõiste “see on nii kaugel” on nii suhteline. Viis kilomeetrit Keilast Ussipessa tundub nii kaugel, aga 500 km Stockholmist Oslosse on käkitegu. Ida oli täiesti imetlusväärne reisikaaslane, laulsime terve tee oma lemmiklaule kaasa (mina kõvasti ja valesti, Ida nagu väike ingel) ja tegime reaalselt vaid ühe kümneminutilise pausi kogu tee jooksul. OOTD postitus tuli ju ka ära teha:D (Aga no see riietehunnik, mis ma Idale skoorisin neljapäeval, on lihtsalt nii imearmsaid asju täis, et patt oleks pildistamata jätta).
Tänane hotell ei ole teab mis pärl, aga ma teadsin seda juba ette, mis meid ootamas oli. Samas hinna ja kvaliteedi suhe on paigas (kui välja arvata parkimine, mis maksab pea 30 eurot ööpäevas ehk pool kogu toa maksumusest), asukoht on väga hea, parkida on lihtne ja kui peaks vaja olema, siis kesklinn on kiviviske kaugusel, metroo paarisaja meetri kaugusel. Ja Munchi muuseum samuti. Minu jaoks annab hotellile plusspunkte. Kahju, et seekord pole aega selle külastamiseks.
Teate neid expectations vs reality pilapostitusi lastega reisimise kohta? Ma võiks ka sellise teha, ainult et reality on Idaga reisimise puhul veelgi ägedam kui expectations. Jumalast pull kuju ja kihvt reisikaaslane on! Vahepeal ajab nats pahaseks muidugi ka oma kärsituse ja miljon miksiga, aga halloooo laps ju.
God how I enjoy having a car! No extra planning, just to wake up, sit in the car and drive from Stockholm to Oslo. 6 hours and 555 km – piece of cake! Funny how 5 km from my house to nearest town seems so far, but 555 km seems like nothing.
We were actually supposed to drive to Lillehammer, but I remembered that I have a very early meeting in Oslo so it sounded reasonable to stay in Oslo. I also got a great deal in Central City Apartments, so instead of driving 180 km back and forward, we stayed in Oslo already today.
The hotel is no Grand Hotel, but I have stayed here before also and knew what I get. Except I did not remember that the parking costs almost as much as the room and it irritated me a bit. Otherwise I think the hotel gives good value for the money, it has a perfect location (ps: Munch museum is some hundred metres from the hotel) and the rooms are clean and spacious. No shared bathroom either.
Tomorrow will be filled with meetings and then…Lillehammer here we come!
Lasteaiad on nüüd siis puhkusele läinud ja kuni augustini on võimalik laps panna valverühma. Kuna mina valverühma ei poolda, ses mõttes, et kuidas ma lihtsalt ootamatult viskan lapse võõraste laste ja õpetajate keskele, siis olengi mina nüüd üks neist emadest, kes on valikute ees – 1) kas laps tööle kaasa või 2) lapsega koos koju jääda. Viimast ma endale lubada ei saa, sest nagu te teate ei ole ma 9-5 töötaja, mul ei ole mingit puhkust. Ma võin muidugi puhata kuna ma heaks arvan, aga see tähendab seda, et tasu ma ei saa.
Ühesõnaga. Ma pean hakkama saama koos lapsega. Kas 3,5-aastase lapsega on võimalik koos tööl käia? Ida on tegelikult väga tubli ja sõnakuulelik laps, ta on harjunud minuga igal pool kaasas olema, kuid ometi kipub ta aegajalt käituma nii nagu iga väikene laps ehk siis jonnib ja tujutseb ning ikka kõige ebasobivamal hetkel. Minu jaoks.
