Ma olen viimased päevad end tõeliselt kehvasti tundnud. Ma olen tundnud, et ma olen väärtusetu. Ma olen tundnud, et ma olen halb. Ma olen tundnud, et ma ei saa millegagi hakkama. Ma olen tundud, et ma vaid võtan ega anna. Ma võiksin neid negatiivseid tundeid siia ritta panema jäädagi.
Põhjuseks on tüli ühe väga lähedase inimesega. Me oleme varemgi tülitsenud, aga seekord on see selline tüli, kus sõnad esiteks tegid mulle haiget ja teiseks panid mõtlema. Panid mõtlema, kas nendes sõnades on tõde ja samal ajal panid need sõnad mind tundma nagu väikest väärtusetut s***tükki. Ma selle tüli olemusse ei lasku, see pole isegi oluline. Oluline on see, et ma olen mõnda aega endaga tööd teinud, et ennast mõista, et saada aru, miks ma olen nii vastuoluline, miks ma olen nii…vihatav? Lase lahti mõttest, kes sa arvad, et sa oled ja ole see, kes sa oled, ütles üks tuttav mulle hiljuti ja see mõte on mind painama jäänud. Võib olla kõik mu probleemid algavadki sellest, et ma kujutan ette, et olen keegi? Kui ma lepiks sellega, et olen keskpärane, siis võib olla mul ei oleks neid probleeme, mis mul on. Miks ma tahan midagi rohkem? Miks ma arvan, et ma olen kellestki parem? Miks ma arvan, et ma tean paremini? Miks ma arvan, et mina väärin rohkem? Kui ma näeks ja tunnistaks, et olen lihtsalt üks keskpärane egomaniakk, võib olla siis näeks ma endast õiget peegelpilti. Siiani olen ma arvanud, et olen keegi (teine?).
Lõpeta see “influencer shit” ja lase oma lapsel laps olla, ära kasvata temast endasugust kõndivat õnnetusehunnikut, ütles see lähedane inimene mulle tüli käigus. Su laps kasvab vales suunas, õpib meestes nägema sugar daddy kvaliteeti, lisas ta. Ma pean ausalt ütlema, et ma ei ole Idat kunagi sundinud pildile jääma või poseerima või teda riietanud (enda arvates) kenasti, et seda kuidagi omakasupüüdlikult ära kasutada. Ma siiralt ei ole osanud mõelda, et minu blogi võiks talle kunagi kahjuks tulla, teda kahjustada. Ta on terav ja vaimukas tüdruk, kes on lihtsalt ka tüdrukulikult edev. Viimane ei tähenda aga sugugi, et temast tuleks naine, kes vaid välimusele mõtleks. Ma olen ka arvamusel, et välimus ja tarkus ei välista teineteist. See on klišee. Ma näen, kuidas Ida lennult haarab asju ja on tihti viieselt säravam pliiats kui mina 38-aastaselt, aga ma ei keela ka talle ilu ja tüdrukute rõõme. Mulle meeldib mood, Idale meeldivad riided. Pinnapealsed asjad. Kas see välistab sügavuse inimesena? Olen ma inimesena pinnapealne ja kasvatan oma last pinnapealseks. Ma olen siiani uskunud, et õpetan talle väärtusi, mis on elus olulised ja viivad edasi. Ma väärtustan palju muud kui vaid ilusad asjad (millest ma siiski kunagi ära ei ütle!) Aga selle koha pealt on mu sõbral muidugi õigus, et minu “influencer shit” ei anna kellelegi midagi. Kellelegi peale minu. Alles hiljuti küsis üks sõbranna minult, et kuidas ma ometi jaksan blogida, nii palju blogida. Mu vastus on lihtne. See on mu ainus hobi ja pakub mulle rõõmu. (Ja edevalt pean lisama, et mulle teeb ka rõõmu see, et lisaks vihkajatele, on mulle tekkinud nii palju kaasarääkijaid. See ei ole kunagi olnud eesmärk omaette, aga pagan noh…kihvt on samas). Ma võiksin lugejate käest vabandust paluda, et oma s**aga teid päevast päeva tüütan ja elan eluvales, et olen Blogija, ma võiksin ülbelt öelda, et minu netikodu ja teen, mis tahan, minge Kanadasse kui teile ei meeldi, mis ma ütlen, aga ma ei tee kumbagi. Jällegi lihtsal põhjusel. Ma olen egoist. Ma mõtlen kõige pealt endale, sellele, mida see blogi mulle annab.
Sa ei ole ikka aru saanud ega õppinud, et sõbralikkus vähendab kadedust ja muudab ühiskonda paremaks, ütles mu tuttav mulle. Teate, ausõna, ma püüan teha head ja aidata, ma püüan olla sõbralik, ma olen elanud ilmselt jällegi eluvales, et ma olen sõbralik ja heatahtlik, ometigi kukub see kõik alati välja kuidagi teisiti. Vastupidiselt sellele, mida ma mõtlen või tahan. Kukub välja omakasupüüdlikult. Ma väljendan end valesti ja minust saadakse valesti aru. Ei, see ei ole teiste inimeste probleem, ma ei süüdista teisi, ma süüdistan ennast, et ma lihtsalt ei oska. Mul ei tule välja. Ma teen valesti. Pagan noh, mu peale on isegi lastekaitsesse kaevatud. Kõndiv õnnetusehunnik on õige väljend.
Uhh, ma tean, et on viga neid negatiivseid tundeid siin blogis jagada, ma juba tean ette, et see hammustab mind kunagi tagumikust, et järgmine kord kui ma kirjutan, et okei, tegelikult ma ju saan aru, et mu elul ei ole midagi viga, kirjutab keegi kommentaari, et kas sa ise ei saa aru kui ebastabiilne sa oled. Tunded üles ja alla. Melanhoolne ja depressiivne ja siis rõõmus ja ülevoolavalt õnnelik. Ma olen alati selline olnud. Mõnda asja võtan hästi hinge, põen kaua ja see paneb mind tundma kõige mustemaid mõtteid (nagu täna ja viimased päevad), siis aga leian ma midagi, mille üle tõeliselt rõõmustada ja ma raputan (jälle) põlvedelt tolmu, viskan pea kuklasse ja ütlen endale “fuck it, I´m fabulous!”.
Aga mitte täna.
Hetkel lubage mul end haletseda, endast mure välja rääkida ja tunda end natuke väärtusetu ja halvana. Analüüsida neid sõnu ja mõelda, kas olla see, kes ma arvan, et ma olen, või leida see, kes ma olen.