Esimene kord võtsin ma Ida kaasa lattu. Seal läks kõik kenasti. Ida aitas mul pakkida ja kuulas kenasti sõna. Mängis omaette rahulikult ja oli nii vaikselt, et keegi ei saanud arugi, et ta kaasas oli. Ma julgesin ta kaasa võtta ka teine kord. Seekord oli Idal paha tuju. Talle ei sobinud, et olin talt ära võtnud ühe pastaka ja hakkas karjuma. Järgmisel hetkel sodis ta veekindla markeriga täis koosolekuruumi laua ja kolmandal hetkel nuttis nagu pöörane kui talle joonistamiseks pinalitäis vildikaid ja suur paber toodi. Terve kontor oli tema kisa täis. Kolmas kord ma teda kaasa võtta enam ei julgeks. Seda enam, et mitte kõik ei arva, et lapse koht on kontoris. Mina iseenesest ka, aga ikka tuleb olukordi ette… Kuidas ma suvel koosolekutele edaspidi lähen? Ma ei ole veel seda välja mõelnud. Marek ei puhka enne augustit.
Täna võtsin ma Ida jälle kaasa. Teise töökohta. Esimesed tund aega läks väga kenasti. Ida mängis omaette ja ei seganud kedagi. Ka järgmised tund aega oli ta vaikselt ja lasi mul kenasti oma tööd teha. Te ju teate, et vaikus ei tähenda kunagi head. Mina teadsin ka, aga otsustasin riskida ja lasta tal laua all põrandal vaikselt toimetada. Kui ma oma loo kirjutatud sain, leidsin ma laua alt üleni vildikatega täissoditud Ida, pealaest jalatallani. Lisaks oli ta suutnud oma riided veega märjaks teha ja nõudis nüüd, et ta võiks need ära seljast võtta. Nii oli mul ühel hetkel töö juures kaelas väike paljas porgand, kelle tallaalused olid ka siniseks joonistatud. Ma proovisin edasi tööd teha, aga siis hakkas pihta “tahan juua”, “tahan pissile”, “tahan koju”, “miks ma ei või vett prügikasti kallata”, “tahan küünelakki”, “miks ma ei või küünelakiga värvida”. Keskendumine oli võimatu. Me pakkisime asjad kokku ja tulime koju.
Okei, mina SAAN tõepoolest ka kodus töötada, aga need, kel sellist luksust ei ole, kuidas nemad olukorra lahendavad? Kõik lapsed käivadki valverühmades/lasteaedades? Ma ei ole eriline kanaema ja Ida on ka väga vintske sell, kes ilmselt saab igal pool hakkama, kuid mulle tundub see nii vale. Ma saan aru, et lasteaialastel peab ka suvel puhkus olema, kuid mulle meeldib natukene siinkohal jälle see Norra lasteaiasüsteem. Lasteaed on küll terve suve avatud, kuid laps PEAB suvel kaks nädalat puhkama. Eestis võiks ka sama olla. Oma lasteaed on ikka kogu aeg avatud, kuid lapsed peavad suvel puhkama. Nii saaks ära hoida selle, et mõni vanem viib lapse ka oma puhkuse ajal lasteaeda, selleks, et ise puhkust nautida.
Veider värk ikka minu arvates need valverühmad. Minule igatahes ei meeldi. Kuid kui teist valikut ei ole, siis…Augustiks ma igaks juhuks panin Ida valverühma ka kirja. Nii igaks juhuks kui ikka tuleb kodust väljaspool ka rohkem tööd teha.
Ja ma tõesti veel suutnud välja nuputada, kuidas ma uuel nädalal saan minna koosolekule ja intervjuud tegema. Veinikoolitusele ja koolituspäevadele teda ka kaasa ei võta. Lihtsalt on kohti, kuhu ka ei sobi last kaasa võtta. Kodus saab Ida väga hästi aru kui ma ütlen, et nüüd ma teen tööd ja siis mängime või et hetkel ei sega, emme peab töö ära tegema, suuri lollusi ei kipu ta ka tegema ning jonni tuleb ka üliharva ette, kuid väljaspool kodu ei kipu ta aru saama, et on hetki, kus ma ei saa temale tähelepanu pöörata. Mitte et ta peakski, aga noh…saate aru küll, ma ei ole töö juures siiski esmajärgus ema, vaid töövõtja, minu fookus peab olema tööl.
Eks ole näha, milliseks suvi kujuneb. Lapsega tööl käies:)
Ja kui teil on lugusid, mis haakuvad sõnadega “suvi” ja “Delfi Naistekas”, siis andke mulle teada. Juba homme liigun ma Tartu kanti, et ehk sealgi midagi põnevat kinni püüda ja siis ootab mind Peipsiäärne Varnja küla.